Ikka külm

Eelmisel reedel puhastasime bokse ja nädalavahetusel mina tallis ei käinud. Esmaspäeval küll, aga siis ei jäänud mul aega ühegi boksi puhastamiseks. Siis jälle kaks päeva tallis ei käinud ja nüüd eile käisin. Aga ikka ei olnud mul aega näiteks Corinto boksi puhastada, sest tegime kolmele hobusele kordet ja C majandas ka veel teiste asjadega. Esimest korda siin tuldi mulle 11.40 järgi ja nii 12 hakkasin Neacot valmis panema. Talli panime kinni kell 17.00. Siis oli juba pime ja sigakülm.

Hommikul Elliga talli minnes näitas auto 7 kraadi sooja. Väljas ei olnud see aga üldse soe. Õhtul tallist ära minnes näitas jälle auto 7 kraadi, mis oli veel külmem. Seega ma töötan siin ka pusa, jope, mütsi ja kahe paari sokkidega. Kohalikud kusjuures käivad rohkem mingite suurte fliiside ja jopedega. Neil peaks ju veel külmem tunduma see värk? Aga ei, Elli tuli mulle järgi, tal oli autos jope seljas aga mõlemad aknad natuke lahti ja soendust polnud sees.

Igatahes kordetasin mina Nearco, C Arese, mina pesin ja siis Mendieta. Mendieta sai õnneks vabalt joosta, ainult valjastega kordetasin ja tore oligi. Nearco tegi esimesed 7 minutit kordel ainult galoppi koos kõikvõimalike hüpetega. Vihmaperiood vist ei ole tore..

Aga talli minnes oli seal ka Angielo oma superhobusega. Elli rääkis, et eelmisel päeval tekkis mehel oma naisega selle hobuse pärast tüli. Naine läks siis esimest korda vaatama, kuidas hobune sõita on. Mees jalutas platsil ja ehkki pinnas mega paha on, tahtis naine hobuse traavi ka näha. Suht imestunud oli ja kui mees lõpetas, ütles naisele, et nüüd võib tema selga minna. Naine sai kurjaks ja ütles, et tema selle hobusega sõitma ei lähe. Ja nii oligi tüli majas.

Eile aga olid mõlemad rõõmsalt jälle tallis. Pesid koos hobust ja varustust ning C rääkis, kuidas mees pidavat plaani jaanuaris võistlustele minna. Novot siis.

Ja veel üks tore mees. Marlon oma Ladyga. Üle-eelmisel pühapäeval käis ta oma pakk-jalaga Ladyle valuvaigistit toomas. Ta nägi, kui suur reaalselt see jalg oli ja sai kokku lepitud, et ta tuleb järgmine päev jälle rohtu tooma, sest tahab rohu endaga koju kaasa võtta. No palun väga. Aga teate.. Ta ei tulnud talli. Ta ei ole järgmised 2 nädalat talli tulnud ega öelnud ka põhjust, miks rohtu ei toonud. Ainult ühe korra, kui mingi suhteliselt vihmavaba päe oli, helistas Cicciole ütlemaks, et oi, ilm täna hea, nüüd peaks vist ratsutama tulema, aga kahjuks ei saa, kuna pean mingite inimestega lõunale minema. C oli talle öelnud, et plats pole sõitmiseks ok ja hobuse jalg ei ole veel terve. Hea oleks vet kutsuda. Mees oli käskinud C-l talli minna, et vaadata, kuidas hobuse jalg on ja siis lubas Marlon tagasi helistada ja kui vaja, siis vetiga rääkida. Aga ta ei helistanud tagasi. Lihtsalt nii ajuvaba hobuseomanik ei saa olla! Hobusel jalg ikka paistes, aga veidi vähem.

Elulistel teemadel ka. Ariannal oli eile ülikooli bakalaureuse lõpetamine. Seoses sellega nägin tema vanavanemaid siin ja meil käis kodus juuksur, kes talle soengut sättis. Juuksuriks oli Tanja. Valgevenest. Siin elanud 7 aastat. Aga ikka sain aru, et ta on venelane. (: Itaalia keel vene aktsendiga on üsna naljakas, ja ta vadistas juttu nii kiirelt. Ja see temperament... Uhh. Nagu tulesäde. Aga vähemalt on mul nüüd teada, et ta pidi lõikamise ja kerge soengu eest võtma 15 euri. Mulle lubas 10-ga ka teha. See on väga tore teadmine, sest juuksurisalongides võib ka end vigaseks maksta. Jääb vaid üle loota, et ta lõikab hästi. Aga noh.. Mitte, et mul oleks vaja juuksurisse minna veel.

