14 juuli 2012

13 ja reede.

Tàna oli tallis niisugune pàev, et kohale minnes pidime yle poole tunni ootama, kuni plats kastetud sai. Siis panin Elektra valmis, tàna oli viimane kord, mil Elektra veel tunnihobusena kasutuses oli. Erica tuli sòitma. Koos isaga tuli, seega andsin teise paari korterivòtmeid temale hoiule ja tànutàheks andsin kamashokolaadi ka neile. Erica isa rààkis seal juttu ja ytles, et tal hea meel, kui Ericaga suhtlen. Tydruk saab inglise keeles suhelda siis. Lòpuks jòudis jutuga sinnamaani, et vòiksin nendega kunagi trippima mina, kas veel rohkem lòuna poole vòi màgedesse. Onu ytles ise ka, et Rende pole yldse huvitav, kuna see on modernne. Tòsi ta on.

Pàrast Ericat làksin mina selga. Tàna sòitsin ilma kannusteta. Lòpuks galopitòste ajal oli kyll tunne, et no ma ei tea, mis peab tegema, et teda galopile saada. Ciccio juba jooksis kannustega, aga mina ajasin oma jonni. Tahan ilma sòita, kuna mu sààr ei ole vàga stabiilne ja miks siis niigi tuima hobust veel hullemaks ajada. Pyyan just vastupidist teha, kuid eks nàis. Viimaks sain hakkama ka ja Elektra oli hàsti tubli minuga. Jàrjekordselt kuidagi kindel hobune.

Elli pàrast ytles, et Erica oli kysinud, et mis Elektraga tehtud on. Tàna oli tal nii mònus sòita olnud temaga, et mismoodi nagu.. :) Elli siis oli o''elnud, et mina sòitsin eile ja tegin head to''o''d (: Nii tubli olengi.

Siis kàisid need hullukesed tallis. Hullu mehe poeg kàis tàna hoopis ratsutamas. Matheo (vòi kuidas iganes kirjutatakse), tore poiss, ainult, et 14 vòi 15 pidi olema. Tal on pàris mitu neeti, selja taga kaela peal on tatoveering ja tàna kysis kòigilt suitsule tuld... Khm.

Hull tàdi tegi hyppetrenni. Nii kaua hyppas, et mul juba tallis olles làks meelest àra, et ta kohal on. Mystika.
Elio lubas ju ka tàna tulla ja minuga rààkida, aga teda ei olnud. Seega mingi aeg, kui raha mulle toob, hakkan tema hobust ka liigutama. See on muidugi jàlle kuu aega boksis istunud, ega tea tsiviliseeritud kàitumisest midagi, ma oletan.

Pàrast sòitu làks Ciccio Aresega (Elli hobune siis) platsile, hakkas hyppama ka. Ma ei tea, ilus ja tore hobune on, aga mulle ei meeldi, kuidas Ciccio kuidagi yliuimaselt platsil kulgeb. Hobune on ka kahtlane, keksleb seal vahel ja teeb àkkpidurdusi, Ciccio nàiteks kukkus tàna 2 korda. Teine kukkumine oli nii stiilne, et maandus hobusest paremale poole ja otse jalgadele, ratsmed kàes, nagu oleks kohale jalutanudki hobune kàekòrval. Aga jah.. See peaks nàitama, et ei ole ka tema istak meil siin kivikindel. Ega saagi olla. Menditaga sòitis ta ka, see hakkas ka platsil pukitama ja nibin nabin jài mees selga. Seega jah, ma tunnen end pàris hàsti (:

Muide, tàna pesuboksi juures seistes nàgin, kuidas kiisu mingi elukaga màngis. suuruse poolest oletasin, et prussakas jàlle... Elli aga làks làhemale ning teatas, et see on àmblik. Mul tòusid vist kòik ihukarvad pysti korraga, kui seda kuulsin. Kujutate ette ka, kui priske vennike see oli. 6 meetri pealt nàgin, et pòrandal ringi jooksis ja suur elukas oli. FUI ! Kiisu oli ònneks vapper ja sòi selle elaja àra. Tegin talle hàsti palju paisid pàrast.. Vàhemalt oli korralik kòhutàis.

