Buon fine dell´anno - head aasta lõppu

Vahepeal soovin teile kõigile ilusat lõppevat aastat ja kokkuvõtteks on ju päris hea aasta olnud. Vähemalt minul. Kui siin nüüd veidike oma blogi sirvisin..

Aasta alguses on olnud palju lund, kompenseerimaks seda lumeta aasta lõppu. Kooliga on kõik siiani hästi läinud, aastasse on mahtunud kaks praktikaaega, hulganisti uusi kogemusi oma erialal, mitmeid uusi tutvusi ja lõpetuseks olen omadega Itaaliasse jõudnud. Mitmed erilised inimesed on minu aasta huvitavaks muutnud ja palju vaatenurki juurde andnud. Ka Aaduga on kergeid edusamme olnud, aga neid oleks võinud siiski rohkem olla. Loodan, et ka teie saate meeldival pilgul oma aasta ära saata ja uued tegemised 2012. aastaks valmis panna. Kaunist lõppu...

Töösse tagasi tuleb varsti ka Renata

Kolmapäeval tuli Elli meile bussi vastu koos Matta omanikuga. Ciccio sõitis Mendietaga samal ajal. Meie vahetasime riided ja hakkasin Elektrat valmis panema. Nearco, Mendieta ja Elektra pannakse nüüd boksis valmis, sest varsti on võistlustele minek ja seal tuleb ka boksis valmis panna, seega väike harjumine meile kõigile. Kerisin Elektra pinded maha ja no ma ei tea. Kas ei pöörata sellele nii palju tähelepanu, et jalad enne puhtad oleks või et vatnikud kortsus poleks, aga need karvad on juba imelikud ja karedad pindede alt. Sel hobusel on iga öö pinded peal. Olevat mingid probleemid. Mis? Ei tea. Panin ta igaljuhul valmis, Marii pesi samal ajal juba Mendietat ja talli saabus ka Marlon, kes on vahepeal Ladyle uues sadula ostnud.

Pange nüüd hoolega tähele. Marlon toob hobuse talli vahele, toob varustuse - vana sadula ja teeb rõõmsat nägu. Mis toimub? Miks mitte uus? Ei, sest temal on uus sadul selline teistsugune ja kuna ta sadulavöö ka ostis, mis hetkel on lühike, sest hobune on boksis seisnud pikalt, siis ei saa tema uut sadulat panna. Kas sadulavööd vahetada ei saa siis, laenata mõneks korraks? Ei, temal on selline teistsugune sadulavöö kaa vist, või ei saanud nemad minu küsimusest päris täpselt aru.. Igaljuhul pidi täna sõitma minema vana sadulaga. Milleks me siis ravisime, milleks me siis puhkust andsime??

Tüüp pani veel valtrapi ka hobusele valepidi selga. Tegin märkuse ja siis vaatasid Elliga mõlemad seda kupatust seal sellise näoga, et mis nüüd valesti on küll.. No tule taevas appi. Marlon oli lihtsalt nii pabinas, et meile midagi selgitama pidi. Olgu. Hakkas hobuse selga minema ja Lady ei last teda selgagi. No loomulikult, sest ta turi on ju VALUS. Lõpuks aitasin siis vaesekest ja said sealt talli vahelt minema.

Mina tõin Calita, puhastasin, panin kaitsmed, valjad ja korde. Lähme siis liigutame seda looma ka üle mitme päeva. Esiteks on sellele loomale ka seppa vaja. Teiseks ei tahtnud ma teda tappa kohe kordele minemisega ja platsile minnes lasin ta sellesse jooksuaeda lahti. Calita ei osanud midagi teha algul, sest ta ei saanud aru, miks nii tehakse. Valjad on, platsi kõrval olen, justkui peaks tööd tegema.. aga keegi ei sunni? Sööks rohtu? Oh, võibki süüa või? Piduu - jaa hüppas kohapealt õhku, tagant üles, keeras end õhus kuidagimoodi ringi ja vaatas umbes sellise näoga, et ega keegi nüüd ei näinud? Ma üritasin hästi vaikselt seal liikuda, et ma teda kuidagi ei hirmutaks ja jooksma ei ajaks. Koristasin mingeid kileribasid kokku ja vahepeal andsin endast patsutamisega märku. Calita sõi, jooksis, hüppas natuke ja siis võttis tuuri üles ja tegi kaks ringi aiale peale. Marlon, kes kõrval sõitis ei osanud peale "Mamma mia" midagi öelda. Lõpuks püüdsin hobuse kinni ja tegime mõned üleminekud, traavi ja sammu ka.