Ja jõulude eel on meie kortermaja fuajees jõulukuusk. Tuledes ja puha.. Ilus, võrreldes paljude teiste jõulukuuskede ja kaunistustega, mida näinud olen siin.

Üldiselt pidi põhjas olema jõulude ajal kuusk kõige olulisem. Siin lõunas on lisaks kuusele veel tähtsamgi .. mh. Nimi läks meelest ära. Igaljuhul see koht, kus jõululaps sündis. Seega nad ehitavad väikseid.. Ok, teinekord mitte väga väikseid, makette jõululapse sünnistseenist või küünist või... Millestki sellisest. Igal perel on siis selline maketike kuuse all kaunistuseks. Või kuskil mujal ilusas kohas. See on kõik tegelikult täitsa huvitav, kuna need maketid on äga hästi tehtud ja nende tarbeks müüakse jõuluturul igasugu kujukesi ja vidinaid, et asi veelgi reaalsem välja näeks. Vanemad inimesed tegid majakese või maketi ise, ostsid materjali kokku ja kombineerisid. Nooremad võivad tänapäeval igalt poolt niisuguseid maju osta.

Ciccio majas on niisugune temaatiline ehitis köögi kamina ees, põrandal. Aga Ciccio noor taks Filippo tegi ühel hetkel natuke hävitustööd ja nii sõi ta ära mitmeid inimesi ja lambaid... Ja C ema oli väga pahane.

Täna ka käisin tallis. Kuna ei sadanud, sai Ares ratsutama minna. C esimesena. Ares trikitas natuke. Siis Elli, kes jälle kolm korda trenni jooksul alla kukkus. No ei olnud väga põnev. Tegin Nearcole ka kordet ja vähemalt polnud täna nii külm kui eile.

Lisaks sain talli minnes ühe väga huvitava pildi. No ma ei saa neist kassidest üle ega ümber :D

Mees, 16 kassi ja koer

Ja täna õhtul märkasin, et meie korteri uksekella nimi on ära vahetatud. Seal oli vanasti korteri omaniku nimi ja kleepisin oma nimesildi juurde, kui pakki ootasin. Selgelt oli kirjutatud "Maarja SinijärV" Paraku...

... sai minust Sinijaru. Ja nüüd nad kindlasti mõtlevad, et Maarja on mu perekonna nimi, sest silti kirjutades ma ei pööranud tähelepanu, et perekonnanimed kõigil eespool on. Alumine isik on ka siiski Gianmarco Totera. Ah.. Anyway stupid italians... :)

Siin on külm

Hommikul käisin omale jopet ostmas, sest no kuradima külm on siin Itaalias talve ajal. Merosse minnes oleks käbla ka käinud, sest JÄÄ oli platsi peal kiviplaatide vahel. Ma ei mõista, mis paganama päikesemaa see on, kui nii külm võib olla. Ja jope ostmine on ka nii keeruline siin, sest kõik on mingid kahtlased. Õudne on see talv, ole siis, kus tahes...

Pärastlõunal käisin tallis. Viimane hobune meie arvelt pügada. Edaspidi peaksin pügamise eest raha hakkama saama. Täna siis La Lux. Esimest korda elus vist sai ta pügamismasinat oma nahal tunda. Hirm oli suur. Sai üsna suure doosi rahustit ja ühte jalga üleval hoides saime C-ga kahepeale jalad pügatud. Siis pidin ülejäänu tegema, aga nagu ikka... Teradel oli täna viimne päev ja lõpuks need peaaegu et ei lõiganudki. Kui hobune rahustist toibus, oli jälle jama. Siis tegi C otsuse pea pügamiseks mokapööra kasutada... Noh, vähemalt saime selle koledusega hakkama, aga mina Luxi pügamist küll enam läbi ei taha teha.

Karvane

Hobusel oli muidu korralik talvekarv selga kasvanud. Oma 4-5 cm tihedat karva koos aluskarvaga. Ja vaeseke jäi sellest kõigest ilma. Jah, kõigest... Ta värises, kui lõpuks viimased karvad ka aetud said. Ei saanud ju tekki enne ka selga panna, sest hobune oli nimmelt ja laudjalt üleni paksu tolmu või sellise rasu kihiga kaetud. See on see, kui C ei viitsi enne trenni teiste hobuseid korralikult puhastada ja pärast pole võimalik korralikult sooja veega hobust pesta, ilma et külma saaks.

Ilma karvata pilti kah ei jõudnud teha, sest sai hobusele kähku pärast puhastamist tekk selga visatud ja endal oli ka päris jahe olla. Seega, Kati, pead ootama natuke (: Aga vihjeks võin öelda, et neid puusanukke oli päris keeruline sealt karvade seest välja lõigata.

Aga natuke hobuvõhiku nalju ka.. Angielo käis oma superhobusega sõitmas täna. See vanurist x-jalg, kelle ta siis Itaalia teisest otsast ostis. Ma ei näinud kahjuks midagi, mul olid silmad karvu täis. Aga enne mehe saabumist jõudis Elli mulle rääkida, et päev varem oli mees hobusele uued suulised toonud. Ikka pessoa suulised, need siin paistavad kõigi lemmikud olevat. Olid aga veidi lühikesed olnud ja C oli maininud, et need ju väiksed hobusele. Justkui poni mõõtu. Angielo vastas seepeale, et sellel firmal polegi suulistele suurust peale märgitud, järelikult on one-size (üks suurus), mis sobib n-ö kõigile... Vot siis.

Kuid hobune käis täna sõidus, isegi, kui platsil laiutavad suuured veelombid ja pinnast pole ollagi. Iga päev on sadanud nüüd. Ja C käis trenni andmas ja kui nad talli tagasi tulid siis kuulsin ikka juttu, et oi kui tublid te kõik olete...

Vihmane ja vaba

Pärast Kati äraminekut on meil iga päev sadanud. Kati, tule tagasi !

Pühapäeval (2.12) käisin tallis, pügasin Elektra pea ära. Ikka jõudis masina juhe tuksi minna ja pidin tükk aega ootama, et asi korralikult lõpetada.

Siis unustasin kirja panna, et Ladyga tekkis väike probleem. Eelmisel laupäeval oli hobuse tagumine jalg natuke paistes.. Noh.. ütleme nii, et ma pole tükk aega nii suurt jalga näinud. Ikka korralikult kabjapiirdest kuni kannani ühtlaselt jäme. Ka teine tagumine oli paistes, kuid mitte nii suur. C oli helistanud Marlonile, et too tuleks oma hobust vaatama ja veterinaarile helistaks. Marlon oli öelnud, et pole vaja vetile helistada, ta teab ise oma hobust kõige paremini ja tahaks teda kordel jooksutada. Vihma oli siis juba sadama hakanud ja meie plats korralikult märg, seega jooksutamise kohta ei olnud. Aga mees ostis apteegist valuvaigistit ja pidi laupäeval tulema. Ei tulnud.

Tuli pühapäeva õhtul alles. Ciccio tegi süsti. Boksis. Hobune näksis boksis heina ja liikus seal. Keeras oma kanni ukse alla ja Marlon vaatas boksi.. Küsis, et kumb jalg see nüüd suurem oligi? Lihtsalt nii munaaju ei saa olla.

Seda unustasin ka mainida, et Angielo super-sporthobune saabus ka talli. Kati nägi, tegi pilte ka. Mina vaatasin teda alles eile. No... Jutu järgi on tal suurepärane sugupuu ja selja taga suur takistussõidu karjäär. Reaalselt on hobusel aga kõverad jalad, kitsas rind ja olematud andmed itaalia ratsaliidu andmebaasis. Angielo ütles seepeale, et hobune polegi Itaalias võistelnud, Hollandis võistles hoopis. Well.. Will see..

Kuna vahepeal on vihma kõvasti sadanud ja saepuru meil ka polnud talli saabunud, siis esmaspäevast neljapäevani olin kodus. Neljapäeva õhtul käisime C-ga mägedes ja vaatasime lund. Nii lahe, korraks oli täitsa Eesti tunne peal. Pime ja lumised puud, tee ääres vallid... Nii vahva. Läksime autost välja ka, pidin katsuma, kas see ikka on päris lumi. Aga üle 10 minuti me autost väljas polnud ka, sest C-l hakkas külm. Õues oli ju siiski -4 kraadi. (: Ja just sellel õhtul jäi kaamera koju... Tahtsin teile Itaalia lund pildistada... Aga te vist teate niigi, milline see lumi on.. jah... :D 

Reedel käisin tallis. Kuna meil oli viimaks saepuru saabunud, tegime bokse. Viskasime traktori peale 5 boksi tühjaks. See käis nii tunni ajaga. Ilge tempo oli peal. Polnud just mingid lihtsad boksid.. ikka korralikult kinni tallutud ja oma 30 cm seda jama seal põhjas.

Pärast kärutasin saepuru boksidesse. Igasse boksi sai nii 4 kärutäit saepuru, seega 20 korralikku suurt kärutäit. Oli tunne, nagu oleks tõesti tööd teinud. Hea oli vähemalt see, et hommikul oli C uue käru ostnud, mis lippas rõõmuga ega polnud kõver ja katki.

Käru ostmisega oli ka selline naljakas lugu olnud, et kõigepealt ühest poest Quattromiglias tahtis ta käru osta, aga küsis, miks neil plastikkärusid ei müüda. Müüa küsis, et miks plekist käru ei sobi, Ciccio oli öelnud, et tal vaja hobustele saepuru kärutada ja plastik parem... Müüa oli mõelnud.. Hobused jah.. siin lähedal? "Kuule, kas sul töötab seal mingi Maarja nimeline tüdruk?" Ciccio vaatas imelikult, vastas jaatavalt ja uuris, et kust ta mind teab. Kärumüüja ütles, et ta on Carmelo sõber ja käib igal õhtul tema baaris viskit joomas. Nonäed siis, Luca oli see, keda vahel ikka baaris näen. Naljakas.

Igatahes lasin tagatalli hobustele vett ja andsime söögid ette ja saime koju ära. Rääkisime just, et täna peab talli minema ja hobustel jalgu pesema, kes omale nüüd puhta allapanu saanud on.. Aga võta näpust. Täna öeldi, et võin kodus olla. Homme ka, niikuinii pühapäev ja lubas vist lund ka natuke. Täna on muidu Itaalias püha ka... Katoliku värk. Seega naudin nüüd järgmisi vabu päevi.

Aga lõpetuseks natukene kassinalja ka. Tähendab, meil on nüüd kokku 20 kassi ja sain nad peaaegu kõik pildile. Paraku jäi vaid ÜKS pildilt välja.. Seega siin on 19 kassi : (vasakult poolt) Enzo, Caterina, Kikko, Big Ben, ilma nimeta (aga kui emane, saab temast Eliise), Nailissa, Linda, Tamasina, Toska, Lilla, Kalita, veel üks nimetu, Peter, Syria, Arturo, Asia, Benas, Daria ja Meredith. (: Pildilt puudub Kikka. Polegi ju palju.

Nädal Katiga

Kirjutan teile ka natuke meie tegemistest. Pühapäeva lõunal läksime talli. Nii sai Kati vist üle poole minu blogis mainitud talli-isiksustest nähtud. Vaatasime hobuseid ja kasse ning mina hakkasin Nearcot valmis panema. Tegin kordet. Ilm oli ilus ja hobused kuidagi erakorraliselt rõõmsad. 

Nearco

Kui Nearcot pesin, siis saabuski igasuguseid inimesi talli. Üritasin seletada, kes keegi on ja samal ajal pani C mulle Mendieta valmis. Kuidagi väga kirju päev oli ma kogu selle summa seest midagi olulist ei mäletagi. Ainult seda, et C pani tol päeval Mendietale ka külgratsmed peale. Hobune ei tahtnud boksist väljagi tulla, kuna ta end sirutada ei saa. Teatavasti Mendietal on mingi probleem boksi ukseauguga ja sealt peab sisse-välja vähe kiiremad sammud tegema. Võtsime siis külgratmed lahti ja jalutasime boksist välja.

Mendieta

Korde ajal olid platsil veel Luisa-Petulia, Matteo-Matilde ja Alessandra-La Lux. Pärast Mendieta pesu pidin Andreinale trenni andma. Meil läks aga kaua aega, seega platsile läksime koos Elli ja Aresega ning mina jagasin natuke õpetussõnu Manuelile kordel.

Alessandra ja La Lux

Luisa ja Petulia

Matteo ja Matilde

Uudishimulik

Naudib pesu

Andreina ja La Lux

Väga tark jutt Manuelile

Seega, nagu näha, oli Katil aega inimesi ja hobuseid uurida ning neid pildistada. Jagan tema pilte teiega ka natuke (:

Ciccio Aresega

Piero Petuliaga

Giorgia sõitis ka Matildega

Elli Aresega

Kusagil veel kakerdas ringi Angielo oma Artùga, aga neist ma pilti ei leidnud. Õhtust ma väga midagi ei mäletagi.. Vist pesin Arese ja jagasime süüa ja siis pidime ootama, kuni tiim Luisa&Piero lõpetanud oli.

Pühapäeva õhtul me vist ka midagi huvitavat ei teinud.

Esmaspäeval oli plaan talli minna, kuid enne sea pidime Robinsoni pargis uued pildid tegema, kus mingisugused kummalised onud meid tülitama ei tule.

Nautisime sügist

Jalutasime pargist ühe suurema ringi ning vaatasime meie kauneid mägesid.

Tegime ühe tiiru hiina-poes, kus igasugu kraami jälle leida võis. Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et leidsn silikoon-tagumikuga aluspesu. Ma ei mõistnud sellise riideeseme vajalikkust tol hetkel, kuid mõni päev hiljem, pärast kaht neljatunnist rongisõitu hakkasin ma isegi asja praktilisusele mõtlema :D

Igatahes kodu poole jalutades käisime ka jõuluturult läbi. Seal müüakse paaalju erinevaid jõuluehteid ja kujukesi piiblistseenide loomiseks. Lisaks ka suhkruvatti, aga seda meile tol õhtul ei antud. Jalutasime nukralt Ipanemasse ja leppisime kohviga.

Jõuluturg

Koduteelt võtsime ka pitsa ja paar maiustust kaasa. Sisustasime õhtu filmiga "To Rome With Love" ja üritasime varem magama minna, et teisipäeval vara ärgata.


MEIE REIS

Nii umbes 5.10 oli C maja ees. Sõitsime Cosenza rongijaama, et seal kohtuda Linda ja tema vennaga. (Tema vend jääbki edaspidi "tema vennaks", sest ma ei suuda meenutada, mis ta nimi peaks olema) Ostsime vastavast automaadist omale rongipiletid Pompeisse ja sõit võis alata...

Teel rääkisime Lindaga, kes muljetas oma eelnevatest kogemustest Itaalias. Samuti julgustas reisima ja rääkis juhustest, kuidas ta valedes peatustes maha on läinud või sootuks ilma piletita sõitnud. Õnneks aeg läks üsna kiiresti ja umbes 10 paiku astusime Pompei peatuses rongist välja. Kohtasime peatuse vetsus üht naist, kes oli väga rõõmus, kui sai aru, et oleme võõramaallased, aga üks meist natukenegi kohalikku keelt räägib.

Tegime palju pilte, aga kõiki ma ei näita ka. Ent seda südantsoojendavat hetke jagan küll, kuidas Eesti lipp ühel väljakul ilutses... Muidugi koos teiste EL riikide lippudega.

Pompei

Jalutasime varemelinna poole ja meid võeti rajalt maha kahe neiu poolt, kes soravalt ingise keelt rääkisid. Nii saime osa tõelisest turistilõksust ja meile müüdi 5 euroga külastuse ajaks elektrooniline giid koos linna kaardiga. Et vajutad aga objekti numbrit ja kuuled inglisekeelset tutvustust. Tegelikult oli pakkumine isegi hea ja väravast oleks selle vidina saanud taolise hinnaga.

Meie giid

Seega me jalutasime Pompei varemelinnale korraliku tiiru peale. Lõunatasime keset tänavat ja nautisime mõnusat sooja ilma. Kiirustasime linna kaugeimasse nurka, kus vähemalt minu jalad juba tunda andsid. Lootsime, et taevas olevad pilved meid vihmaga kasta ei otsusta ja jõudsime viimaks ringiga algusesse tagasi, kus isegi Pompei suveniiri soeada jõudsime ja oma kiidi omanikele tagasi viisime. Seejärel jalutasime järgmisesse rongijaama ja suundusime kohaliku rongiliiniga Napolisse.

11.sept mälestusmärk

Mängisime gladiaatoreid

Lõunapaus kõnnitee serval

Vana teater, paistis ka praegu kasutuses olevat

Nii mõndagi on säilinud

Linnatänav ülekäigurajaga

Kohalikud

Taustal Vesuuv

Napoli on üks kahtlane linn. Rongi peal oli juba kummalisi inimesi, kellega koos pimedale tänavale jalutama ei tahaks sattuda. Rongijaamas oli metsikult rahvast ja samuti ka tänavatel. Väga palju mustanahalisi ja ilmselgelt vaeseid ja kannatavaid inimesi. Igatahes otsisime oma hotelli üles, kuhu läksime üsna mälu järgi. Olin google-kaardilt enne uurinud, kuhu minna. Leidsime hotelli, puhkasime natuke jalgu ja läksime õue, et kella 20 paiku Linda ja tema vennaga ühe pitsarestorani juures kohtuda.

Pitsarestoran. L'antica pizzeria da Michele. Ütleme nii, et ma ei teadnud sellest kohast enne muud, kui selles pizzerias sõi Julia Roberts filmis "Eat, pray, love" ("Söö, palveta, armasta") Oma Roomas viibimise ajal külastas ta sõbrannaga Napolit ja just pitsa tõttu. Napolis hakati nimelt esimesena Itaalias pitsat valmistama.
Pizzeria paistis kuulus ja paljudele tuntud, õhtul oli järjekord laudadele, seega palju inimesi ootas ukse taga numbriga, et omale lauda saada. Nüüd aga lugesin internetist, et tegu oli ka enne Julia Robertsi külastust tuntud pizzeriaga. Nimetatud Michele õppis pitsategemist meistrilt juba 1870. aastal. 1906. aastal avas oma esimese pizzeria, mis pidi hiljem kolima. Seega praegune pitsarestoran on olnud samas kohas juba aastast 1930. (Seda enam ma ei mõista, kuidas hotellist meid nii valesti juhatati)
Huvitav oli vast see, et tellida oli võimalik vaid kahte sorti pitsat. Kuna Michele elas väga ammusel ajal, on tänaseks pizzeriat pidanud juba 5 põlvkonda pitsameistreid. Nagu siin riigis tavaks on, läheb amet isalt pojale. Nii on säilinud ka menüüs vaid kahtesorti pitsa. Michele on öelnud, et ehtsat napolipärast pitsat on vaid kaht sorti. Margherita (tomatipasta, mozzarella, värske basiilik, sool ja oliiviõli) ja marinara (tomatipasta, küüslauk, origano ja oliiviõli).Muidugi oli võimalik valida ka margeritha topelt mozzarellaga ja erinev suuruse vahe.. Aga tavapärane eestlane võib seesugusest Itaalia kuulsast pitsast väikse kultuurišoki saada. (: Igatahes midagi erilist või suursugust ma selles ei leidnud. Ka Rende lähedal on võimalik napolipärast pitsat süüa ja mulle vahest meeldib see rohkemgi.

Pärast pitsat jalutasime hotelli tagasi ja jõime natuke Lindale kingitud veini. Tal siin riigis üks tore sõber, kes ühe erilise veini kinkis, ent Linda ei saanud seda ühe kotiga reisides kodumaale viia ja nii saime meie ka proovida.

Lambrusco

Vaade hotelli rõdult

Enne magamaminekut vahetasin rõdul paar sõna vastasmaja rõdul oleva onuga... Sest lihtsalt naljakas on tüüpilisi itaallasi kohata.

Hommikul sõime hotellis. Arutasime päevaplaani, kuna vihma sadas ja ei paistnud mõttekas minna Amalfi rannikut vaatama. Linda pidi aga vennaga Salernosse minema, sest neil oli sealt Cosenzasse bussipilet, seega meie teed läksid lahku. Enne aga jõudis ta meile rääkida ühes vaatamisväärsusest linnas ja võtsime suuna sinnapoole.

Hotellist väljaregistreerides maksime linnale maksu, 2 € nägu, et Napolis öö veetsime. Huvitav nähtus. Pärast seda pidime kella 10-ks Napoli Sotterranea üles otsima. Tegemist oli linna all olevate käikude ja kunagiste veehoidlatega, mida kasutati ka II Maailmasõja ajal peidikutena. Veetsime enamus ajast 30 m maapinnast allpool ja kohati ka 42 m. Omakorda jäi meie jalgade alla umbes 5 m paksune prügikiht, mis kivide ja tsemendiga kaetud oli. Nägime teise maailmasõja aegseid vidinaid, veehoidlat, mida kunagi kaevuna kasutati ning käikusid, mis veeni viisid... Käik oli 100 m pikk (edasi tagasi ilmselt.. ?), kohati vaid 50 cm lai ja 7 m kõrge. Vahepeal pidi külg ees liikuma. Aga kõige põnevam oli see, et käigus polnud valgust ja meil olid kaasas küünlad. Vaid giidil taskulamp. See oli tõeliselt huvitav (:

Maailmasõja aegsed pommid, mis ei plahvatanud

Ja maailmasõja aegsed vidinad

Küünlad kitsasse käiku minekuks

Ning maa peale tagasi

Pärast käike külastasime vana teatri alles jäänud osasid tänaval ja säilinud ruume keldrikorrusel.

Selles valges "kastis" on kellegi tänapäevane elamine. Ilmselt, köök, nagu giid arvas. Nii on põimitud ajalugu ja tänapäev.

Jalutasime veel linna peal ja astusime sisse ühte väga suurde kirikusse. Leidsime turutänava ja kusagil kala ja küpsiselettide vahel oli ka ratsavarustuse pood. Rohkem oli seal küll asju traavlitele ja lääneratsutajatele, aga onu leidis kusagilt lae alt ühe inglise-valtrapigi leida. See oli ka vist ainuke.

Kus nüüd euronõuded on ?

Rongijaama saime suht viimasel minutil, ostsime pileti automaadist ja siis tuli leida rongis veel mõni vaba koht. See oli juba üsna raske ülesanne. Õnneks oli ühe noormehe vastas kaks vaba istekohta. Sobis.

Vaade rongiaknast Kati silmade(kaamera) läbi

Pärast nelja tundi ja 20 minutit olime Rende peatuses Castiglione Cosentino ja otsustasime tagasi jalutada. Pääsesime suuremast vihmast õnneks. Puhkasime natuke jalgu, läksime teatasime C-le, et oleme elusalt tagasi ja siis käisime kebabi söömas.

Neljapäeval oli plaan talli minna, aga sain Ellilt smsi, et Ciccio on Pugliasse läinud. Seega saime puhata. Jalutasime jõuluturule ja sõime suhkruvatti (:

Reedel sadas hullu moodi vihma, seega midagi tarka ei teinudki.

Laupäeval pidime talli minema. Pügasin Elektrat. Kaua läks aega ja vahepeal läks masina juhe pekki. Seega pea jäi pügamata.

Koju tulles käisime veel Metropolisest läbi, tegime süüa ja mõtesime, et küll on kiiresti see nädal läinud... Ootasime Cicciot ja Elisat, kellega koos pidime Cosenza bussijaama minema, et Kati ilusasti teele saata. Muidugi jäid nad hiljaks ja jõudsime väga täpselt kohale. Igasugused küsimused said lahendatud, seoses bussireisiga ja nii Kati minema sõitiski.

Seega teistele sõpradele, tuttavatele, kes peaksid tahtma külla/turismireisile tulla - nädal on vähe!

Reisile

No ma ükspäev pean tagantjärgi natuke meie seiklustest pitsa-maal kirjutama.. Aga praegu tahtsin teile öelda, et teisipäeva hommikul kell 5.45 läheb meie rong Cosenzast Napoli suunas ja meie läheme Pompeisse. Pärast seda suundume samuti Napolisse ja kohtume Linda ja tema vennaga. Veedame öö Napoli hotellis ja loodame hommikul ärgates bussiga Amalfi rannikule suunduda. Pärast seda Salerno ja järgmise päeva õhtuks teoreetiliselt oleme kodukandis tagasi (: Seega kaks päeva olen internetiavarustest eemal. Edu meile.