Kerge puhkus

Mul on nüüd jälle internet. Kole keeruline on selle internetiga siin. Tegelikult on nagu kõnekaart, kuhu laed raha peale ning kui raha pole, siis pole netti kah.

Aga üritan lühidalt kokku võtta. Kolmapäeval oli trenn Andreale La Luxiga. C pani hobuse valmis, šambooni (ok, tegelikult on selle vidina nimi gouge) ka peale ja ma suvatsesin küsida, et millal C hobust ilma selleta proovib? Siis C ütles, et ta teab küll hobust ja see hobune on enne omanikuvahetust jälle mingi 6 kuud seisnud ja abivahendiga ratsutamine teeb ta kaela pehmemaks. Kui ma julgesin vastupidist väita (paha mina, tean) sain sealt vastuse, et kes mulle ütles, et see asi ei tee hobuse kaela pehmemaks ja ma pean veel palju õppima ning C läks ühesõnaga üsna leili. Tema pehme kael aga tähendab seda, et hobune painutab nina rinnale lähemale aga ilma selleta, et ta jälge astuks või impulsiga aktiivselt edasi liiguks.

Igatahes, Andrea oli päris tubi, kuigi neil oli raske traavida ja traavis püsida. Ma andsin ka hobusega esimest korda platsil trenni, sega ei teadnud, kes ja kuidas. C soovitas steki kätte võtta, aga mitte kasutada ja siis hakkas hobune jooksma küll. Tublid.

Lõpetades läksime Elli ema juurest läbi, kes mu läbi vaatas. Katsus mu lõualuud ja kätt ja kõike ning ütles, et valuvaigisteid sööks ning kui 3-4 päeva pärast käsi parem pole, peaks röntgenisse minema.

Neljapäeval käisin apteegis. Sain hakkama isegi oma vähese keeleoskusega. Ostsin elastiksideme, millega oma käe kinni sidusin ja tunne oli kohe parem. Siis läksime talli. Äärmiselt mõnus päev oli, sest olime tallis ainult kolmekesi ja mitte keegi teine ei saabunud. Elli käis Aresega sõitmas ja me Ciccioga panime takistusi ette. Madalat kahest süsteemi tuli, et harjutaks, kuidas õigest jalast maanduda ja õigele poole edasi sõita. Väga hea, kõik oli super, C õnnelik, Elli rahul, Ares mitte liiga väsinud ja lõpetasime õhtul kell 7.

Siis läksime koju. Läksin mina hilisõhtul magama kui mõtlesin, et näen unes, kuidas keegi mu voodit raputab. Läbi une avasin silmad, tundsin seda endiselt ning hakkasin teist külge keerama, kui kuulsin tüdrukuid koridoris kilkamas. Siis sain pihta. Kell oli alles üks läbi ning mu ilusat und häiris kerge maavärin, mille peale mu korterikaaslased väga elevusse sattusid ja rõdule kohe vaatama läksid, kas õues midagi toimub. Mõnes korteris tuled põlesid, teisi inimesi oli ka rõdudel, aga üksikuid, seega ei old midagi erakorralist.

Järgmisel päeval küsisin Ellilt, et kas ta tundis maavärinat. Tema ütles, et ei ja C ka mitte, kuna nemad magasid sügavat und. Carmelo ütles ka, et tema tundis, keeras teise külje ja magas edasi. Sest nende jaoks on see siin tavaline, kuigi seekord oli üsna tugev värin. Teatavasti toimub siin piirkonnas päevas isegi mitu värinat, aga need on nii väikesed, et me ei tunne neid. Seega on teada jah, et kui maavärin toimub, on tulemas ka järeltõuked, aga seekord olid need meie piirkonnas väikesed. Aga inimesi on igasuguseid ja paanikat külvab teinekord väike väriseminegi.

Kuid ka Eesti uudised kajastasid meie värinat. Siin on viide: http://www.ohtuleht.ee/497410

Nimetatud Mormanno linn asub siit ligi 90 km kaugusel.

Muidu reede päeval läksime talli, andsin seal trenni Ericale La Luxil. Ka Erica sõitis esimest korda selle hobusega, kuid sai tunduvalt paremini hakkama, kui Andrea. Muidugi Erica on kauem ka ratsutanud ja tal on seda hobuse tunnetust natuke rohkem. Üldse on ta väga tubli ja saab kõigest aru, mis talle rääkida.

Pärast lasti Serena ka Luxi selga. Ja mina pidin talle trenni andma. Seega vaatasin mõned ringid, kuidas ja mida ta teeb. Siis üritasin talle nõua anda, et ta ei pea seal seljas niimoodi kargama, kuna Lux viskab seljaga rohkem niikuinii, siis tema istugu rahulikult ja las hobune ise viskab teda. Nii saab keskenduda äkki rohkem jalgade paigalhoidmisele. Kaks ringi kuulas, mis ma ütlesin, aga siis sõitis ikka nagu varem ja ainult naeratas mulle, kui midagi ütlesin.

Laupäeval ma ei teinud suurt midagi. Jälgisin, kuidas Angielo oma suure kondise kolakaga sõitis. Jälle hobune, kes mingi mitu aastat Angielo kodus puhkusel on olnud ja nüüd kolmandas trennis tahavad galopis jalavahetust teha... Lisaks käis Manuel trennis, väike poiss on tore, ainult hästi tagasihoidlik, kuid tal paistab hobustega mingi side olevat... Ent juhtus see, et Lux komistas kordeaias päris inetult ja Manuel kukkus alla. Pärast aga läks selga tagasi ja sõitis edasi, seega tal hirmu ei tekkinud, nagu Nicolel.

Laupäeval öeldi mulle, et Cosenzas on šokolaadi festival. Oli alanud reedel ja kuni pühapäevani välja. Õhtul Carmeloga sõitsime Cosenzasse, Carmelo ostis šokolaadi ja läksime seda pargipingile sööma. Muuseas oli see sama park, kus eelmise aasta novembris Mariiga jalutasime ja pilte tegime. Kes oleks arvanud, et pea aasta hiljem sealsamas šokolaadi mugistan.. Ja mitte tavalist.. Käsitsi valmistatud šokolaadi komme, viigimarjad ja apelsinilõigud kaetud šokolaadiga, valge šokolaad kookoshelvestega ja trühvlid... Mmh. Ning laupäeva õhtul oli enneolematult soe. Kell 22.00 oli 21 kraadi, ainult kerge tuul, mis veidi jahedaks tegi. Kohalikud imestavad ka, sest see normaalne pole.

Paraku on nüüd sajuhoog tulemas meie poole. Nägin üks päev uudist, et Põhja-Itaalias sadas kõvasti ja kõik uputas tänavatel. Nüüd liigub see meie poole. Eile, pühapäeval sadas terve päev. Tallis ei käinud, aga pühapäev oli ju ka. Näitasin Sarale ja Ariannale (korterikaaslased) pilte oma Eesti kodust, hobustest ja enda tegemistest eelmisel korral Itaalias. Sara märkas kohe, et ma olin paksem eelmine aasta.:D Muidugi mu juustest oli mõlemal kahju. Seejärel näitasin google kaardilt neile oma kodu ja rääkisin, et suuremad poed asuvad 12 km kaugusel, Kohilas. Sara teadis selliseid kohti siingi ning ütles, et on ilus ju looduses elada. Arianna aga ei saanud kuidagi aru, kuidas nii võimalik elada on ja tema nii ei suudaks :) Vot siis.

Õhtupoolikul läksime kõik koos Metropolisse. Seal oli sügis-talve moeshow, kus pea kõik Metropolise riidepoed olid oma kollektsiooni välja pannud.

Kaks tundi seisin ühe koha peal ja vaatasin riideid ja inimesi. Uskumatu. Pooli riideid olin niikuinii näinud, kuna need poed juba risti-rästi läbi olen konnanud. Aga huvitav vaheldus oli siiski. Hiljem läksime C-ga pitsat sööma ja ta rääkis, kuidas ta mu interneti kaardile numbrit oli otsinud läbi operaatori. Naljakas ja tore õhtu oli.

Täna ka sajab. Talli ei lähe. Pean joonistama. Elli sünnipäev on juba reedel ja mul vaja Arese pilt lõpetada.

Veel räägin sellise loo, et Arianna palus ükskord mul joonistada roosi ja R tähe omale. Ma üks hommik kritseldasin midagi kokku. Roosi joonistamine pole just mu tugevaim külg, aga täitsa ilus tuli, sest tuju tuli peale. Näitasin Sarale ka ja siis ta seletas, et R täht on Arianna ema nime algustäht. Tema ema on aga surnud ja Arianna tahab endale tatoveeringut teha. Sellise, nagu ma joonistasin. Omale ise teadmata joonistasin ma kellelegi potentsiaalse tatoo.

Nüüd pöördus ka Sara oma sooviga minu poole ja kui Arianna joonistusest Ellile pilti näitasin (ta väga ei tea, et ma joonistan), siis küsis tema ka tatoo plaani. Hmm.

Ah ja ma ei saa kuidagi mainimata jätta, et üks päev sõin värsket granaatõuna, La Luxi pere tõi meile talli. (:

Nagu ikka

Daria ja Filippo

Eile talli minnes ütles C, et Andrea ja Andreina ei tulegi. Seega mul pold trenni anda kellelegi. Ainult Serena, kelle kohta C mõtleb, et äkki peaks mina trenne andma. Ja lastele ma ka trenni anda ei saanud, sest need sõidavad kordel ja korde ja piitsaga ma praegu tööd teha ei saa.

Aga C pani Elektra valmis, kõigepelat läks Francesca sõitma, mis väga plaanis polnud. Mina hakkasin Corinto boksi puhastama ja avastasin, et harki ikka kätte võtta ei saa korralikult, sest mu vasak käsi on endiselt nagu üks mõttetu valutav jurakas. Siis aitasin Angielol ta Arturo lakka lõigata. Siis tuli Piero talli, kes nägi, et mu lõug katki on ja hakkas pärima, et mis muga ikka juhtus ja kuidas ja miks ja millal.