Minu kordetamise ajal oli endale hobuse valmis sättinud Piero, kes tuli ka kordet tegema. Sigaret ees ja korde käis käest kätte, mees seisis ja vaatas üldse Cicciot. Mina kordetasin eeskujulikult Calitat edasi. Lõpetades läksin talli ja leidsin eest püha viha täis Marii.

Pange nüüd uuesti tähele, Marlon lõpetas sõitmise, pani oma kalli ja armsa hobuse boksi, ilma tekita ja ilma varustuseta ning pesemata. Seejärel istus autosse ja sõitis minema ilma head aega ütlemata. Kes siis meie Ladyt pesi? Ikka Marii. Ma saan aru, et me siin viskame nalja, et Marii ja Marlon abielluvad ja Marii võtab Lady omale, aga no tegudeks peaks minema ikka pärast sõrmuse üleandmist. Selle naljaga läheb mees ikka natuke liiga kaugele. Pole tema asigi, mis hobusest saab. Mõlemad olime lõpuks suht kurjad ja rääkisime Ellile ka, et Marlon käitub ebainimlikult. Kõik vastavad, et jah, teame ja Marlon ongi selline.. No miks keegi ei ütle siis midagi?

Vahepeal oli sepp oma igivana pisikese fiati talli ette parkinud ja ootas oma töö tegemist. Täna oli kord Renata käes. See hobune on boksis seisnud alates augusti kuust. Augustist alates jah. Vahepeal on vist talli vahel käinud korra, nagu oleksime teda puhastanud korra, aga tema omanikku nägin esimest korda pärast 3 või 4 töönädalat. Omanik nüüd oli vähemalt kohal. Sepp... Oi, see on klass omaette.

Esimesed rauad võttis alt ära, ühte kapja minuarust ei raspeldanudki. Värkis nii, et kangutas tangidega kabjalt tükke küljest ära. Vasaku esijala kapja lõikas niimoodi sisse, et sealt jooksis kogu värkimise lõpuni verd. Kui omanik meie tähelepanu sellele juhtis, siis sepp tegi nägu, et "olgu, ma võin siia ju vesinikku peale kallata, kui te mingit kisa tõstate, aga tegelikult on see kõigest väike asi". Tõmbasin Ciccio ravimi sahtlist selle lilla vedeliku ka välja ja ütlesin, et see peaks parem olema ja kuivatama ka väheke. Hobuse omanik juba palus mul seda rohtu lõpetades peale panna. Sepal leidus ravimit endalgi ja "no kui see teile ikka veel probleemi valmistab, siis ma võin ju seda lillat ka peale panna". No tore, et ta seda vähemalt ise tegi. Nüüd ma siis tean, et see lollakas muie püsib sepal kogu aeg ees, vahet pole, mida ta teeb ja kas õigesti või valesti. Ette pani ta kahe kilbiga rauad ka muidu. Ma ei tea, et see tavaline oleks. Omanik oli vähe mures isegi oma hobuse pärast.

Lõpuks teatas Renata omanik, et tema nüüd tahab oma hobusega töötada, aga hobune on keeruline. Üritasin selgeks teha, et kui ta hobusega iga päev töötaks, siis vast poleks hobune enam nii keeruline. Lõpuks jäi jutt, et hobune viiakse alustuseks homme koplisse. Hea seegi.

Taas tööle

Teisipäeval läksin üle pika aja talli. Vahepeal olen lihtsalt maganud ja söönud. Esmaspäeval käisin üksi toidu järgi, sain autoga koju (:
Tervis parem, kannatab töötada küll. Hommikul käisime veel Euroformist ka läbi, Sandral olid meile väiksed jõulukingid. Üks kohvi ka ;) ja bussi peale.

Cicciol oli eriti hea tuju täna. eks muidugi, inimesed hakkavad ju jälle oma hobustega sõitmas käima, sest ilmad on jälle ilusad olnud, plats kuivab ja inimestel tuleb jälle meelde, et neil hobune on.

Plaanis oli kordetada. Mina võtsin Mendieta ette ja Mariil Elektra. Tüübid pole ju mingi 10 päeva boksist väljas käinud, arvata oli, mis ralli sealt tulla võis. Masendav, vot selline elu ikka hobustel olla ei tohi. Mendietat puhastades märkasin, et ta üks tagumine jalg on jämedam kui teine. Ütlesin Ellile ka, ta teadis ja ütles, et arvatavasti seepärast, et boksis seisnud on. Liikumine peaks paremaks tegema. Nojah, liikumine, mitte kargamine... Platsile minnes Mendieta ajas end kohe püsti ja rallitas ringi. No mis sa teed. Võtsin teda mitu korda seisma ja enda kõrvale, et ta natukene rahuneks, aga võttis kohe galopi üles ja lõi tagant mõne korra. Olime küll kuiva koa peal, aga ei, üks sopasem koht jäi meile ette ja hoidsin hinge kinni, et valge hobune kummuli ei käiks. Üritasin kordet järgi anda, et ta liikuda saaks võimalikult suurel ringil ja end kuidagigi kannaks. Viimaks rahunes ja sain üleminekuid natuke teha ja rahulikult tal kõndida lasta. No ei, mulle ei meeldi selle hobuse liikumine. Ma ei saagi aru, kas tal on püsiv käiguvahe või ta hakkab lonkama. Esimene ots on nii kinnine, kuigi üle jälje astub, aga no isegi mina saan aru, et ta kange on. Olgu, pärast jalutasime rahulikult veel ja läksime pesema. Jalg oli tõesti veidi paremaks läinud, aga no kauaks. Pärast jälle boksi seisma ju. Ciccio sidus hiljem talle pinded peale. Üleüldse on tal nüüd kaks tallitekki seljas ja mängimiseks on talle pall ka boksi pandud, kuigi ma ei ole näinud, et ta seda kasutaks.

Järgmiseks pidin ma Mattat kordetama, kelle kohta öeldakse "Grazy-horse". No grazy-girl ja grazy-boy ja grazy-horse... Minuarust on nad siin kõik väheke grazyd. see selleks, ma pole Mattaga varem midagi eriti teinud. Aa, ükskord pidin teda boksis puhastama, hea, et ellu jäin. Loomal on iseloom. Selline üleolev kohe. Arusaadav, kui su omanik ei tea hobustest suurt midagi, aga peab end Whitakeri isaks. Kuhu ma nende grazydega jäingi...

Kaitsmed, valjad, korde, piits, tekk... Lähme. Platsi peal olid Luisa (grazy-girl) ratsutamas ja tema kallis Piero (kirjapilt?)(grazy-boy, karutammuja omanik) teda õpetamas. Nii. Jalutan mina platsile ja üritan kordetamise kohale minna, kui poolel teel hüppab Matta oma 4 jalaga õhku ja peksab tagant üles. Olgu, tekk ei püsinud ka eest kinni ja libises väheke. Astuks 2 sammu edasi, et tekk maha võtta ja takistusele panna... Ei. Veel üks hüpe, püüe mind tappa ja tekk kukkus maha. Piitsa viskasin ise juba pärast esimest hüpet, sest ilmselgelt on see hetkel ebavajalik. Asjad jäid kus see ja teine, korde pikaks ja no anna minna... Hea, et ma teda üldse jaksasin kinni hoida. Tuletasin siinkohal meelde Marii sõnu: " See on see hobune, kes galoppi tehes lööb eest ja tagant üles, aga ei midagi eluohtlikku," või kuidas need sõnad olidki? Paremini klapiks vast: "Muidu ta sind võib tantseldes tappa..." Päris tabavalt oskab see hobune sihtida kordetaja pihta igaljuhul.

Piero lõpuks oli nii abivalmis, et tuli ja tõstis vähemalt teki posti otsa. Muidu ei olnud neil nii paljugi aega, et oma suumulk vähemalt kokku lükata kui mind vahtisid. Mina ja tegelen Mattaga. Olgu, kui hobune oli rahunenud enamvähem, siis alustas Luisa oma galoppi ja seepeale kiskus Mattal jälle katus sõitma. Olgu, ootame siis veel, kuni rahuneme. Hetkeks oli mul tunne, et see hobune täna teistpidi küll joosta ei saa, sest kordet ma ümber ei saa vahetada. Kordetatakse ka siin nii, et sisemiselt küljelt paned suuliserõngast läbi, korde üle kukla ja teisele poole kinni. Kuidas ma sellisel elukal korde küljest võtan, kui too iga hetk lendu võib pista? Saime sellega imekiiresti hakkama õnneks. Lõpus oli loom juba päris väsinud ja jalutas ka rahulikult, aga selline kaval läige on tema silmades pidevalt. Ma ei tea, mulle kuidagi ei meeldi see hobune. Esimest korda elus ma tunnen, kuidas mulle mõni hobune kohe ei meeldi. Eks nendega ole ennegi kokku puutunud, kellega hakkama ei saa ja kes ei sümpatiseeri nii väga, aga mitte nagu Matta. Pealegi ta on raudjas ja raudjad on üldse kuidagi mittemidagi ütlevad.

Saime autoga Metropolise juurde, käisime poes ja söömas ja läksime koju. Õhtul käisin tiiru väljas...

Jõuluõhtu Itaalia moodi

Äkki pildid räägivad täna rohkem minu eest. Ent eile õhtul käisime restoranis, saime sealt toidu kaasa. Kokku 6 keedumuna, 6 pakki fetajuustu, 2 tavalist juustukäntsakat, praetud.. see juurvili, kartulivormi, apelsine ja ananass. andsin neile meie poolt siis piparkooke ja selle peale toodi meile ka suur pudel veini kingituseks (:

Kell 8 läksime Ciccio juurde. Pidusöök... oh pidusöök. Esmalt spagetid kalahakklihaga. Seejärel sai kolme erinevat kala, rannakarpe, krevette, kalmaari, mõõkkala, mingit õlikastmes saia ja porgandihautist, kalmaari koos tomatitega... Juurviljahautis.

Kui oli aeg magustoite süüa, toodi ka sellist ... vilja. Välimuselt nagu suur sibul, olekult nagu kapsas, kuid maitselt nagu lagrits või aniis. Ma pean järgi küsima, mis selle asja nimi oli, kuna see oli väga huvitav maitseelamus.

Pühade keeksist on tehtud jäätise tort... See pruun ja valge on seal jäätis... maitse oli hea, kuid kõht oli juba liiga täis selle söömiseks. Ees pool on paisutatud mingisugusest viljaterast maiustus, mis on mee või karamelliga üle valatud ja peal on kirsid. Lisaks oli veel virsikumoosiga kooki, Elli tehtud šokolaadikooki ja minu viidud tiramisu. Tiramisu küpsis oli vähe vedel selle immutamise tõttu, aga muidu oli päris söödav. Kahju, et seal süüa nii palju oli, muidu oleks võinud ainult tiramisut süüagi.

Veel oli sellest pühade keeksist tehtud.. kompositsioon. Sokolaadiga ja ma arvan, et martsipaniga oli koostatud seik Jeesuslapse sündimisest. Kahjuks ei ole sellest pilti.

Miks ma seda pilti igal pool jagan, jah? Sest keskel, mustas ülikonnas on Ciccio vend, kes näeb välja nagu mõnest filmist väljakaranud maffioso. Tal on pisike pats ka selja taga. Tõeline Itaalia.

Viimane on maffiamehe pruut. Ei ole abielus, vist ei ela ka koos, sest Ciccio vend peaks kodus elama. Ah, kes neid asju siin teab. Üks vahva naine on igaljuhul. Pildil mängib jõuluvana.

Jõuluõhtuga on lood suht samad, ikka istutakse, süüakse, vaadatase televiisorist jõulukontseti ja Rooma paavsti, kell 12 aga hakatase üksteist õnnitlema, kui esimene jõulupüha on saabunud. Siis tuuakse kovi ja hakatakse kingitusi jagama alles. Pärast seda lobisetakse veel sutsu ja minnakse koju ära.

Meid toodi ka koju. Magama ei tahtnud minna veel, sest kõht oli hirmus täis ja olemine raske. Kahjuks maksis liigsöömine kätte ja kõiksugu uute asjade proovimine. Pärast kaht tundi magamist läksin sinna, kuhu kõik jala lähevad ja tuldud teed pidi leidis jõuluroog oma koha... Täna on paastupäev.

Buon natale! Häid jõule!

Eile oli huvitav päev. Alustuseks ma muidugi magasin kaua ja olin üksi kodus. Marii käis tallis ning kui koju jõudis, tõi Elli saadetud ravimeid ja muud nänni. Seejärel läksime sööma. Restoranis öeldi, et täna kella 16-17 vahel läheksime oma toidupakile järgi ning esmaspäeval tehakse ka meile pakk.

Pärast sööki läksime Ipanemasse kohvile, ent kohtasime seal üht meest, kes meid juba korra näinud oli ja meiega rääkinud. Suhteliselt tüütu tegelane, kuid tegi meile kohvid välja. Hiljem...

Assaa.. kõrvulukustav torupillimäng meie koridoris. Peagi heliseb uksekell ja kui selle avad, siis ta küsib raha oma mängu eest. Soovib häid jõule ka.

Ühesõnaga hiljem kutsus onu meid oma juurde jõuluõhtusöögile. Seletas ja seletas pressis aga peale. Barman oli õnneks asjalik ja kaitses meid selle onu loba eest. Ütles, et meie oleme jõuluõhtul temaga koos ja üldse oleme tema tüdrukud ja sõbrad jne.. Mees andis meile oma telefoni nr muidugi ikka, et äkki me mõtleme ümber. No mida...

Korterisse jõudes avastasime, et Raffaele oli meie maja juures käinud. Marii telefonile oli smsi saatnud, kuigi see oli kodus laadimas. Nujah. Vabandasime viisakusest Raffa ees, et ikka tema ootama pidi ja ega ma siis uuesti miksrit hakanud küsima. Joonistasin selle paberile, läksin oma suurepäraste itaaliakeele oskustega naabrite juurde, vabandasin hilise tülitamise pärast ja näitasin neile pilti. Tuli välja, et meie naabri-Michele oskab inglise keelt ja ta on 2004. aastal Tallinnat külastanud. Vahva.

Tegin piparkookidele glasuuri ja kokkuvõtteks tegin 3 tiramisut ka.

Üks on suurel alusel, mille vahele panin banaanilõigud ka. Teine, väiksemas vormis, mille viisin täna hommikul naabritele miksri eest ja kolmanda tegin ülejääkidest Mariile (aga ta ise ei tea veel seda). Loodan, et saan ise ka tüki maitsta kuskilt, kuigi see tuli päris kange värk. Amaretoga just ei koonerdanud ja vanilliga sain vähe tünga. Mitte ei olnud mul vanillisuhkur vaid lihtsalt vanilli, mis on puhtalt ikka päris kange kraam. Lisaks sellel mascarponel on minu arvates päris rõve rasva maitse või midagi.. Toorjuustuga oleks see asi ikka parem, ma usun. Aga eks näha, mis õhtul saab, kui inimesed kooki proovivad (:

Naabritelt sain jälle omakorda koogi eest vastu selle pühade keeksi. On ikka tegelased, kook oli ju miksri eest... Igaljuhul Sonja (naabri Michele ema, me ei tea ta päris nime, kutsume teda Sonjaks) küsis veel, et kas me koguaeg ainult õpime või me magame ka vahepeal. Nad ju näevad, et meil korteris koguaeg põleb kauem tuli, kui igal pool mujal... Oh, õpiks me siis... (:

Aga olgu, algavad ettevalmistused restorani minekuks ja oma toidu äratoomiseks ning seejärel õhtusöögile seadmiseks.

Teile, kallid blogilugejad, soovin ma ilusat jõuluõhtut, natuke lund, maitsvaid verivorste ja üllatavaid kingitusi ! 

Ps. Esimene jõulusoovidega pilt saabus mulle täna Katilt! Mulle väga meeldib, aitäh veelkord (: