Väike uimane hammasteta eesel

C jooksutas veidi Mendietat, sest selle jalg on boksis seismisest ja pikalt rautamata olemisest paistes. Mina mõtlesin Corintole topeltkorde põhitõdesid õpetada. Panin sedelga selga, korde suulisesse ja teise korde välja poole, sedelgast läbi ja üle selja. Mõtlesin, et las tolgendab niisama. Tasapisi aga hakkasin kasutama ka n-ö välimist ratset ja siis panin sisemise ka sedelgarõngast läbi. Küll aga ülemistest rõngastest täna. Suunamuutmist proovisin läbi ohjamise ja saime hakkama. Tubli poiss. Käitus väga hästi ja pold see topeltkorde mingi keeruline asi talle. Ei tea, kas varem ka tehtud või oli see loomulik, sest normaalne reaktsioon korralikult ratsastatud hobusel peakski ju selline olema.

Järgmine kord viin välimise ohja ümber tagajalgade, äkki saab veidi rohkem aktiivsust nõuda. Aga järgmine kord võib topeltkordet vabalt ka väljaspool kordeaeda teha, sest siis saab teda mõlemast ohjast juhtida ja ei keera mulle oma totut nägu. C ütles, et varem on seda hobust koguaeg lihtsalt aiaga piiratud alal jooksutatud, sepärast ta arvab, et võiks platsi peal poole pealt minema kõndida.

Lõpetades ma hobust enda juurde ei võtnud vaid suunasin ta enda ees ohjates kordeaiast välja. Tegin platsil ühe pisikese ringi , sest plats oli mega ligane ja sopane ning ohjasin ta talli, pesuboksi. Väga kuulekas poiss.

Corinto nägu pestes vaatasin talle suhu ka natuke. Teate, kui kole vaatepilt seal oli. Tal on hambakivi ? Ja tal on ülemine vasakpoolne esihammas murdunud, igeme lähedalt, nagu tal polegi seal hammast. Ja parempoolne ülemine kihv on pooleks. Päris inetu. Aga ma olen vist maininud, et ta on künahaukaja. Ikka igale poole rebib boksis oma hambad taha ja äkki on sellega seoses hambast ilma jäänud? Või ma ei tea, ei hakka oletama.

Tegin temast täna pildi ka, aga ei ole hea koht pildistamiseks see pesuboks. Natuke nagu eesel on. Väike uimane hammasteta eesel...

Kulm rullis on hea olla, eks.

Elektra käis ka täna 30 min sammu trennis. Kaotas alt kaks rauda ja kolmas loksus ka. C võttis vaevaks värkida ja ise rautada. Kuigi teen panuse, et peagi kaotab ka esimese vasaku raua alt.

Luisa käis täna sõitmas. Piero hobusega sõitsid Matteo ja Giorgia jälle. Meie ei sõitnud, sest plats oli sigalibe. Luisa ütles aga Matteole : sa peaks õnnelik olema. Pinnas oli täna raske ja su hobune töötas seal hästi. See on hea trenn tema jalgadele. Khm. Nii et kõik, kullakesed, künnipõllule ratsutama. (Lapsed, see on iroonia)

Aa, ja teate, milliseid inimesi siin veel leidub. Istun mina pesuboksi nurga peal, kui C Elektrat rautas. Tuleb mingi kutt, lohvakad teksad jalas, lilla t-särk (ilus lilla oli) ja selline stiilne soeng peas. Küsib minult, et kas Franco Iorio (Ciccio) ka siin on. suunasin ta Ciccioni ja veel mõtlesin, et mis selline kutt siit küll otsib. Tema tuli küsima, et kas C omale groomi ei otsi. C ütles, et tal juba on groom, viipas minule. Kutt vaatas mind, et misasja, mingi plika või. Ja siis hakkas sealt tulema teksti. Üli kiiresti ja kutt ise tallus koridoris edasi tagasi. "Aga mida tema siin teeb? Mina oskan kõike, ma teen bokse, puhastan hobuseid, panen valmis ja sõidan ka. Ma olen nii hea, et ma saatsin ühele tähtsale Põhja-Itaalia ratsutajale oma CV ja ta kutsus mind enda juurde. Ma hüppan ka. Olen 80 cm hüpanud hobusega. Jaa, ma olen suurepärane võimalus. Ja ma olen juba pikka aega ratsutanud, alustasin 2 aastat tagasi. Praegu on küll tagasilööke, ma praegu hobuseid väga puhastada ei taha, üks hobune lõi mind jalaga puusa piirkonda ja ma natuke kardan, aga ma olen suurepärane tööline." Ja juttu jätkus kauemaks...