Läksin platsile, seal oli Luisa Petuliaga ja juba Serena Elektraga. Talli saabus Alessandra ja C läks appi hobust valmis panema. Sel ajal jättis ta Serena minu hoolde. Pidin vaatama, kuidas nad traavivad ja kavalette sättima, kui nad need paigast ajavad. Teate, ma siis esimest korda süvenesin Serena ratsutamisesse. Tal käib kergendades minu arust puus liigesest välja, sest ta nii koleda nõksu seal seljas teeb. Ta kargab seal seljas rohkem, kui asi üldse väärt on. Vahet pole, mida hobune all teeb. Ise on ta kerest kõver sinnapoole, kuhu sõidab, käed sirged nagu Elisalgi ja sääred lihtsalt kõiguvad seal jaluste otsas. Ma tean, ma pean järgmine kord sellest video tegema. Igatahes ma ei öeld midagi ja seisin seal kavalettide kõrval.

Minu kõrval seisis ka Piero, kes Luisat juhendas. Luisa peatus meie juures ja märkas ka, et mul lõug katki, mis siis, et ta eelmine päev ka tallis oli. Ütles, et äkki eelmine päev oli liiga pime, et ta ei näinud. Igatahes Piero läks minema ja siis Luisa tuli järgmise ringiga minu juurde ja ütles: "Maarja, palun vaata sina, kas mu hobune pöörab hästi." Ma jäin lolli näoga vaatama ja küsisin, et mismõttes hästi, või mida ta selle all silmas peab? "No vaata, kas ta pöörab kaela või keerab sirge kaelaga (ehk pole paindes pööramise ajal)." Mina ikka oma lolli ilmega, et misasja, mul on seda küll natuke raske siit vaadata, sest sina oled seljas ja sina saad aru, kas hobune on paindes või mitte. Mida ma vaatan hobusest keda ma vaevalt tunnen ja kes galopis mu nina alt mööda kihutab. Täitsa lammas on see Luisa, ma ei või enam. Igatahes ta tegi tiiru ära, jäi mu juures seisma ja vaatas mulle küsivalt otsa. Ma tegin nägu, et .. mh.. noh.. parem kui eile. Andsin soovituse ka, et tehku rohkem suunamuutusi, et hobust pehmemaks saada äkki. Kuigi ma arvan, et sest pole mingit kasu, kui hobuse suust kõvaks oled sõitnud, sääri pöörates ei kasuta ja hobusel seljas valud on. Seega in my ass my opinion.

Siis saabus La Lux Alessandraga. Ja mida ma näen. Corinto sadul on pandud Luxile selga. Sadulavöö ka tema oma. Kanni ei taha käi natuke v... Nii ikka ei käi, et küsimata ju teiste varustust kasutatakse. C ei saanud enda sadulat ka anda, sest see läks parasjagu Aresele selga, et Elli sõita saaks. Oleks nüüd Elio talli tulnud ja näinud, talle kindlasti ka ei meeldiks, et ta sadulat näpitakse ja oleks selle samamoodi koju ära viinud, nagu Marlon oma sadulat viib, siis mida ma tulevikus teen, kui ratstama tahan hakata.

Ning veel oli Luxile tehtud süsteem martingalist. Martingali rõngad ei olnud mitte ratsmete ümber, nagu tavaliselt, vaid rõngastest oli läbi kapsel. Tegu siis mingi sprundi moodi asjaga?

Siinkohal ütleks, et minu meelest sellise jura kasutamine õige ei ole.

Esiteks pole see õigustatud sellel hobusel, sest hobune on igati rahulik ja täiesti normaalne vanur. Šambooni ja keeleklapiga suulisi kasutatakse tal seepärast, et eelmine omanik ütles, et tuleb kasutada ja kõik. Keegi pole isegi proovinud ilma või teistmoodi, sest "pole aega olnud". Aga kes teab, et eelmine omanik ka mingi imbetsill polnud?

Teiseks, kui sellist jura kasutada, siis kui pikk oleks selle õige pikkus? Sest antud juhul oli tegu üsna lühidalt kinnitatud vidinaga ning oli näha, et hobuse samm oli häiritud. Nagu me kõik teame, siis hobuse pea liigub sammus üles alla teatud lihaste kinnituse tõttu. Eile oli hobuse loomulik liikumine silmale nähtavalt piiritletud ja hobune ei tahtnud alustada traavi ning neil oli korduvalt probleeme.

Kolmandaks on see jura minuarust ohtlik. Ok, Ute (me ju kõik teame, kes on Ute, eksole) räägib, et tavaliselt kinnitatud martingaligagi võib hobuse lõualuu pooleks murda.. Khm. Ok, aga kui martingal on otse kapslis, pole seal ühtki lüli, mis võiks kusagilt järgi anda ning töö ei käi isegi läbi kukla, nagu vähemalt selle šambooni puhul. Seega.. Ciccio? Mida Sa mõtled?

Olgu need teine ja kolmas punkt, sest igasugu "abi"vahendeid on olemas ja kõike, aga kõige haigem on see, et miks peab niisuguseid asju kasutama ilma teadmata, kes see hobune tegelikult on? Võta see kuramuse üks päev ja proovi ise ilma nende juradeta sõita. Ma kujutan ette, et see hobune on täiesti normaalne tegelane, kes võib-olla üritab oma keelt suust välja ajada, ok.. aga mingit peaga vehkimist või vastuhakku ei paista küll olevat. Pigem laseb kõrvad lonti, sest ta ei saagi end normaalselt vahepeal sirutada, kui igasugu nööre täis riputatud on. Ning pigem arvan mina, et eelmises tallis kasutati lihtsalt väga valet sadulat selle hobusel, kuna ta selg on katsudes ja pestes ülitundlik. Loomulikult siis vehib hobune peaga või on krampis, ega lõdvestu. 

Igatahes pole see hobune minu tegeleda, seega C vaadaku ise, mis ta heaks arvab. Ma ei sekku. Nii kaua, kuni ma võin Corintoga teha, mida ise paremaks pean, on hästi ja olen rahul. Eile käisin jalutamas temaga natuke. Räme tank on päitsetega, kui rohtu näeb. Mul oli ainult üks käsi ka, seega ta jalutas algul rohkem mind kui mina teda.

Siis pidid Elisa ja Alessandra oma hobuseid jalutama nii kaua, kuni C andis trenni kordel Nicolele ja Manuelile. Kuna Alessandral oli suht jahe ja igasugu muid probleeme, siis päästsin nad platsilt ära ja ütlesin, et aitan pesta. Tegelt tüdruk saab suht ise ka oma hobuse pesemisega hakkama juba, jalgade hoidmine ja samal ajal vooliku ning kabjakonksu kasutamine on veel probleem, aga mina hoidsin seekord ainult voolikut, tema jalgu. Tubli tüdruk on. Ja kui C platsil lõpetas ning Elli ka lõpuks tulema sai, siis oligi juba Lux pestud ja kammitud ning võis varsti boksi ära minna.

Hoopis täna pidid trenni tulema Andreina ja Andrea. Aga Elli kirjutas, et neil kellegi pole täna autot, seega oleme kodus ja lähme homme talli. Vot nii.

Ning hetkel avaneb minu toa aknast niisugune vaade. Tegemist on valgustite poega, kus terve hommik otsa on mehed ukse taga ilusaid lampe kokku pannud ja siis neid poodi sisse tassinud. Niimoodi käib töö siin. Ei ole mingeid euronõudeid tööruumide jaoks. Otse tänaval.

Kaki...

Mina käisin eilsel ilusal päiksepaistelisel pühapäeval tallis. Ajasme inimestega juttu, nautisin sooja päikest, rääkisime mu tervisest ja vahepealsetest juhtumistest. Ega siin üle kahe päeva kodus ei kannatagi olla, tallis on kohe nii palju uudiseid. 

Aga suurem asi oli see, et Rosita läks koju tagasi mõneks ajaks, kuna veterinaar käis jalgu vaatamas. Ma teile kunagi rääkisin, et hobuse tagajalad on koledad ja armilised. Mõned armid sõrgatsiliigese piirkonnas on sellised kõrgemad, ilma karvadeta ja tugeva koorikuga. Angielo oma suurest hüppamise vaimustusest ikka hüppas selle hobusega, kuni too oma tagajala vastu latti ära lõi, koorik maha tuli ja igal pool hästi plaju verd oli. Angielo mõtles, et väike kriimustus, pidid ühe tibatillukese hüppekese veel tegema, et hobune kartma ei jääks... Noh, Rosita loopis siis oma tagaotsa hästi kõrgele, kuna kartis haiget saada ja Angielo ütles, et talle meeldib, et nüüd hobune enam latte maha ei aja... Väike puhkus hobusele, ravi jalale ja varsti jälle sõitma, kuigi hobune ikkagi lonkas. Angielo, kes hobustest muidu väga midagi ei tea, siis nähi ise ka seda kerget longet. C nägi longet. Ainus, kes aru ei saanud, oli meie legendaarne veterinaar. Sammus ütles, e hobusel pole ju häda midagi. Angielo tegi ettepaneku hobust kordel siis näidata, kui too aru ei saa. Kordel siis ütles, et lonkab jah. Läks hobuse juurde ja oli talle pai teinud, ise nukra näoga küsides: "mis sul siis, Rositakene, viga on? Miks sa koguaeg lonkad meil? Mis ma su heaks teha saan? Ah, mis me sulle anname?" Oma nunnutamise lõpetanud, ütles Angielole, et oleks hea nädal aega puhkust ja rauad alt ära võtta. Siis küsis 80 euri visiidi eest ja läks minema. Mida veterinaari ?

Muidu Angielo viis Rosita koju puhkama, kus ta saab rahulikult koplis olla. Mäenõlval ja pisikeses küll, aga vähemalt pole boksis kinni. Ja siia asemele tuli järgmine vana kondine tegelane, kel nimeks Artur või Arturo vms. Ta olevat olnud kunagi politseihobune. Ka Angielo pere oma.

C ja Elli sõidutasid kahepeale Arest. Mina jalutasin ainult natuke Corintoga. Lasin tal veidi rohtu näksida ja päikest võtta. Luisa tuli talli, sõitis platsil samal ajal kui ma lähedal hobusega olin ja C, Elli pold veel tulnud. No on ikka mutt see Luisa, teeb tiiru ära, jätab hobuse mu lähedal seisma, vaatab mind, et kas ma ikka vaatan teda, siis teeb paar ringi, seisab jälle, vaatab.. Ma vaatasin küll teda, aga mul olid päikseprillid ees ja tema ei näinud, kuhu ma vaatan :) Aga selline tähelepanu vajadus on.

Tiirutas platsil oma galoppi ja Petuli vaeseke on ikka nii käest ära hobune. Suust on tuim ja kõva, igatpidi krampis ja Luisa ainult väntsutab seda hobust, kisub ikka veel suust ja karjub ta peale, et ise tähelepanu saada. Sõidavad olümia suulistega (või pessoa, kuidas seda siis õigem nimetada on). Ilma lõuaaluse rihmata. Eile siis palus Ellil oma ratsmete asukohta muuta erinevatesse rõngastesse, tõstis ninaalt jälle galoppi, tegi paar tuuri ära, maandus ukse juures ja palus järgmisesse rõngasse tõsta. Ise tegi nägu, et ei, tal on ikka uusi suulisis vaja. Ja põhjendas veel, et ta tahab, et tema hobune oleks kõigi suulistega harjunud ja oskaks töötada. No täitsa lammas. Lõpuks seletas C-le, et tal on ikka vaja neid kolmeosalisis suulisi, millel on keeleklapp. Mitte et ta hobune kunagi a la keelt suust välja ajaks või üle suuliste üritaks ajada.. No C palus siis need valjad tuua ja vahetas Luisal platsil valjad ära. Tädi läks uuele tuurile, kilkas, et näete, palju parem ju, kuigi mingit olulist vahet polnud näha. Siis hakkas hobune räigelt suulisele ja ratsmele vastu töötama, pead rapsima ja kaela üles ajama. Paar minutit pärast lauset, et ta peab endale ka need suulised ostma, tuli hoopis soov, et peaks valjad tagasi vahetama. C siis vahetas ja kui oli Elli hüpatamise lõpetanud, proovis ka Petuliat, kuna Luisa nii väga palus. Lihtsalt mingi ilgem tähelepanu vajadus.

Õhtul tuli Carmelo ka esimest korda talli. Näitasin talle hobuseid ja hakkasime pesuboksi juurde liikuma, kui Matteo oli Petulia pesu lõpetanud ja Luisa hakkas Matildet pesuboksi talutama. Matilde meil kardab natuke asju küll, aga rohkem kartis ta eile seda, kui Luisa teda kuidagi äkitselt pööras või sikutas ja hobune tõstis lihtsalt ehmatusst oma pea üles, Luisa lasi päitsed lahti, karjatas ja hobune hakkas eemale astum. Giorgia võttis hobuse, aga ei saanud ka temaga pessu jalutatud, ma siis jalutasin ta pesuboksi ja Luisa oli kusagile kadunud. Aga ütleme nii, et mitte midagi ei juhtunud, hobune ei teinud midagi. Ja siis lähme me Carmeloga talli vahele, räägime Elliga juttu ja Luisa istub tooli peal, nägu ära pööratud, kössis ja väristab oma kätt, teisega selle ümbert kinni hoides. Rääkisime seal juures juttu ja varsti Luisa liigutas oma kätt, vaatas uuesti meie poole, et kas me siis tõesti välja ei tee temast ja siis varsti hakkas sama käega kastanit koorima. Tuletan meelde, et kastani koorimine pole just kõige lihtsam tegevus.

Igatahes, isegi Carmelo, olles esimest korda tallis, nähes esimest korda seda inimest, sai aru, et tegu pole just normaalse naisterahvaga. Ta märkas ka, et Luisa silmadega piilus, et kas keegi teda märkab või mitte. Lihtsalt.. Nii tobe !

Aga lõbusamatest asjadest kirjutada, siis mina sain jälle ühe huvitava kogemuse osaliseks. Sain jälle üht uut puuvilja proovida. Just leidsin internetist, et meie keeli kutsutakse seda hurmaaks. Kohalikus keelels selle nimi väga ilus pole, ei taha just öelda, et mulle see cachi (loe- kaki) väga maitses. Aga nimi tuleb sellest, et tegu on idadiospüüri ehk kakidiospüüri ehk kakiploomipuuga (Diospyros kaki ladina keles), mis kuulub eebenipuuliste sugukonda ja diospüüri perekonda, kuhu kuulub ka näiteks musta puiduga must eebenipuu ehk eebenidiospüür (Wikipedia aitas). Veel ütlevad targemad kohad, et puu on pärit Ida-Aasiast ja on sealne üks vanim viljapuu, mis kasvab pilude-maal ka looduslikult. 

Aga hurmaa, ehk kakiploom ise on natuke tomatit meenutav oranžikas-beežikas magus vili. Mina sõin eile kaks hurmaad, mis olid juba üsna ülevalminud, st pragulised. Aga need praoga kohad olidki kõige paremad. Vili on mahlane ja magus, aga mitte liiga magus nagu viigimarjad. Selline lihane ja mahlane parajalt magus vili tõeliselt hea maitsega. 

Internetist uurides, et mida ma siis eile sõin, leidsin pildi hurmaa puu kohta. 

Nüüd mulle meenus, kuidas eelmine kord Itaalias olles me Mariiga bussiga talli sõitsime ja ühes hoovis seda puud nägime. Kummaline tundus, et ilma lehtedeta ja miks keegi siis vilju ära pole korjanud. Mõtlesime, et mis viljad need siis on üldse, apelsiinid-mandariinid pole, et virsikud äkki? Kaugelt meenutavad tõesti oma värvi poolest virsikuid, kuid tegu oli hoopis kakidega :)

Jällegi meie ilmselt sööme neist kuivatatud variante Eestis, nagu viigimarjadestki. Aga värsked hurmaad sisaldavad ka rohkesti vitamiine ja loodan neid siit veel leida.

Neil hetkedel mul ikka seisab meeles, mis ma siin riigis teen ja miks siin huvitav on olla. Ja eile korjasin piparmünti ka Ciccio pitsaahju kõrvalt. Tõin koju ja sidusin punti, panin pesuresti külge rippuma ja kuivama... Pole just parim koht, aga mujale ka panna pole.

Täna lähen talli trenne andma. Mind ikka ootavad Andreina ja Andrea. Viimane kohe kirjutas mulle, et kas ma ikka annan talle trenni või teeb seda jälle Ciccio. 

Siis veel soovitan lugeda mu postituse kõrvalt paremalt "Teine Itaalia" blogi, kus on natuke värvikamalt kirjeldatud elu Itaalias, mitte ainult hobuseid, eksole. Hoidke silm peal. Sest mina ei pruugi homme jälle kirjutada. Pean täna Elli netipulga tagasi viima, sest tema tõi eile mulle minu oma tagasi. Keegi ei leidnud lahendust sellele, et 24/7 igasuguste limiitideta nett leida. No ma ei tea.. Seega istun ilma netita noh. Teile päikest sinna sügisesse ja mina lähen otsin endale veel neid kakisid.

Kuid enne veel piltmõistatus : mitu kassi on pildil ?

Ja me tegime seda jälle...

Peaks vist nüüd kirjutama. Nagu ma varem mainisin, siis teisipäeval ma tallis ei käinud, kuna sadas jälle. Corintoga oli kõik ok olnud, koolikuid ei paistnud probleemiks olevat.

Kolmapäeval käisin tallis. Ei mäletagi väga, mis toimus. Käisin platsi vaatamas, suht nadi oli ikka veel, aga vähemalt kuivab tasapisi. Kordeaed aga uputas ikka, sest sinna ei paista päike ka. Ciccio oli sinna mingi pisikese kraavikese teinud, et vett ära juhtida, ma siis süvendasin seda. Plaan oli Corintole topeltkordet teha. Saime hakkama. Nii tups oli, et kui korderingil seisma jätta, et ohjasid sättida, siis ta seisabki. Ei söö, ei nihverda vaid on ülinunnu ja ootab. Siis kaugemale astudes ootab märguannet, et kas peab edasi liikuma või võib ehk nüüd süüa ja nihverdama hakata. Ei, pidi ikka tööd tegema. Ülimalt laisk hobune, ei tee mitte midagi rohkem, kui küsitakse. Liikumine on algul ikka hästi kinnine, jalad kohe kuidagi ei sirutu välja vaid tahab oma harjumuspärast linta-lönta traavi tiksuda.

Galoppi me ei teinud, sest kordering on väga paha paha. Mõte käis peast läbi, et ohjatööd võiks teha väljapool korderingi mõni päev.

Igatahes, kolmapäeval polnudki muid olulisi sündmusi.

Neljapäeval andsin trenni Andreinale ja Andreale Elektraga. Elektra on nii paganama väsinud sellest trennitamisest, et ta ei taha traavile minna enam. Kui läheb, siis traavib suht ühtlaselt ja oma ringi, nagu ehe tunnikas. Andreina vist läks küll endast välja, sest sammu ajal korrigeerisin ma tema istakut ja seda mingi 10 min. Siis 10 min üritas ta hobust traavile võtta. Oi, tal sai süda täis ja küsis, et kas ta kannuseid ei võiks kasutada. Ma ütlesin talle konkreetselt ei, sest hakaku oma jalalihaseid kasutama, ei hakka järgmiseks Serenaks siin, kellel jalgade asemel kaks spagetti on.

Seletasin siis ikka uuesti ja uuest, sest ega ta ju ei saa aru ka, kui peab säärt ja stekki korraga kasutama. Proovis ja lõpuks sai hakkama. Ütlesin talle, et näed, pold ju raske, saab hakkama küll ilma kannusteta. Tüdrukul oli nägu nalja täis. Pärast ütlesin, et ilma kannusteta on parem nii hobusele kui tema jalgadele. Ta nõustus, aga ütles, et varem on ta kogu aeg Elektraga kannustega sõitnud. Tahtsin talle öelda, et mul on jumala p***i, mida ta varem teinud on, aga kannuseid ta minu trennis ei saa. Mitte, et ma nüüd mingi hull kannusevastane olen, aga minu arust võiks neid asju kasutada siis, kui sa tead  täpselt, mida su jalad seal teevad ja oled suuteline hobust mõjutama ka ilma kannust kasutamata.

