Probleem

Saan ka uue postitusega maha. Vahepeal ei ole olnud aega kirjutamiseks või on olnud ühikas väga aeglane internet. 

Eelmisel neljapäeval oli üpris põnev päev. Hommikul talli praktika, pärastlõunal tervishoid, mille vältel käisime tallis hobustel hambaid viilimas. Sandra, Anessa ja Akira olid meie patsiendid. Esimese puhul läks kõik lihtsalt, kasutati veidi mokapööra abi, suuavaja peale ja hambad said korda.

Anessa ja Akira puhul kasutati narkoosi. Anessa hambaid saime ka ise katsuda ja vaatasime, kuidas protsess narkoosiga toimub. Akira puhul näitas Ulvi, kuidas veeni süsti teha, tõime ta talli vahele, hindasime tema konditsiooni, siis avasime suu, katsusime hambaid ja saime ise ka viilimist proovida. Mõnusalt jõudunõudev töö. Siis uurisime hobuse silmi, kõrvu, katsusime pulssi, uurisime ninasõõrmeid ja uudistasime lihtsalt magavat hobust. Põnev ja õpetlik jällegi.

Pärast tundi oli mul veidi vaba aega. Vaatasin meie puhkavaid hobuseid ning jälgisin künahaukavat Repsi. Tõmbasin paralleele suitsetava inimesega. Halb harjumus, ei anna mingit kasu, peaks peletama igavust, kõrvaltvaatajale nõme vaadata, ebameeldiv, räägitakse, et võib n-ö nakkav olla ning keelamise peale oma harjumust ei lõpeta. Ometi hobune naudib, seda me muidugi ei tea, kas ta künahaukamisest ka loobuda tahaks. Mis seal ikka, jutt jutuks. 

Seejärel palusin Marist, et ta oma sadula mulle puhastamiseks annaks. Valjad ka. Pesin puhastusvahendiga puhtaks, kuivatasin ja rasvatasin veidi. Eks see sadula pesemine paras nokitsemine ole. Igasuguseid nurgataguseid ja voldikesi on palju, mis puhastamist vajavad. Loodan siiski, et mu tehtud tööga rahule jäeti.

Sadul puhastatud läksin Reedaga veidi juttu ajama. Mul on endiselt probleem, mis häirib minu tööd ja õppimist koolis. Pärast neid tobedaid kukkumisi kardan ma hobuse seljas istumist. Või noh, mitte päris istumist, aga.. Kui ma tean, et minu all on rahulik ja kindel loom ja saame koos tööle keskenduda, on kõik korras. Kui mul on hobune, kes veab mind sinna, kuhu ise tahab, kellel on mingi lollid kombed või kes ehmatab iga suvalise krõpsu peale, jooksevad mu silme eest läbi pildid, kuidas hobune kihutab tuhatnelja minema ja ma nõutult selga tilbendama jään või väga valusalt alla kukun. Just sõna otseses mõttes jooksevad need pildid mu silme eest läbi. Teate ka, kui vastik see on? Kuna viimane ratsatreening oli täielik katastroof mu jaoks, otsustasin, et räägin treenerile murest pikemalt ja ehk leidub nüüd viimaks mingi lahendus.

Öeldes ausalt, siis ma ei taha sellest nn lahendusest siia midagi kirjutada. Ma ei tea, kas seda teha tohingi või kas see aus oleks. Igaljuhul asja tuum peitub selles, et inimmõistus ja tema kehamälu tuleb n-ö lahutada üksteisest. Meie kehamälu hakkab ajusse saatma signaale, et miski situatsioon on meie jaoks õudne, kuna keha mäletab nii. Ma ei tea. Ma ei ole võtnud seisukohta. Ma püüan asju realistina vaadelda ja mõista, kuidas ma oma probleemist jagu saan. Asi lõppes minu jaoks hobusega Reps. Temaga pean nüüd sõitma, kuna ta on küllaltki kindla närvikavaga, eestlane ja seetõttu vahel jonnakas, kuid tore ja rahulik.

Täna algasid selle nädala ratsutamistunnid. Sõitsin siis Repsiga uuesti ja ma ei oska ausaltöeldes vahet teha, kas midagi läks siis paremaks või mitte. Algus oli veidi võbelev. Ta oli hakanud kartma üht nurka maneežis, kus olid takistusepostid ja teine nurk oli veider, kuna sealt tuiskas veidike lund sisse. Reet andis ülesande, pigem minu mõistusele. Lõigata nurka ja suruda hobune sääre eest rajale tagasi. Hmm, noh, isegi kui see harjutus ei tulnud välja nii, nagu ta tegelikult peaks tulema, püüdsin ma hoolikalt ja keskendusin tunnetusele ja oma tegevusele. Hobune oli keskendunud minule, sest midagi ma ju ometi nikerasin seal üleval kõvemini kui tavaliselt. Nii saime oma koledatest nurkadest rahulikult läbi sõita. Hobune oli rahulikum ja mina ka, sest hobune ei kartnud. Tore, treeningu lõpus tegime mõlemast jalast veidi galoppi ja seejärel suutsin lõdva ratsmega maneežis jalutada. Lõpetasin sõidu positiivses meeleolus. Pea on aga endiselt tühi. Kas ma mõtlesin endale alguse hullemaks, kui tegelikult oli? Kas asi oli Reeda abis? Kas ma lihtsalt mõtlesin, et kaua ma selline äpu olen, hakkaks sõitma? Ma ei tea. Vaatame, mis toob homne päev.

Eile olin ma muidu haige ja koolis ei käinud. Tahaks loota, et see kahtlane tõbi läheb kiiresti mööda. Seetõttu ei saanud ka hobuhubiliste ringi minna. Kuulsin, et nad olid teinub boksidele nimesilte, kus on hobuse andmed. Järgmisel esmapäeval tahaks end kindlasti kohale vedada. Kati on minu arvates väga põnev inimene, temalt kuuleb huvitavaid lugusid ja kasulikke nippe, ning mida ma siin kummalises ühikas ikka passin õhtuti niisama.

PS. Barefoot sadulat saab selle nädala jooksul proovida.