Kuigi ma ei saanud aru, milles on probleem, miks ta juba Põhja-Itaalias pole ? Igatahes Ciccio soovis talle edu sinna minekuks ja ütles, et kuigi ta on tõesti super groom, siis temal olen juba mina olemas ja peab oma töö otsimisega kusagile mujale suunduma. Vot Sulle pettumust. Kutt ei öeld mulle lahkudes head aegagi. Loodan, et ma teda kusagil pimedal tänaval ei kohta. :)

Ning lõpetuseks näiteid kujundmagamisest.

Koos on hea

Kahe tooli vahel saab ka magada

Meil sadas vihma

Noh, kaks päeva sadas meil ka vihma, reedel ja eile. Reede õhtul käisin aga hiinakas šoppamas. Leidsin omale talli mingisugused püksid, sest ratsapükse on mul ju ainult üks paar. Enam ei ole õues nii soe, et hommikul pestud riided pärastlõunal talli kaasa saab võtta. Leidsin veel veidi nänni, mida vaja ja jalutasin kodu poole tagasi. Soe oli ikkagi, vihmast hoolimata. Ilus õhtu. Pärast läksime C-ga jäätist sööma ja käisime apelsini-raksus... No tänava ääres oli üks kena apelsini puu ja elus esimest korda sain proovida, mismoodi maitseb täiesti toores ja roheline apelsin. Maitselt umbes nagu sidrun, aga seal on hullu moodi vitamiine (:

Eile hommikul oli isegi ilus ilm veel, kuid vaikselt hakkas sadama ikka. Sellest hoolimata läksime talli ja Ciccio ütles, et Andrea tuleb trenni. Noh, Elli arvas küll, et jääme vihma kätte. Veidi tibutas, aga kutt ennast sellest segada ei lasknud. Kuna Ciccio ise Aresega sõitis ja rohkem inimesi tallis polnud, saime Andreaga ka viimaks suurele platsile sõitma minna. Panin talle sinna koonused üles ja käskisin hobust otse hoida ja nurkades siis ainult pöörata. Ma ei taha näha, et siin on järgmine sõitja, kes ei saa aru, kuidas hobune on otse ja teeb platsi peal vaid üht suurt ringi - sõna otseses mõttes, sest meie platsil polegi väga võimalik otse sõita. Seal on nii palju takistusi ja puid.

Aga Andreale oli Elektra sirgelt hoidmine tõsine katsumus. Tegelikult ka seetõttu, et keegi teine ei sõida Elektraga otse ja hobune on harjunud üht ringi väntama. Aga tasapisi. Muidu mu trenn sisaldas eile lauset : "Ära vaata kuidas Ciccio ratsutab." See on vist paha, jah? Aga noo palun siis ärgu näidaku ette, kuidas hobust ratsmetega suust väänata nii, et käed on tisside kõrgusel. Järgmine kord ütlesn Andreale, et kui ta 130 võistlema hakkab, siis tehku oma kätega mis tahab, aga praegu peab need paigal ja madalal hoidma ning hobust ainult natukene ratsmega mõjutama. Seega jah, suht naljakas oli eile ning Elektra tegi 40 minutit ainult sammutrenni. Küsisin Andrealt ka, kas talle sobis, sest meil ju mõned siin tahavad ainult traavida. Ta ütles, et kõik on super ja ta on õnnelik, et mina talle trenni annan, mitte Ciccio. Üldse ta kiitis mind natuke liiga palju, mul hakkab imelik vaikselt. Elli ka viskab nalja juba.. Itaallased.

Lõpetades hakkaski sadama kõvasti. Elektral pidin ainult jalgu pesema, sest ta pold märg, aga pesus käies sai märjaks, sest pesuboksi katus on ainult katusekividest ja see laseb läbi. Normaalne. Talli oli veel La Luxi pere tekkinud, Alessandra puhastas oma hobuse talli vahel ära, et õppida ja kogemust saada. Mina tahtsin Corinto boksist välja võtta, aga sadu ei lõppenudki ära enne kui pimedaks läks. Seega puhastasin sadula ja kaitsmed ära. Andsime hobustele söögid ette ja siis rääkisime La Luxi perega lihtsalt üle tunni aja talli vahel juttu.

Ahjaa.. Piero ja Luisa käisid ka tallis. Mittemidagi tegemas. Aga tegid nägusid, kui kuulsid, et C-l ikka õnnestus vihma-pausil ära ratsutada. Siis istusid maha, tegid oma hobustele söögid ja mängisid niisama lolli. Sõna otseses mõttes. Ma saan aru, et nalja peab saama, aga need täiskasvanud inimesed vanuses 38-40misiganes on küll natuke üle mõistuse. Luisa on meil ju ka iPhone 5 kätte saanud ja otsib tähelepanu sellega nagu väike laps. Iga päev mängib sellega tallis nüüd ja kui ilmast rääkisime, siis ta kohe krabas oma ime-telefoni ja võttis neti lahti. Eile käskis Pierol endast pilti teha talli vahel, tegi aga juuksed lahti ja pluusikaeluse laiemaks ning poosetas hullu moodi. Siis toppis oma pusa Pierole selga ja naeris, kui naljakas ta sellega välja näeb. Eelmine nädal nad mängisid platsi peal lolli, Piero pani Luisale korde ümber kaela ja ajas piitsaga takka, et too hüppaks... Pärast talli vahel hüppas Luisa Pierole kaksiraksi selga ja nõudis traavi. Mainin, et Luisa ei ole just kõige väiksem naisterahvas. Ja seda kõike siis, kui tallis on parasjagu hulk inimesi, et ikka tähelepanu saada.

Ah ja veel kurtis Elli mulle Ciccio kurba saatust. Reedel, kui õhtu poole ilm ilusaks läks, saabus talli ikkagi Serena-preili, kes kangesti ratsutada tahtis. Ellit pold tallis, aga Cicci helistas Ellile pärast trenni ja oli viha täis, et tema sellele neiule enam trenni ei anna. C oli üsna närvis olnud, sest Serena ei tee mitte midagi õigesti ega kuula mitte midagi, mida C talle ütleb. Ta polnud Elektraga galopis hakkama saanud. Mis on müstika, sest tavaliselt neil probleeme pole. Aga Elektra ka loll pole, kui edasi ei aeta, mida temagi siis jookseb. Igatahes oli C öelnud, et ta tahaks Serena minu trenni saata, kuna tal pole enam jaksu seda makaronijalga õpetada.

Ning Andreina, järgmine neiu, kes trennis mitte midagi ei kuula, kuid küsib, et millal ta hüpata saab, saatis Ellile sõnumi. Tema tahab hüpata ja tema enne trenni ei tule, kui saab mingi teise hobusega sõita kui Toscaga. Eestis on vist väga lihtne - keksmine sõrm on see, mis sellisele edaspidi teed näitab. Ootasin siis huviga, et kuidas meil olukord laheneb. Aga Elli oli saatnud smsi, et Cicciol on trennide jaoks Tosca, mis on tema temale praegu sobiv hobune ja kui ta temaga ratsutada ei soovi, siis võib ka näppu imeda.. Tema ei ole sobiv ratsanik, keda La Luxi selga lasta. Lux paistab hea hobune olevat, Erica ja Andrea võivad proovida, sest nemad tahavad õppida, aga Serenad ja Andreinad sinna klassi ei kuulu. 

Niisugused lood. Tegin eile paar klõpsu tallist ka, aga kuna õues oli juba pime, siis ma loodan täna näiteks paremad pildid teha ja teile postitada (:

Tagantjärgi tarkus

No eile oli siis Corintoga sõidus uus katse. Kui ma platsile hakkasin minema, pandi Ares ja La Lux ka valmis, seega ma pidin mõnda aega platsil üksi olema. Mõtlesin, et ikka oleks hea, kui vähemalt keegi platsi ääres on, juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Aga tegime sammu ilusasti ja ootasin Elli ja Alessandra ka hobustega ära.

Tegime seal kolmekesi kõik ilusasti traavi ja C palus üle kavalettide tulla. Neli maalatti... / oh sa püss, milline äike ja padukas praegu hakkas. Ja rahe!! Rõdult ei näinud kaugemale, kui kaks kõrvalmaja, mingeid mägesid meil küll siin ei paistnud olevat, kõik üks hall sein. Ei tea, tallis pole vist muffigi teha täna, kui see jätkub... /

Igaljuhul maalatid.. Nagu ma teile vist varemgi maininud olen, siis meil platsil tehakse trenni suht aegluubis. Ehk siis kõik hobused sörgivad imeaeglast traavi ja C alati kiidab takka ka, et rahulikumalt ja aeglasemalt. Igaljuhul Corinto on niikuinii uimakott ja loodan tema samme just tasapisi pikemaks venitada, et hobune ikka korralikult traaviks, tasakaalus oleks ja end kannaks. Aga seda ei saa aegluubis sörkides teha. Seega esimese korra läksin kavalettidest üle, kuna alguses tundubki tal hästi kinnine liikumine olevat ja suht tempota. Tundsin aga, et jalgu ta tõstis, hea seegi. Vahed selleks tempoks klappisid, seega üritasin veidi aktiivsemalt neid latte ületada. Järgmise ringiga hobune sättis ise oma sammu, mitte ei kobistanud kuidagi lattidest üle. Kolmanda korraga sain ta juba pikemale traavile, tempo oli mõnus, tundsin, et kergendada on ka juba hea ja kavaleti vahed jäidki lühikeseks. Ciccio kõrvalt kommenteeris, et ma aeglasemalt tuleksin. 

Ma ei tea, teil võib mu jutust jääda mulje, et ma tõesti kihutasin lattidele, aga tegelikult ka mitte. See hobune on nii laisk, et teda kiirustama saada on üsna võimatu. Ma olen ju näinud neid hobuseid kõrvalt ennegi, kuidas nad lattidele reageerivad. Asi on lihtsalt selles, et need vahed on liiga kitsad, tõesti. Seega ma seletasin Ellile oma jutu ära, et pole mõtet Corintoga ju neid tillukesi vahesid sõita, kui ta probleem just see ongi, et oma sammu ei venita. Minu mäletamistmööda olid maalatid abivahendid, millega sai luua harjutusi hobuse sammupikkuse reguleerimiseks? Näh, igatahes ma rohkem ei tulnud kavalette vaid tegin vahele lõdvestavat sammu ja üleminekuid natuke. Siis tõstsin mõlemast jalast mõned korrad galopile, tegin lühidalt, et ta ära ei jõuaks tüdineda, vaid keskenduma peaks. Ja lõpetasime.

Kokkuvõteks ütleks, et täna ta tuli rohkem ise peaga alla ja vaba sammu ajal sirutas ka kaela rohkem. Ainus asi on see, et kui eest kontakti hoida, siis hobune tahab ilmselt ratsme peale toetuma jääda ja mitte edasi liikuda. Siin peaks mina temalt aktiivsust edasi nõudma, kuid ma olin ka natuke väsinud eile. Igaljuhul on hobune tubli ja mul on huvitav temaga töötada.

Täna mõtlesin teda kordetada, aga hästi palju sammu alustuseks ja rohkem üleminekuid. Mõtlesin ka sedelga selga panna ja teise korde välimisse suulisesse, aga lihtsalt üle selja ja mitte kasutada. Vaataks, mis nägu ta selle peale üldse teeb. Loodaks varsti temaga topeltkordet proovida, et seal talle äkki selgeks teha, kuidas võib liikuda ilma, et ratsme peale toetuks.

Nii, ma suutsin ühest trennist nii pikka teksti jälle koostada.. Kuigi tahtsin Corintoga kukkumise jätkuks veel paar "tagantjärgi tarkust" kirja panna, mida E. arvas, et oleks huvitav teada saada.

Ega minagi ei jõudnud kukkudes kuidagi reageerida. Ma ei teinud kohe mitte midagi, ma isegi ei mäleta, kas ma sirutasin oma käed kusagile või kuidas ma nad panin. Ma ei mäleta isegi seda, kuidas ma püsti tõusin, sest sellega oli kuidagi kiire. Aga ma reageerisin enne. Sest mu eeliseks oli hobuse varasem üritus samas kohas jalga lasta. Seepärast korrastasin ma oma istaku, sirutasin jalad pikaks alla ja istusin sirge seljaga, pilk ette suunatud, mitte maha. (Lisaks pean ma seda niikuinii rohkem jälgima, sest räägin ju teistele ka, kuidas istuma peaks.. :D) Seega edaspidi ongi targem oma istakut pidevalt jälgida, et oma tasakaal säilitada, istuda rahulikult ja kuulata hobust. Ning mis peamine.. Siiski hobune liikuma panna, et ta oma jalgu korralikult tõstaks ega liivatera taha ei koperdaks. Laisad hobused on ohtlikud, seda olen ma siin varasemaltki näinud. Ja laisk hobune, kelle nina on rulli tõmmatud ja raskus esiotsal, on veel eriti ohtlik.

Olen ju näinud kuidas Angielo ja Francesca on kukkunud. Sammus ja traavis. Ilma igasuguse põhjuseta tegelikult. Lihtsalt C ei ole neile seletanud, et hobune peaks liikuma ja ise peaks sirgelt istuma. Neil pole ju ilmselgelt tasakaalu, kui iga koperdamise peale alla pudisevad. Ja kui neile seda ei öelda, ei oska nad ka seoseid luua.

Lisaksin veel, et ma oma kunagiste kukkumiste pärast ei julgenud ju vahepeal üldse ratsutada. Sest ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Kui oli mõni kahtlane hetk, tõmbasin krampi ja nii see lend tuleb. Aga mina olen meeletult tänulik Üllele, kes mulle kõik lahti seletas, kuidas istuda ja kuidas hobust kuulata. Loomulikult on mul veel palju-palju õppida, kuid korralik põhi on äärmiselt oluline ning natuke kahju, et head teadmised nii hilja sain. Ent parem hilja kui mittekunagi.

Ok, kui ma siin jälle romaani kirjutan, siis räägin tallitegemistest edasi. Mina alustasin ehk 10-15 min varem kui Elli ja Alessandra. Lõpetasin, läksin pesema, pesin varustuse ka ja panin lõpuks hobuse boksi. Teised hobused jäid aga platsile. Alessandra lõpetas Luxiga ja tuli uus väike trennipoiss Manuel. C alustas temaga kordel trennitamist, kui platsile jõudsin, käskis mul poisiga tegeleda. Seega Lux, kes oli enne ka mõned hüpped teinud, jalutas rahulikult kordel üle poole tunni lõpetuseks. Elli hobusele läks aga Ciccio veel selga ja tegi siis ka mõned hüpped. Koos läksime hobustega platsilt ära. Kella ma ei vaadanud, aga ma arvan, et Corinto oli juba äragi unustanud, et ta sõitmas käis, selleks ajaks, kui teised hobused talli tagasi saabusid.

Alessandra õpib oma hobuse pesemist ise. Mina aga märkasin, et La Lux ei lase kuidagi oma selga harjata. Tammub pesuboksis koledasti. Ilmselge valuaisting. Nah..

Järgmisena pesin mina Arese, kes oli lõpplahe. Ma pesen alati samas järjekorras jalgu ja olen ennegi märganud, et ta annab mulle neid juba ilusasti. Eile tõstis mulle mõlemad tagumised jalad ise üles. No nii armas, et mõni hobune veel õpib häid kombeid ka (: Ülinunnu tegelane on lihtsalt.

Nunnunägu Ares

Siis aitasin tahatalli söögid viia, kontrollisin veed ülipimedas ja panin Corintole ka söögi. Corinto boksi saab õhtuti ka koristada, sest tema boks on ainus, milles on oma valgus sees. Samal ajal, kui hobune oma müslit krõbistas, jõudsin ta boksi ilusasti korda teha.

Elli pidi varem koju minema, seega me Ciccioga sulgesime talli ja ta tõi mu koju ära.

Vahepeal on minuni jõudnud Elli sõnum, et täna siiski ei pea talli minema. Ilmselt trennilised ei tule, kuna sadas/sajab vahelduva eduga. Elli ei lähe täna ise ka ja Ciccio hobused seisavad niikuinii nüüd, kuna ootavad jälle seppa. Ma siis hakkan nüüd oma vaba päeva nautima ja kordetan Corintot homme (:

Õnnelik õnnetus

Eile tuli ainult Ciccio mulle järgi. Elli jõudsi talli hiljem. C ütles, et päev tuleb üsna lihtne, kuna palju trennilisi ei tule ja saab rahulikult sõita.

Esimese asjana läksin Corintoga sõitma. Panin ta valmis, läksin talli juures selga ja jalutasin platsile. Võtsin ainult pika steki kaasa, et proovida, kas hobune siis tõesti nii tuim on. Ühe ringi jõudsin platsil jalutada, siis jõudis C ka platsile.

Corintole andsin kerge sääremärguande ja hobune liikus kenasti edasi. Natuke jonnis küll minuga, et nurkades, kus roheline rohi kasvab, lõi traavis laksust pea alla, jäi seisma ja üritas külg ees rohu sisse marssida. Paari ringi pärast ta enam ühes nurgas ei üritanud, sest sai aru, et ma ei luba. Igatahes laiskuse uss on sellel hobusel sees küll ja Serenad-Eliod on last hobusel korralikult pähe istuda. Nad ju ei kasuta ratsmeid ega sääri. Ja ausaltöeldes olin ma hämmingus, et kuidas see võimalik oli, et Serena sõitis Corintoga kannuste ja stekiga ega suutnud hobust galopile tõsta ega traavis korralikult liikuma panna. No Serena jaoks on korralik jälge astumine juba hobuse pikendatud traav ja tembeldab selle koolisõiduks. Seega ma parem ei kommenteeri.

Mängisin traavis natuke ratsmetega, painded ja peatused ning üritasin teda traavis n-ö ratsmesse saada. Lihtsalt mõneks hetkeks proovi pärast, et näha, kuidas reageerib või mida mulle pakub. Hobune oli väga tubli ja tuli peaga allapoole küll, siis lasin käe pehmeks ja nõudsin edasi liikumist, et mingit lõdvestamist saada. Pole mõtet pead "ratsmesse" väänata, kui hobune edasi väga ei liigu. Traavis on tunda, kuidas ta seljaga mind üles viskas, aga sellist impulssi just edasiminemiseks oleks rohkem vaja. Aga tundus olevat hobune, kellel on tegelikult hea ratsastus. Tahab nüüd just tööd saada pärast pikka seismist ja meeldetuletamist. Aga tahaks seda tasapisi teha, et talle mingi motivatsioon ka tekiks.

Ja kui hobuse traav oli küllalt hüplev.. või ebamugav, siis proovisime galoppi ka. Muretsesin natuke galopitõste pärast, aga polnud põhjust. Hobune tõusis põhimõtteliselt nipsu peale. Elektra vajab ka rohkem sääre tuge kui Corinto. Vasakust jalast tegin platsile kaks ringi peale, jätsin traavile ja nagu need kõik hobused siin, tahtis ta kohe seisma jääda. Nõudsin aga ilusasti tempokat traavi ja siis jäime sammu. Vahetasime suuna, traavisin pool ringi veel, märkasin, et platsi äärde saabus Elio isiklikult ka. tuli vaatama, kuidas siis minul ta hobusega läheb.

Platsile olid tekkinud veel Matteo koos Matildega ja C ja Elio juures istus Giorgia. Ma siis alustasin galoppi paremast jalast, tõusis ilusti aga ikka oli veidi laisk. Galopis mu sääred nii hästi paigal ei püsi, aga üritasin ikka rahulikult edasi nõuda, kuni Corinto avastas, et teepoolses nurgas võiks uuesti mulle mingi tõmmeka teha. Jäi seisma, pea alla ja tahtis platsil välja kõndida. Ma tõstsin kohe uuesti galopile, tegin natukene väiksema ringi platsil ja valmistusin samas kohas juba ette, et ta võib uuesti proovida. Püüdsin ilusti sirgelt istuda, hobust säärte vahel hoida ja ratsmed kõvasti peos, juhuks, kui jälle pea alla viskab... ja siis... tundsin, kuidas ta hakkas kuidagi end pöörama, aga hoopis komistas. Tunne oli niisugune nagu oleks järsust mäest alla galopitanud, aga tegelikult käis hobune näoli maha ja mina tundsin, et mu põlved puudutasid maad. Seejärel vajusin ise ka rinnuli hobusest üle ja sain matsu rinnakorvi pihta. Ajasin ennast püsti, hingata oli raske ja põlv oli veitsa valus. Küünarnukid olid ka maha käinud, üks kipitas veits. Aga aitasin hobuse ka püsti, tollel oli kulmu pealt karv maas, oli ikka mõnusa näoka pannud. Mingi pikk libisemise jälg oli ka maas. Ciccio tuli võttis hobuse, küsis, et kas kõik on ok minuga. Noogutasin, sest ma ei teadnud, kuidas öelda, et hingata ei saa. Itaalia keel noh... Giorgia jooksis mulle vett tooma, Matteo oli ka mures, aga hobuseomanik vaatas südamerahuga ja küsis poole sõnaga, et kas ta hobune ikka terve on. Jõin pool pudelit vett, sain normaalselt hingata jälle, pühkisin sadula pealt tolmu maha ja kobisin selga tagasi. C ütles, et hobune ei longanud ega midagi, et võib tagasi minna küll. Ma siis läksin selga, tegin veits sammu selle koha juurest, kus kukkusime ja hobune passis seda maandumisjälge. Tegime ühe ringi traavi ja tõstsin uuesti galopile. Elli jõudis ka kohale ja kuulis mis juhtus. C rääkis talle, et mu hea istak päästis mu suuremast õnnetusest. Võin nüüd uhke olla natuke aega. Aga hobune jäi ikka seda kukkumise kohta natuke passima.

Lasin Cicciol meile tüki suhkrut tuua ja kui järgmise ringiga hobune ilusasti rahulikult sinna nurka kõndis, siis andsin talle seljast suhkrutüki. Ma ei tea, kas sel oli tema jaoks mingi point ka, aga vähemalt sai seal koledas kohas mingi positiivse emotsiooni kah.

Ja mulle oli see esimene kord, kui koos hobusega kummuli käisin. Ilmselt, sest ühest kukkumisest ei tea ma midagi. Aga hirmu pold/pole, sest sain aru, miks see juhtus ja nüüd tean jälle veidi paremini, kuidas istuda tuleb, et kindlalt sadulasse jääda. Aga oligi aeg. Kolm (või siis 5) kuud siin tallis ratsutanud ja poldki alla käinud. Ainult paganama õnnelik õnnetus oli.

Pesin hobuse pärast puhtaks, puhastasin ta rullis kulmu ka ära ja läksin siis Andreale trenni andma. Ta istub sammus juba nagu päris ratsutaja. Natuke peab selgitama, et kätega peab vähe rahulikumaid liigutusi tegema, et hobusele mitte haiget teha ja ise peab end lõdvemaks laskma, sest ta nii krampi läheb traavi ajal. Aga edeneb küll, arvestades, et eile ta 4. kord minu trennis oli.

Pesin Elektra ka puhtaks ja järgmiseks tuli Ares sõidust. Pesin selle ka ja aitasin tagumise talli hobuseid sööta (oeh, see väljend kõlas nii Säreverelikult praegu).

Meie tagumises tallis elavad Poni (Desirè) koos kitsega, Tosca koos vana lambaga (Pasquale), Rosita ja La Lux. Taga tallis pole aga valgust hetkel ja üldse näeb see koht väga rimakas välja. Boksid on väiksemad jne. Ja alguses, kui Tosca boksi vahetas ja neile süüa läksin pimedas viima, siis C seletas, et Tosca küna on paremat kätt nurgas. Ma kobisin seal käega ja pidin püksi laskma, kui mingi pehme ja soe asi mulle pihku jäi. See oli Pasquale kõrv, sest tema ootas ka küna juures süüa. Seega ma loodan, et Ciccio ikka sinna ka valguse monteerib, eriti nüüd, kus talv hakkab tulema.

Meil kitsed ka ratsutavad

Talvest rääkides, siis ma täna hommikul käisin tuuri väljas. Poes ja kohvil. 11. oktoober. Paned t-särgi selga, päikseprillid ette ja astud uksest välja. Teil vist seda rõõmu enam pole kodumaal. Aga mul on ikka suvi... (:

La Luxi ussid ja kolm kuud Itaalias

Mainin teile et minu eline tööpäev nägi välja niisugune - läksin talli, tegin Lady boksi puhtaks (kui samal ajal värkis sepp Ladyt üle ca 50 päeva, nii, et veri väljas), panin Corinto kordeks valmis, kordetasin, pesin, läksin platsile, hoidsin koera, kuni La Lux lõpetas, aitasin teda omanikul pesta ja pärast raseerisin hobuse jalgu ussimunade eemaldamiseks. Kõik. Aa, mõnele hobusele aitasin söögi ka ette panna. Mul on tegelt ikkagi tore töö, eks!?

Luxi ussimunadest ma tegin natuke draamat, sest muidu neid ei puhastatagi kunagi ja tulevikus võib natuke suurem probleem olla. Hobune on aga kõhn ja roojab sagedasti, kuid vähe korraga. Junnid olid limased ja mina leidsin sealt seest veel ussimune, nagu kodus Aadu junnides sobrades. Mul on imelikud hobid, ehk tõesti. Aga ütlesin omaniku kuuldes, et sage roojamine ja kõhn hobune on siseparasiitide tunnusteks. Seega soovitaks ussirohtu osta. Omanikule jõudis see kohale ja eks nüüd ole näha, kas ta tõesti on normaalne hobuseomanik või mitte. Elli muidugi tuli ja hakkas mu juttu ilustama, et ei see ikka nii tõsine pole ja rahu ja .. No mida. Aga kuulsin pärast ema ja tütre omavahelist juttu, kuidas nad asja tõsiduse üle arutasid. Seepärast peabki siinsetele probleemidele natukene draamat lisama, sest Elli ilustab mu juttu niikuinii alati.

Ütlesin veel Cicciole selges itaalia keeles, et homme (täna siis) peame Corinto boksi kindlasti ära puhastama. Ausaltöeldes pole meie sitahunnikus, kuhu käru tühjendame, ka nii palju sitta, kui selle hobuse boksis. C ütles siis, et ta teeb hommikul boksid ise tühjaks. Ma isegi pakkusin abi selle jaoks, aga Elli mõtles, et äkki on hommikul jälle palav ja kui palavaga sinna sitta viskama lähen ja tegelikult 4-5 boksi vaja puhastada on, siis pärastlõunal ma ratsutada küll enam ei jaksa... Ok, üsna tõsi, sest bokside tühjakstegemine on küllaltki ränk töö. Seda kuude kaupa kogunenud sitta sealt lahti kangutada ja samal ajal õhupuuduses vaevelda... Las C kannatab ise, äkki hakkab kohale jõudma, miks ma Lady boksi iga päev puhastan. 

Ilmselt täna võtan Corinto boksi ka lisaks, sest kuramus küll, see on esimene boks, mis talli külastavatele inimestele silma jääb ja see võiks olla veidikenegi viisakam. Ise C räägib, et me pole nagu Boscarelli tall, kes kunagi bokse ei korista jne... Minu arust suurt vahet pole. Aga kui mina hobusega sõitma hakkan, siis ei taha, et ta kiilud seal sita sees mädanema hakkavad. Tuleb hakata eeskuju näitama (: Küll ma olen positiivselt meelestatud.

Täna lähen Corintoa sõitma. Eile kordel oli ta juba päris tubli ja sai asjadele pihta küll. Kuigi C mõte, et kordetaks energia ülejäägi seisnud hobusest välja, ei pidanud paika. Minu suure nõudmise peale, et hobune mõned sammud galoppi ka jookseks, tegi Corinto ühe mingi hüppe moodi asja tagajalgadega... Ja see oli ka kõik. Edasi oli niisugune suur ja laisk "torikas". Selles hobuses peab motivatsiooni tekitama. Eile lubasin tal näiteks paar ampsu rohtu võtta pärast kordet. Teisest aiast, kuhu ta minuga jalutama pidi. Käe kõrval jalutamine ei kuulu ka just tema lemmiktegevuste hulka. Ta on lihtsalt niii laisk. Seega loodan, et ma temaga täna ilusasti hakkama saan (:

Jap, selle pisikese asja unustasin ära, et täna, 3 kuud tagasi ma saabusin Itaaliasse. Aeg lendab...