Meil sõidavad kõik kannustega, peaaegu. Ciccio trennilised Francesca ja Angielo, kes alustasid ratsutamist veidi peale minu saabumist. Andreina ja Erica kasutasid algul kannuseid, aga nad on minu trennis ja õppisime jalgu kasutama. Poleks Andrea minu trenni tulnud, sõidaks ta ka platsil juba kannustega. Elli sõidab kannustega, sest C käsib, aga Elli ise saab aru, et võib nendega liiga teha ja sõidab vahel ka ilma. Serena pole oma jalakesega vist hobuse külge katsuda saanudki, ta oleks nagu sündinud kannused peal.

Ainus asi, mis ma olen märganud, et Luisa, Piero ja nende koolkond ei kasuta kannuseid. Luisa ilmselt hüpates, aga iga päev sõites mitte. Mis on muidugi ainus hea asi nende puhul.

Andreale mõtlesin ka mingi loogilise raja välja seal takistuste vahel ja siis õppisime ikka pöörama. Tal need käed tahavad jube suuri liigutusi koguaeg teha. Aga lõpuks sai platsil ka traaviga hakkama, ainult et juba krampis oli ta ise. Tasapisi. Temaga õnneks probleemi pole, saan igasuguseid asju katsetada trennis. Ta on rohkem õnnelik selle üle, et mina talle trenni annan.

Igatahes lõpetasime ja Elli võttis meilt Elektra üle. Mitte, et ta niigi tunni oleks juba töötanud, aga noh.. Mina panin Corinto valmis ja läksin ka platsile. Tegin algul rohkem sammu ja pidin sellele Andreale ju eeskuju näitama. Tegin natuke üleminekuid traavile ja nõudsin uuesti aktiivsemat sammu. Siis traavisime, kuigi ta jube laisk jälle oli. Sammu vaba ratsmega ja veel üleminekuid ja traavi ning üks väike galopitõste, et siis aktiivsemat traavi saada. Siis tõstsin uuesti galopile, siis vahetasin suuna, uus tõste, vahetasin suuna ja uus tõste ning tundsin, et hobune oli mõnus, liikus pika sammuga, aktiivselt ja isegi ratsmes... Ja siis see juhtus jälle. Hobune käis alt ära ning kuna meil üsna hea tempo oli, siis käisin lihtsalt otse üle hobuse kaela ja ise täpselt kümnesse, ehk maandusin rindkerele ja kündsin natuke lõuaga maad. Täitsa pekkis!!

Seekord ei jõudnud muffigi teha, lihtsalt käis peast mõte läbi, et kurat küll, mitte uuesti. Aga jah, kukkusin hinge ikka seekord korralikult kinni ja säärelihased olid mõlemad krampi jäänud kukkumise ajal. Paganama valus oli. Esimene asi, mida mäletan, et keerasin end kõhu pealt kohe ümber ja otsisin asendit, kus hingata saaks, kiskusin kaska peast ja korraga oli mu ümber palju inimesi. Ciccio toetas mind, et istukil püsiks, Alessandra ema pakkus mulle vett ja salfrätti, sest kõik osutasid mu lõuale. Ütlesid, et seal on natuke verd. Ma ei tundnud midagi, mõtlesin, et ju siis kerge kriim on, aga ajasin kaska omale pähe tagasi, kobisin sadulasse ja tundsin, et mu vasak käelaba oli ka jõhkrat kanti valus. Ei ole hullu, ikka pidin ratsmed pihku võtma ja paar ringi traavi tegema. Tahtsin galopitõste ka teha, aga mu säärelihased olid mõlemad nii nõrgad, et ma ei jaksanud midagi teha. Jalutasime veidi ja läksime pessu ära.

Elli oli ka seal ja mul kiskus siis alles selgeks, et mu lõualuu valutas hullu moodi, mu alumised hambad valutasid kõik ja korraga, mu rindkere oli hell ja hingamine raske, vasaku käe kaht viimast sõrme ei saanud liigutada ja kõndida oli oma säärelihaste pärast megavalus. Lisaks veel vasak õlg oli ka punane ja valus. Elli käskis maha istuda ja ta tahtis ise hobust pesta, aga Corinto on pesu ajal paras sahmerdis, seega pidin neid ikka aitama ja kõik jalad üles võtma, et Elli neid pesta saaks. Aga ma ei saanud muffigi aru, mida ma tegelt teen. Ma lihtsalt automaatselt võtsin jalgu üles, endal valust pisar rippus silmast. Pärast pesu käisin peegli eest läbi ja sain aru, miks mu hambad kõik valutasid. Mu lõug oli ikka korralikult paistes ja nahk maas mingi 3 cm laiuselt. Ise näost ja kõrilt üleni mullane... Suht inetu.

Alessandra ema tundis mu pärast muret. Küsis kõik kohad üle, kust mul ikka valus on ja mismoodi, et ega me haiglasse ei pea minema. Kõik käskisid mul oma kätt rusikasse suruda, et näe, luu on ikka terve jne. Ma ütlesin, et tean, et luu terve on, aga kuradima valus oli. Kõige lahedam oli see, et mulle taheti valuvaigistit anda. Enne seda peab aga sööma. Alessandra ema oli kooki toonud talli ja pidin võtma tüki. Terve selle aja, kui kooki sisse pressisin, ma nutsin, sest lõualuu liigutamine oli lihtsalt nii valus. Pärast valuvaigistit hakkas küll natuke kergem ja rahunesin maha. Ootasin, kuni kõik tehtud sai tallis, korjasime mu kodinad kokku ja mind toodi koju ära.

Õhtul Carmelo tõi mulle mingi 4 erinevat sorti jogurtit, kuna ma midagi normaalset süüa ei saanud, valuvaigistit ja Voltareni kreemi. Eilse päeva puhkasin ja tiksusin kodus. Õhtupoolikul läksin omale teist kreemi apteegist ostmas, sest avastasin ka rindkerelt suure sinika.

Ja kui nüüd hobusest rääkida, siis temal pold seekord häda midagi. Vähemalt keegi ei tuvastanud ja minust pold asja, et uurida. Aga Ciccio loogika selle kukkumise kohta oli, et ta pole kunagi varem seda hobust koperdamas näinud. Ei Elioga sõites, ei Serenaga. Ka mina pole kordel teda koperdamas näinud. Ega ka mingeid krampe või jala lukustumist. Ainus asi, et tagumiste jalgade kanna või puusaliigesed naksuvad veidi, aga ma ei tea, kas see võiks probleem olla. Seega C ütles, et me tegime väga ilusat galoppi, hobune tõi tagumisi jalgu kenasti enda alla ja arvas, et ainus loogiline seletus on, et puudutas tagajalaga esimest, lõi kokku, rebis vms, ja kaotas tasakaalu. Tema loogikaga peaks ka kalossid edaspidi selle vastu aitama, aga mina kahtlustan ise ka, et vähe abi. Kõigepealt peaks ikka selgeks saama, et mis kamm on sellega, et ta galopis komistab. Mis tegelikult põhjus on?

Igatahes, plaan on terveks saada, talli minna ja teha hobusele topeltkordet. Just platsil, et suurema ringi peal, saada ta enne hästi liikuma ja siis lasta kellelgi filmida. Kui ratsutama ükskord lähen, siis .. noh, siis peaks natuke galoppi tegema ja kellelgi filmida laskma. Lihtsalt, et näha, kuidas tal need jalad ratsaniku all liiguvad. Ja siis teha rohkelt traavi ja üleminekuid. Sest isegi, kui ta oma jalad kõhu all kokku viib, siis ta peab õppima oma jalgu valitsema. Kardan, et praegu on see lihtsalt vähese trenni viga, seega rohkem traavi ja üleminekuid, et tekiks parem tasakaal ja üleminekud sujuksid pehmemalt. Lihas peab kasvama ja kordinatsiooni harjutusi peab talle tegema..

Vot niisugused lood. Täna olen ka kodus ja loodan, et mul mõra käes pole. Ehk õnnestub mingi arst kinni püüda. Sest teate, röntgenisse siin omal käel minna ei tasu. Siin need toredad arstid selles osakonnas, kes heal juhul teavad, milline see käsi üldse on, millest pilti teha.  Nii juhub, kui ülikoolis saad oma eksamitulemuste eest raha maksta... Seega jah.. vaatab. Lähen nüüd tudun natuke.

Sügis vist

Et siis meil sajab jälle. Eile käisin tallis. Kohale jõudes andis Ciccio Andreale trenni, siis tibutas väheke, aga neid ei häirinud. Tegid pool tundi traavi jooksuaias ja oli ok. Hobune saabus tagasi täitsa kuivana. Mina puhastasin Corinto boksi, siis pesin Elektra. Pärast tgin Lady boksi puhtaks ja tallis käis samal ajal igasugu inimesi niisama juttu ajamas.

Lõpuks tuli veel Manuel ka talli, mõtlesime, et kui ei saja, saab see ka oma pool tunnikest kordel jalutada. Panime Elektra uuesti valmis ja läksimegi.. Aga olime 10 minuti pärast tagasi, sest jälle hakkas sadama. Kordeaed uputas ka mõnuga, seal oleks ujumistunde parem anda. Loputasin jälle jalad mudast puhtaks ja hobune sai õhtusööki nautida.

Corinto tegi natuke trikke, heitis boksi pikali tõusis üles ja heitis jälle pikali. Hommikul oli püherdanud boksis ja jalad seinale jätnud. C ema oli teda püsti utsitanud ja poiss oli oma pea vastu seina ära löönud, seega on tal nüüd teise silma kohalt kah kulm rullis. Aga ühe päeva jooksul nii mitu korda pikali heita.. Tavaliselt ta seda ei tee. Kuulasin ta kõhtu, seal igasugu mulinad ja sisinad olid küll täiesti omal kohal ja seedimine käis ka ilusasti läbi. C otsustas õhtul ilma söögita jätta, et ainult heina. Hiljem andsime talle aga tõesti peotäie müslit ja õliga koos. Ma ei tea, kui hea mõte see oli, aga õli ju loogiliselt peaks parem olema.

Täna talli ei läinud, sest hommikul jälle sadas. Lootust on, et homme tuleb ilus ilm. Muidu see on vist see koht, kus ma hakkan oma kummikuid igatsema. Hiinapoes ma ka kummikuid müügil ei näinud. Peab silma peal hoidma.

Täna parandasin oma sääriseid. Olen need siin päris lõhki ratsutanud. Õnneks ainult õmblustest. Alssandra ema tõi mulle head tugevat niiti, seega õmblen täna veidike ja näevad jälle välja nagu uued (: