Õpime tallitöid

Esmaspäeva hommikul jälle talli. Nüüd oli õpilaste tallis veekraan külmunud. Keetsime mõisatallis vett ja viisime selle kiiruga teise talli. Korras sellega. Ilm oli tõeliselt külm ja Signe ning Hele olid mõlemad tööl. Käisid kopleid üle vaatamas ja tagasi tulles olid mõlemad härmas.

Lasime veed, tekitasime ja viisime nad õue ära. Lance'le jäid pinded peale panemata ja vudisime talle kiiresti koplisse järgi. Siis alustasime õpilaste tallis juba boksidega ja noorhobuse grupp tuli meile appi. Saime boksid kiiresti korda õnneks.

Hakkasime hobuseid ka sisse tooma. Vabakas sai tühjaks, sest neil ei ole enam midagi juua seal. Vesi külmunud. Seega oli suurem hobuste vahetamine. Fifty, Better, Poledra ja Bassira kolisid mõisatalli, Balzam aga õpilaste talli. Vasco, Lend, Pianoola, Laguna ja Breezer ning Belive ja Regatt elavad ka õpilaste tallis nüüd. Boksid on kõik täis.

Hobuste sissetoomisega saime suht hilja lõpule ja helistasime Mirja-Maile, et pidamise tund hiljem algaks. Seal õppisime söödaratsioonide koostamist ja järgmine kord tuleb töö. Pärast tunde hakkas hobuhuviliste ring. Tegime kavalette. Saime teada, kuidas siin asjad käivad. Ühesõnaga saagisin veidi laudu ja kirjutasin sadularuumi mõõtmeid üles. Pärast seda poodi ja ühikasse tuttu.

Täna olid kõigil juba kondid kanged ja näod külmunud peas. Teate, päris läbi võtab see nihelemine siin. Boksid on külmetanud, joogiämbrid täiesti jääs, turvas on otsas ja selle asemel oli toodud kaks põhurulli, hobuseid tõime jälle lõuna ajast sisse. Mina enam kaua ei jaksa, tervis ei ole kõige parem. Jooksmist on palju ja külmetad jälle kuskil nurga peal. Seega lõpuks oli päris paha olla ja kartsin, et mul on palavik. Tulin lõunast ühikasse ja jäin magama. Ärkasin pool seitse ja ikka veel on täielik väsimus. Ootame nüüd huviga homset, et teada saada järgmise nädala tunniplaan...

Talli praktika

Siin ma nüüd olen. Nädalavahetusel Säreveres. Talli praktika. Räägin tiba selle nädala ratsutamisest ka, kuna varem pole aega olnud. Internett tuleks mu arvutisse nagu seitsme maa ja mere tagant, nii keeruline.

Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel sõitsin Oktetiga. Küllalt noor trakeen, kuid hea ratsastusega (st ei jaluta sinna, kuhu tahab, kuulab säärt ja ratset, kuid natuke raske on liikuma saada). Kaks viimast päeva läksid juba täitsa ilusasti. Sain oma istaku kallal natuke tööd teha. Olen kergendanud end siiani vähe valesti. See on füüsiliselt tunda andnud. Olen kogu keharaskuse põlvedele kandnud, mistõttu jalad väsivad kiiremini ja ise kaldun väga palju ette. Õppisin siis rohkem sadulas istuma ja keharaskust ikka istmikuluudele panema. Selg sirgu ja puus ainult ettepoole. Ülakeha peaks ka stabiilsemaks jääma. Endal oli küll parem tunne nii sõita. Meie treener vähemalt arvas, et nii peaksingi istuma seljas. Tema sõna siin maksab.

Muidu on trennides ikka nalja saanud. Või noh, päris ausalt öeldes on asi naljast kaugel. Ma ei tea. See on kummaline ja me püüame midagi parandada. Rohkem ma ei ütlekski.

Ahjaa, reedel oli ratsutamises kontrolltöö ka. Minu real olid sellised küsimused:
1.Ülakeha asend sirgel ja kaarsõitudel. Millised on ülakeha valed asendid ja kuidas mõjutavad need valed asendid hobuse liikumist?
2.Kaar. Kirjeda kaare sõitmist ja juhtimisvõtete kasutamist.

Hinnet veel ei tea, kirjutasin pika jutu, mõeldes sellele, mida meile tunnis on räägitud, mida ise olen lugenud ja kuidas olen sõitnud. Eks siis saame teada varsti.

Sel nädalal ratsutasime, reede õhtul algas nädalavahetuse praktika. Läksime talli kella kuueks. Söötsime, jootsime ja uksed kinni. Saime umbes tunniga valmis. Praktikal oleme neljakesi, pluss tallimees ehk meie juhendaja.

Laupäeval läksime hommikul kella kaheksaks talli, veidike mõisatallis ja siis õpilaste talli. Söödame, korjame ämbrid kokku ja laseme vee, tekitame ja laseme hobused välja mõlemas tallis. Siis tagasi õpilaste talli, teeme boksid, paneme lõunasöögi ette ja toome hobused sisse jälle. Mõisatallis ka tuur, teeme veel, mis vaja ja lõunale. Laupäeval saime lõunale poole kolmest. Sõime kõhu täis, kerge lõunauinak ja õhtul kuueks tagasi talli.

Laupäeval oli ka huvitavaid juhtumeid. Safir oli oma parema tagumise sõrgatsiliigese tiba ära lõhkunud. Ravisime teda. Vabakas oli varss oma aiast väljas ja tagasi tulles jäi nööride vahele kinni. Jällegi päästeoperatsioon. Vahepeal sai Helen Fifty-Fiftylt peaga lõuga ja õhtul õpilaste talli tagasi minnes oli Lance boksist väja saanud. Sõi rahulikult kahe suu poolega kaera. Kuulasime siis kõhtu ning kuna seedetegevus käis, ei olnud midagi hullu. Õhtusest kaeraportsust jäi muidugi ilma, tema arvates kindlasti teadmata põhjustel.

Täna olime loonud juba mingi süsteemi. Kaheksast jälle talli ja hoidsime pidevat tempot. Hobused said kõik rahulikult välja ja tund aega varem hakkasime bokse tegema. Päeval mingeid erilisi sündmusi ei toimunud. Aga kes teab, mis meid veel õhtul ees ootab. Hakkangi nüüd sättima. Poole tunni pärast peab tallis olema. Õhtune ring veel ja siis tuleme ühikasse magama, sest teate, mis meid järgmine nädal ees ootab? Viis hommikut talli praktikat ;)

Lisan: Õhtul ootas meid ees uus hobune mõisatallis. Kägu. Albiino, sõrasilm, mära. Toodi Estile ratsastamiseks nagu aru sain. Ei midagi erilist rohkem.

Probleem

Saan ka uue postitusega maha. Vahepeal ei ole olnud aega kirjutamiseks või on olnud ühikas väga aeglane internet. 

Eelmisel neljapäeval oli üpris põnev päev. Hommikul talli praktika, pärastlõunal tervishoid, mille vältel käisime tallis hobustel hambaid viilimas. Sandra, Anessa ja Akira olid meie patsiendid. Esimese puhul läks kõik lihtsalt, kasutati veidi mokapööra abi, suuavaja peale ja hambad said korda.

Anessa ja Akira puhul kasutati narkoosi. Anessa hambaid saime ka ise katsuda ja vaatasime, kuidas protsess narkoosiga toimub. Akira puhul näitas Ulvi, kuidas veeni süsti teha, tõime ta talli vahele, hindasime tema konditsiooni, siis avasime suu, katsusime hambaid ja saime ise ka viilimist proovida. Mõnusalt jõudunõudev töö. Siis uurisime hobuse silmi, kõrvu, katsusime pulssi, uurisime ninasõõrmeid ja uudistasime lihtsalt magavat hobust. Põnev ja õpetlik jällegi.

Pärast tundi oli mul veidi vaba aega. Vaatasin meie puhkavaid hobuseid ning jälgisin künahaukavat Repsi. Tõmbasin paralleele suitsetava inimesega. Halb harjumus, ei anna mingit kasu, peaks peletama igavust, kõrvaltvaatajale nõme vaadata, ebameeldiv, räägitakse, et võib n-ö nakkav olla ning keelamise peale oma harjumust ei lõpeta. Ometi hobune naudib, seda me muidugi ei tea, kas ta künahaukamisest ka loobuda tahaks. Mis seal ikka, jutt jutuks. 

Seejärel palusin Marist, et ta oma sadula mulle puhastamiseks annaks. Valjad ka. Pesin puhastusvahendiga puhtaks, kuivatasin ja rasvatasin veidi. Eks see sadula pesemine paras nokitsemine ole. Igasuguseid nurgataguseid ja voldikesi on palju, mis puhastamist vajavad. Loodan siiski, et mu tehtud tööga rahule jäeti.

Sadul puhastatud läksin Reedaga veidi juttu ajama. Mul on endiselt probleem, mis häirib minu tööd ja õppimist koolis. Pärast neid tobedaid kukkumisi kardan ma hobuse seljas istumist. Või noh, mitte päris istumist, aga.. Kui ma tean, et minu all on rahulik ja kindel loom ja saame koos tööle keskenduda, on kõik korras. Kui mul on hobune, kes veab mind sinna, kuhu ise tahab, kellel on mingi lollid kombed või kes ehmatab iga suvalise krõpsu peale, jooksevad mu silme eest läbi pildid, kuidas hobune kihutab tuhatnelja minema ja ma nõutult selga tilbendama jään või väga valusalt alla kukun. Just sõna otseses mõttes jooksevad need pildid mu silme eest läbi. Teate ka, kui vastik see on? Kuna viimane ratsatreening oli täielik katastroof mu jaoks, otsustasin, et räägin treenerile murest pikemalt ja ehk leidub nüüd viimaks mingi lahendus.

Öeldes ausalt, siis ma ei taha sellest nn lahendusest siia midagi kirjutada. Ma ei tea, kas seda teha tohingi või kas see aus oleks. Igaljuhul asja tuum peitub selles, et inimmõistus ja tema kehamälu tuleb n-ö lahutada üksteisest. Meie kehamälu hakkab ajusse saatma signaale, et miski situatsioon on meie jaoks õudne, kuna keha mäletab nii. Ma ei tea. Ma ei ole võtnud seisukohta. Ma püüan asju realistina vaadelda ja mõista, kuidas ma oma probleemist jagu saan. Asi lõppes minu jaoks hobusega Reps. Temaga pean nüüd sõitma, kuna ta on küllaltki kindla närvikavaga, eestlane ja seetõttu vahel jonnakas, kuid tore ja rahulik.

Täna algasid selle nädala ratsutamistunnid. Sõitsin siis Repsiga uuesti ja ma ei oska ausaltöeldes vahet teha, kas midagi läks siis paremaks või mitte. Algus oli veidi võbelev. Ta oli hakanud kartma üht nurka maneežis, kus olid takistusepostid ja teine nurk oli veider, kuna sealt tuiskas veidike lund sisse. Reet andis ülesande, pigem minu mõistusele. Lõigata nurka ja suruda hobune sääre eest rajale tagasi. Hmm, noh, isegi kui see harjutus ei tulnud välja nii, nagu ta tegelikult peaks tulema, püüdsin ma hoolikalt ja keskendusin tunnetusele ja oma tegevusele. Hobune oli keskendunud minule, sest midagi ma ju ometi nikerasin seal üleval kõvemini kui tavaliselt. Nii saime oma koledatest nurkadest rahulikult läbi sõita. Hobune oli rahulikum ja mina ka, sest hobune ei kartnud. Tore, treeningu lõpus tegime mõlemast jalast veidi galoppi ja seejärel suutsin lõdva ratsmega maneežis jalutada. Lõpetasin sõidu positiivses meeleolus. Pea on aga endiselt tühi. Kas ma mõtlesin endale alguse hullemaks, kui tegelikult oli? Kas asi oli Reeda abis? Kas ma lihtsalt mõtlesin, et kaua ma selline äpu olen, hakkaks sõitma? Ma ei tea. Vaatame, mis toob homne päev.

Eile olin ma muidu haige ja koolis ei käinud. Tahaks loota, et see kahtlane tõbi läheb kiiresti mööda. Seetõttu ei saanud ka hobuhubiliste ringi minna. Kuulsin, et nad olid teinub boksidele nimesilte, kus on hobuse andmed. Järgmisel esmapäeval tahaks end kindlasti kohale vedada. Kati on minu arvates väga põnev inimene, temalt kuuleb huvitavaid lugusid ja kasulikke nippe, ning mida ma siin kummalises ühikas ikka passin õhtuti niisama.

PS. Barefoot sadulat saab selle nädala jooksul proovida.

HM11

Tere taas. Olen oma blogimajandusega tagasi. Vahel on hea oma mõtteid teistega jagada ning ennast tühjaks kirjutada.

Vahepeal on toimunud nii mõndagi. Õpin 2010. aasta sügisest Järvamaa Kutsehariduskeskuses hobumajandust. Käin vahepeal ikka Kerli juures Parcot ja Poheemi vaatmas ning kodus kasvavad rõõmsalt Nennu ja Aadu.

Aga koolist veidi. Meil on siin kaks põhitalli ja vabapidamistall. Hobuseid on omajagu, arvu kahjuks ei oska öelda hetkel. Samas tunnihobuseid on meil vähem. Kõik on üpriski erineval tasemel. Nimepidi siis Sandra, Saaga, Oktett, Reps, Leedi, Via Pepsi, Sonett, Robusk, Pikee, Lanzeria (erahobune muidu) ja Iskra. Teinekord kindlasti hea meenutada, kes tunnis on käinud.

Treener on meil Reet Jänes. Hobualaseid tunde annavad veel Ulvi Martin (tervishoid ja karja taastootmine), Astra Nilk (hobuste valik ja aretus), Kati Leutonen (hobuse psüühika, noorhobune), Esti Viilup (hobuvarustus, koos Siiri Nõva ja Kristjan Lepaga) ning Mirja-Mai Urve (hobuse anatoomia, pidamine; meie kursusejuhataja) Mõned ained ja õpetajad lisanduvad veel nimekirja, kuid on alles tulemas.

Õppeajaks 2 aastat. Praktikat on meil 2 x 10 nädalat. Tuleva aasta aprillis algab kevadine ja novembris sügisene praktika. Praktikakoha peame ise valima vastavalt huvidele. Sel sügisel avanes teisel kursusel võimalus minna Soome Ypäjä kooli praktikale. Kes teab, ehk veab meilgi?

Meie kursus on ka tore. Kanname nime HM11. Meid on 12, alustades oli üks rohkem. Kursusel õpib ka üksainus poiss ja tean, et nii juba kolmandat aastat järjest. Suurem osa on inimesi, kes pole hobustega väga palju kokku puutunud. Kusjuures, ma imestasin selle üle väga. Kas on asi selles, et meie noored, kellel hobustega ja ratsutamisega kogemusi on, ei pea kooli vajalikuks või on neil muud plaanid õppimise osas just. Ma ei tea. Ehk on ka selle kooli kohta räägitud jutud suurt rolli mänginud. Olen minagi kuulnud igasugu lugusid, kuid ega enne teada ei saa, kui kohale tuled ja vaatad. Oleme endiselt uued tulijad, kuid ühtteist on meile juba selge, kuidas siin asjad käivad. Igaljuhul mina soovitaksin siia kooli tulla, kui vähegi on huvi asja vastu ja oled võimeline teemadesse süvenema. Gümnaasiumijärgselt on inimaju küll juba nii küps, et suudab kuuldud infot kõrvade vahele talletada. Ning väga palju hetki on tundides, mis panevad mõtlema varasemate oskuste ja tõdede üle. Tuleb osata ainult küsida, hoida kriitilist meelt ning selget pead.

Rohkem informatsiooni www.jkhk.ee.

Oleme 12 nädala jooksul juba küllalt palju huvitavat korda saatnud. Tutvusime HM2 kursusega, rääkisime kõik endast, oma hobustest või kas soovime neid üldse. Ääretult armas õhtu oli, jõime teed, sõime kooki ja teine kursus pani meie teadmisi proovile.

11. sept aitasime korraldada ratsavõistlust. Veetsime laupäeva Säreveres ja rajameister rääkis meile ühtteist platsitööst. No tegelikult oleks võinud ikka rohkem rääkida, kuid Lepp selline kiire ajakavaga mees ;) Võistlus sujus ilusti, erilisi prohmakaid meie kui esmakursuslaste poolt ei tulnud. 

23. okt pidasime Ponidepäeva. Siis olime abiks ja vaatasime ülevaatust ning vahvaid ponisid. Kohal oli meid küllaltki vähe, kuid sellegipoolest sai päev edukalt lõpetatud ja kõik paistsid rahulolevad. Sel päeval oli ka väike lumi maha sadanud.

4. nov külastasime Saare talle, läksime Ulvile külla ja uurisime märasid lähemalt. Samuti vaatasime täkult sperma võtmist ja uurisime, kuidas selle külmutamine ning seemendamine käib. Päev oli huvitav ja informatiivne.

Ei saa öelda, et siin igav oleks, vaba aeg kulub niikuinii puhkamisele, sest tallipraktika on küllaltki väsitav. Samuti ratsutamine, kui hommikul kell 8.00 peab tallis olema ning pärastlõunal kell  12.20 algavad järgmised 4 teoreetilist ainetundi. Samas ei ole nii igal nädalal ja tunniplaan on vaheldusrikas. 

Kellel energiat üle jääb, saab võtta tasulisi ratsatreeningtunde, kasutada spordihoonet, käia aeroobikas või... jah, neid huviringe on siin veel, kuid isiklikult ei ole muude asjadega end kurssi viinud. Talli poolel toimub nüüd esmaspäeviti hobuhuviliste ring, Kati juhendamisel. Järgmisel esmaspäeval on esimene kord.

Mis siis veel põnevat sissejuhatuseks ? Sel nädalavahetusel külastan Tartut. Lähen külla oma õele ja endisele klassiõele. Pühapäeval saabun taas Säreverre ja siia ma jään kaheks nädalaks, sest järgmisel nädalavahetusel on meil talli praktika. Jeii.

Aga olgu, postitus ongi pikale veninud. Kui uuesti blogindusega harjun, siis kirjutan ikka tihemini. Tegelikult on paar punkti täiesti rääkimata jäänud, mille pärast ma blogiga üldse alustada tahtsin, kuid algus seegi.