Aa ja sain teada, et see oligi Carmelo, kes mulle juua ja putukamyrki tòi. Vàga kena. Rààkisin talle ka oma ukse ja vòtme nalja àra, saime korralikult naerda. Ning muide mu kiisut ei ole tàna kàinudki. ning homme ma mere ààrde ikkagi ei làhe. Olen nii vàss siin ringi jooksmisest ja sellest kuumast, et kui hommikul mingi 10 paiku randa jòuda ja sealt umbes 13 vòi 14 tagasi tulla, siis olen ilmselt kuumarabanduse saanud ega jaksa tallis olla. Seega eelistan talli ja magamist seekord.. Pean end selle pàiksega natuke rahulikumalt harjutama (:

Ning veel.. Ciccio andis mulle tàna sibula. Naljakas, eks. Mis see sibul siis on.. Aga see sibul on vàhemalt poole kilone ja suur punane koduskasvatatud sibul. Nyyd ma mòistan, kust nii paganama suured sibularattad pàrit on :D

Pilte panen ka siia, sest endiselt pole kòigil FB-s kontot (:

Teretulemast minu koju

Elutuba ja sòògilaud

Minu voodi. Kapis on veel korteriomaniku asjad, mis vàlja lubati viia.

Kòòginurk

Vannituba

Minu òu. Sea eemal, kus tànavavalgus paistab, kàib tàna elu ja kostub meeletu muusika, sest tàna on ju REEDE òHTU.

Minu kylaliskiisu

Tallis tuduvad kassipojad niimoodi... Palav on ju neilgi.

See kiisu oli talvel umbes kolm korda suurem, kuna ta oli pikakarvaline. Praegu on tòeline rààbu.

Ka Rambol on palav.

Ps. Vabandused nende tàppidega tàhtede pàrast. Need on tekstis kòik segamini praegu, kuna kasutan Itaalia klaviatuuriga arvutit.

13 juuli 2012

Omadega Itaalias.. Kohe pikk postitus

REIS

Hommikul 8.30 lendas välja Riia lend, mille ajal istusin kõige viimases pingis, akna all ja minu kõrvale tuli istuma üks suur onu. Ei olnud eestlane, aga väga suure unega onu oli. Enne lennuki õhkutõusmist ta juba norskas. Lennu ajal tudusin minagi ja ärgates tundsin, kuidas onu oli küljega vastu minu külge vajunud ja norskas ja tudus ikka väga kõvasti. No mis teha, ärkas üles, vabandas ja tudus oma istmel ilusasti edasi.

Riias nägin, et üks eestlaste paar lendas samuti Rooma, kes minuga juba varem ühe lennu peal olid. Lennukis istusin jälle akna all, kolmeses reas, kuhu tulid lätlaste või leedukate paar ka istuma. Kuna nad mingi vaba pingi leidsid, siis kobisid kahekesi istuma ja minu kõrvale tuli varsti üks itaallane. Vähemalt oli siis ruumi istuda ja tududa, ilma, et kellelegi otsa vajuks. Mingi hetk tegi itaalia mees minuga juttu ka, küsis, kas ma veel ei räägi itaalia keelt ja et miks Itaaliasse lendan ja kuidas ja kuhu edasi lähen. Rääkis veel, et oli 2 aastati Riias elanud, seal oli tal tüdruk, läks sellest reedel lahku ja teisipäeval lendas kohe kodumaale tagasi.

Roomas otsisin oma pagasilinti, leidsin selle iseseisvalt, kuna seekord oli meie pagas peaaegu teises lennujaama otsas. Sain oma kohvri esimeste seas kätte ja otsisin väljapääsu. Seejärel mõtlesin, kuidas peaks saama Tiburtina bussijaama, et sealt Cosenzasse buss võtta. Teel bussijaama poole (lennujaama uksest 3 minutit teekonda) oli piletikassa ja seal müüdi pileteid ainult Terminisse (rongijaam). Küsisin ka Tiburtina pileti kohta, kuid öeldi, et võin sinna 15€ eest metrooga sõita. Noo, ei. Parem ostsin 5€ eest bussipileti Termini rongijaama ja mõtlesin rongiga edasi minna, saagu siis, mis saab.
Termini bussini oli mingi 50 min aega ja seisin jälle oma tuttava eestlaste paari juures. Sain neid jälgides ilusasti õige bussi peale ja siis Terminisse. Sealt ostsin pileti Cosenzasse, mis maksis kassast ostes 74€ ! Lõpplahe. Hea, et mul rahaga ilusasti välja tuli. Aga rongini oli jälle üle tunni aja passimist ja istekohti väljas väga polnud. Seega tiksusin oma kohvri najal ja kui istekoha leidsin, pidin varsti oma rongi otsima minema.

Ahjaa, selle unustasin öelda, et kui Roomas lennujaamast välja sain oli tunne, nagu mulle oleks kilekott pähe topitud ja keegi tahaks mind lämmatada. Õhku ikka üldse ei olnud. Rongijaamas tiksusin sellise säästureziimi peal, et end võimalikult vähe liigutada, ostsin pudeli vett ka. Mulle pole kunagi varem vesi nii hästi matsenud, kui seal. Gaseerimata ka veel.

Lõpuks leidsin oma rongi. Rongiliiklus on siin ikka tõesti teisel tasemel, kui Eestis. Vähemalt pikamaa rongile ostad enne pileti, kuhu peale on märgitud, kus vagunis ja mis kohal istud. Hea süsteem. Ainult, et seal oli üsna kitsas, kohvriga oli tegu, et see kuhugi ära mahutada. Õnneks oli mu koht üsna ukse juures ja sain kohvri vahekäiku jätta. Rong väljus 17.30 ja kohale jõudis Paolasse 21.10, kuigi pidi jõudma 20.59. Minu kõrvale tuli istuma üks pisike.. Hiinlane, jaapanlane, korealane? Ma tõesti ei tee "pilusilmadel" vahet. Igaljuhul tädil oli ka miljon kotti ja ta rääkis telefoniga oma kodumaa keeles ilgelt kõvasti. Lisaks sellele hakkas ta keedumuna sööma, mis oli kõvasti üle keedetud ja haises päris hullu moodi... aga nuh, aja möödudes sain õnneks õiges peatuses maha. Nad nii viimasel minutil alles ütlevad, mis peatuse nimi on.

Igaljuhul piin Paolas järgmisele rongile lippama, millega pool tundi Cosenzasse sõidab. See nägi seest välja nagu linnaliini buss, vähe istekohti ja vaba voli, kuhu istud. Aga ilus, puhas ja korras, hästi mugav oli sõita. Kuigi tõesti enamus teest kulgeb läbi tunneli. Minu vastas istus üks viisakas noormees, kes mu kohvrile ruumi tegi ja kellelt Cosenza peatuse üle küsisin. Seega nii ma kohale jõudsin. Roomast alates saatsin Elisaga sõnumeid ka ja kohtusime rongijaamas. Mul väga siis ei olnud veel kohale jõudnud, et seal olen, aga ok.

COSENZAS

Minult küsiti kohe, kas tahan sööma minna. Ikka tahtsin natuke jah, olin päeva peale söönud pärast kodust hommikusööki ühe crossanti, ühe sulanud suure Marsi ðoksi ja joonud pudeli vett. Õhtuks oli kõht tühi küll. Hüppasime pitsakast läbi, sõin ühe tuunikala... piruka. No sel on oma nimetus ka, aga ma ei tea seda veel. Võtsin kaasa ka ühe piruka ja siis läksime mu kodu otsima.

Ühesõnaga, mingi 5 päeva enne mu tulekut oli selle ilusa kodu omanik ikkagi võtnud mingisugused kutid sinna sisse elama ja oli Cicciole ära öelnud. Seega nad pidid mulle jälle uue kodu otsima. Seekord on maja Erica (see tüdruk, kes trennis käib) isa oma. See asub  Rende linna servas. Ciccio juurest polegi väga kaugel, aga siiski mitte kõndimise kaugusel. Ümberringi on siin ülikooli linnak. Seega on mu kodulinn pigem Rende, mitte Cosenza. Täppsemini veel Quattromiglia linnaosa.

Kuid mu kodu on nagu rohkem maja osa või korterike. Mitte trepikojaga, aga mul on oma värav ja sealt tuleb otse trepp üles, siis on 2x3 m muruplatsike ka maja ees ja uks otse tuppa. Muruplatsi servas kasvab väike rida pepperoni pipart ja paar basiliku taime. Onu ütles, et ma võiks neid iga päev kasta. Ojee.

Pisikene kodu, tegelikult täitsa paras ühele inimesele. Suur vannituba ja eraldi nurgake on voodile ümber ehitatud. Sisse astudes oli küll räme kopitanud lõhn siin. Voodipesu toodi mulle kohe uus ja vähemalt sain normaalselt tududa. Suuur voodi on mul ka! Ja arvake, kas mulle tekk ka kanti ? Häh.. Ma nüüd mõistan neid täielikult, miks puuduvad tekikotid. Mul on tudumiseks lina ja kui ilm külmaks läheb, pannakse selle lina peale tekk ka.

Õhtul siia tulles näitas auto 28 kraadi sooja. Siis oli küll mõnus õhk, ei olnud nii kuum ega lämbe. Muidugi kodus tõmbasin omale kleidu selga kohe, sest muidu oli ikka natuke liiast.

Ja veel väike tähelepanek. Kas ma näen ni itaallane välja või milles asi on ? Cosenza rongi peal istus minu ja selle noormehe lähedal üks tüdruk, kes oli tumedapäine ja tumedate silmadega, arvasin küll, et itaallane, kuid rääkis inglise keelt. Piletikontrollija oli selline muhe vana ega osanud inglise keelt. Mõtlesin siis, et saab minuga ka nalja, kuigi ma ei tea, mida tal vaja rääkida oli. Järgmiseks onu võttis minu pileti, ei ütlenud midagi, kontrollis ära ja andis tagasi. Kolmandaks selle noormehe oma, kes oli ka ilmselgelt itaallase näoga ja piletionu küsis temalt, et kas ta ikka italianot räägib. Rooma rongijaamas tuli ka üks naine just minu keeles itaalia keeles mingit infot küsima, ümberringi oli inimesi kui palju. No ma ei tea.

ESIMENE PÄEV UUES KODUS

Ärgates ei olnudki väga hull palavus. Õhku oli isegi hea on see, et mulle ei paista siia päike kusagilt sisse. Mul rohkem aknaid ei ole, kui ukse kõrval üks sama suur nagu uks ise. Tegin aga uks lahti, et välja vaadata ja see kilekoti efekt tuli taas. No ma ei tea, kuidas siin elama hakatakse. Palav on ju. Õnneks päike paistab maja tagant ja maja ees on vari, seega õue saab minna, aba need piprad ja basiilikud küll närtsisid seal juba.

Hommikuks tegin omale tassi teed. Onu näitas, et siin on kohvi ja see totter kohvikann, millega ma midagi teha ei oska, suhkrut, teed ja kõike, mis ma leian, võin kasutada. Üldse on tal väga palju asju siin. Pooled kapid on mingit sitta täis ja kopihaisu ka. Ütles, et päeval tuleb ja koristab oma asju ära siit. Tore oleks. Ma pole veel midagi suurt lahtigi pakkinud, kuna tahan enne kapid ära pesta ja õhuvärskendajat osta, et vähe puhtamaks saaks see asi siin. Kööginurk on ka suht kahtlane. Nagu kõik on korras ja esimese vaatlemisega puhas ka, aga tegelikult leidsin kapist ühe normaalsuurusega tassi, mis oli seest puhas, aga väljapoolt üli sitane. Samal ajal, kui omale teevett keetsin, küürisin tassi puhtaks. Hoopis teist nägu sai. Sõin oma eilse piruka ära ja rohkem ei tahtnudki midagi. Nii kuum on lihtsalt.

Teen varsti nimekirja, mis mul poest vaja on ja siis mingi aeg annan Ellile ka teada, et elus olen ja vaatame, mis tegema hakkame. (:

PS. Maja ees saaks päikest võtta, aga ei ei ei. Seda isu mul veel pole. Vabatahtlikult ma päikse kätte küll praegu ei lähe. Mis rumal mõte see üldse oli.

Jätkan.. 13.07

Elliga käisime poes. Ostsin asju oma maja koristamiseks ja ostsime mulle suure rätiku. Selle ostis tema, kuna mul ei olnud sularaha ja seal kaardiga maksta ei saanud. Üldse nad armastavad siin sularaha väga, kaardiga saab rohkem maksta kuskil supermarketis, aga ülejäänud kohad soovivad kõik sula.

Igaljuhul kõik puhastusvahendid, käsnad ja tolmulapid ning wc paberit suurema hulga sain poest 16,52 eest. Sinna sisse kuulus ka mu jogurt. Kümme asja, millest kõige kallim oli põrandapesu vahend, desinfitseeriv, 1,5 l ja 2,62 maksis. Seega vähemalt pesuvahendite hinnad on ok. Mitte, et ma neid Eestis oluliselt ostnud oleks ja nende hindasid seal teaksin.

ESIMENE PÄEV TALLIS

Pärast poodlemist vedasime end talli. Metsik palavus oli ja sellise ilmaga endale pikad püksid ja tallisaapad jalga panna.. Ma ei tea. Igaljuhul seal on olukord nii, et alles on Elektra, Petulia (hullu tädi hobune), Mendita, Nearco, Matilda(e)? (hullu onu hobune), Lady (Marloni hobu), poni (kes siiski ei toonudki varssa) ja see must hobune, kellega midagi ei tehtud, Tosca. Enam ei ole meil Calitat, Mattat (teate küll, see kelle omanik end Wittakeri isaks pidas), Renatat ja seda vana, 28 aastast hobust.

Selle eest on Eliol uus hobune, kelle ta Renata vastu vahetas. Renata anti sugumäraks ja kui ma ei eksi, sai Elio vastu westfali.. ma ei eagi, kas ruun võ mära. Igaljuhul see hobune näeb välja nagu torikas, suur ja massiivne, veidi paks peale kauba. Kõrb, kolme valge jalaga, tagumised märgised olid ilusad, ühepikkused. Aga tõsine künahaukaja on.

Selle hobusega hakkan mina ka tegelema. Kolm korda nädalas, kuna Elio ise oli vist kukkunud (no nagu tema ikka, väike saamatu mehehakatis) ja ei tohi sõita mõned kuud. Seega Elio hakkab mulle tsipa raha välja käima selle eest, et ma ratsutaksin.. Ma ei tea, mulle sobib. Mulle pole enne ratsutamise eest makstud, seega on ok.

Uus hobune on ka Ares. Tema on 7 aastane KWPN (hollandlane siis) ja on Elisa isiklik hobune. On tallis olnud umbes nädal aega. Elli kukkus ka tema seljast ja tal on nüüd põlv valus, seega Ciccio liigutab hobust. Ares on praegu minu meelest talli kõige ilusam hobune. Ilmselt kõige tervem ka ja selline nunnu. Raudjas.

Ning siis nägin ma Toscat. No ma mäletan teda kui musta tigedikku, kes boksist mööda käies nägusid tegi ja hammustas, slline mittemidagi ütlev elukas. No ja ma kordagi ei olnud teda väljapool boksi ka näinud. Aga võta näpust, ta on siiski vana hobune ja oli sadulasse pandud. Üks Andreina (Andrea tegelikult) sõitis temaga ja hobune näeb ka väga kobe välja. Selline kiitsakas ja õbluke on, esijalad tundusid tiba kahtlased mulle, kuid ma ei tea. Ei süvenenud väga. Igaljuhul on ta uus trenniloom, kellega mina sõitma ei hakka. Sain temaga jalutada küll pärast trenni lõppu, kuid seda vaid korraks. Tundus kuidagi maru kõva seljaga.

Seega jah.. Seekord ma tallitegemistest nii põhjalikult kirjutama ei hakka. Seekord pole tegu praktikaga ega hilisema praktikapäeviku täitmisega. Rohkem enda jaoks ja kirjutan olulisi asju siia. Ega ma ei tea ka, palju teid see värk huvitab. Aga kui on midagi, mis huvitab, siis saate kommentaaridesse alati küsimusi esitada (:

Aga kui nüüd olulisest rääkida, siis 11. juuli oli minu esimene tööpäev. 11. augustil on minu esimene palgapäev. Nemad ütlesid, et minu palk koosneb rahast ja minu elukoha maksmisest ja olen seal, et Cicciot ja Ellit aidata. Kui keegi teine minu abi tahab, siis peavad nad ise mulle maksma. Näiteks nagu Elio peab mulle maksma, kui tahab, et tema hobust liigutaksin. Kui nt Marlon tahab, et tema hobust peseksin, pean Elliga rääkima ja siis räägivad omavahel raha asjad sirgeks ja siis mingi 10€ on pesukord. On ikka peen värk, kuid samas on süsteem hea. Nii ei saa erakad mind ära kasutada lihtsalt oma looderdamiseks ja asjad on selged.

Kolmapäeva õhtul käisin väljas ka. Niisama sõitmas ja Cosenzat vaatamas. Tänaval nägin ma oma esimest prussakat. Väga rõve. Hiljemaga  koju tulles ja voodis läpakat vaadates kuulsin mingit liikumist. Mu välisuks oli lahti, kuna hullult palav oli. Ja istun mina voodil, kui silmanurgast midagi nägin. Mulle vaatas otsa kiisu. Täitsa päris kiisu, selline hallitriibuline ja nunnu. Kostitasin teda tuunikalaga väheke. Sõi küll ja jäigi minu juurde. Õhtu veetis õues.

Nii, eile, 12. juuli, ilmus kiisu minu juurde tagasi. Kuna mul ka päeval uks lahti oli, siis ta tuli mu jaheda põranda peale puhkama. Panin talle vett, aga seda ta ei tahtnud. Pärastlõunal läksime talli ja Ciccio ütles, et sel päeval on 40 kraadi. Jah, autos näitas 39,midagi.

Käisin esimest korda siis ratsutamas. Sõitsin Elektraga. Ilma kannusteta. Täitsa müstika, ma pole elus nii tuima hobusega sõitnud. Ciccio tuli ja pani mulle kannused peale. No nii, millal mina viimati kannustega sõitsin ? See oli Sõeruka aegadel, kunagi Leediga.. Seega kartsin oma jalgu suht liigutada, aga saime hakkama. Siis hakkas hobune juba liikuma. Seljas olles on see hobune tegelikult ülimugav ja tema suust on ta ka kuulekas. Kui pööramiseks märguande andsin, siis kohe võttis suuna. Säärt kuulab tegelikult ka, aga tahaks, et ilma kannuseta kuulaks. Galopile tõuseb täitsa hästi ja kui takistust näb, siis ei ole enam pehmest suust juttu. Tõmbab takistusele nagu lennuk.

Ciccio palus meil natuke galoppi ka proovida ja ütles, et kui ma tahan, siis tuleksin traavis ka väikest risti. No läksin, ka hüpe on elu mugav tal. Ainus asi, et üritas takistusest mööda minna. Samas kui sääre vastu panin, kuulas ja järgmised hüpped juba tulid välja. Vahepeal üritas ikka minna, aga viimased hüpped ta juba mõistis küll, mis ma tahan. Nüüd pean ainult endaga kõvasti tööd hakkama tegema. Ja lõpetuseks.. sellest väiksest ristist sai meetrine lattaed. Ja ma ei kartnudki :) sest temaga oli kohe selline tunne, et ta läheb sealt üle ja kui see nii mugav ka oli, siism iks mitte. Ainult, et puhta lolliks on nad ikka läinud küll. Esimesel päeval tahavad mu ära tappa. Niigi kuum ja siis veel meetrit hüppama. Mitte, et ma üldse vist varem meetrit hüpanud oleksin... Nojah. Sain hakkama ja Ciccio oli muidugi hullupööra rõõmus ega jõudnud mind ära kiita. Terve õhtu ajas ringi: "Brava, Maarja, brava, brava!" Mina olin sigaväsinud.

Koju jõudes käisin pesus ja kui oma vannitoast välja astusin, oli kiisuke jälle platsis. Selge, andsin talle siis täna ka tuunikala. See on konserv õlis ja mina seda väga ei armasta. Soolvees on kala palju parem. Ok, õhtul tuli mulle külaline, kes tõi ka pitsat. Kiisule maitses ka.

Siis juhtus aga selline asi,et kui oma külalist ära hakkasin saatma, läksime välja ja nägin kiisu tuunikala kausi juures prussakat! Lõin talle konservikarbiga pähe küll, aga see raibe on nii väledate jalgadega ja kadus imekähku. Krõbina järgi oli seal teine veel. Mina, taibukas tüdruk, nagu ma olen, lükkasin toa ukse kinni ja saatsin oma külalise ilusti ära. Tulen siis trepist üles ja vaatan situatsiooni. Majas tuled põlevad, mina olen väljas ühe tooli ja kahe prussakaga, ning uks on lukus. Uks läks ju kinnilükates lukku ja väljapoolt seda muudmoodi lahti ei saanud, kui võtmega. Aga mul oli võti ju toas. Ja samuti ka telefon. Ja jalanõud. Olin lühkarite ja topi väel oma uue kodu ukse taga ja kell oli juba ka 12 läbi. Ainult prussakad krõbistasid edasi ja sain ühe ära tappa.

Nii... mis ma siis teen? Uks oli ikka täitsa lukus, tavaliselt on see ukse teine pool, nagu aken, lahti, aga täna mitte. Seega kuulsin mingit meest maja juures rääkimas ja mõtlesin üle oma aia ronida, et kuidagi seletada, mis juhtus. Tee peal nägin maja ees ühte teist onu. Tema loomulikult inglise keelt ei rääkinud ja ma pidin talle itaalia keeles seletama, mis juhtus. Sai aru küll. Seega ainus asi, mis mind päästis, oli mu aia peal olev majarendi kuulutus. Seal all oli korteriomaniku nr. Seletasin naabrionule siis, et ta võiks ise helistada sellele nr-le, et mina ei räägi keelt hästi ja ta sai juba aru küll, mis juhtunud oli. Seega majaomanik tuli kohale.

Nagu ta mulle juba varem öelnud oli, siis tal ei ole teist paari võtmeid. Õigemini on, aga mingisuguse sõbra käes, kes nüüd juba tudus. Seega pidime hommikuni ootama. Onu viis mu enda juurde. Kuna ta Erica isa on, siis sain Erica voodis tududa (Erica ise elab ka oma ema juures, tal vanemad läksid lahku jne.. ) Onu ise pidi hommikul tööle minema, seega Erica tuli minu juurde, onu oli oma sõbrale helistanud ja võtmed sebinud. Erica helistas Ellile ja Elli tuli mulle Erica juurde järgi koos Ciccioga. Sain mingi 11.20 koju. Oeh. Oli see vast seiklus. :D Enam ma nii ei tee. Ma kas kannan võtmeid endaga igal pool kaasas või peidan ühe paari võtmeid õue, aga luku taha ma jääda ei taha.
Selline asi ka, et kui ma Elli ja Ciccioga hommikul koju tulin, siis oli mu ukse taga terve plokk ananassi jooki, mingisugust mandli ja piima möginat ja prussaka-tõrje vahendit. Meil kõigil tekkis küsimus, et kes sellega hakkama sai ? Tõenäoliselt pidi see olema keegi, kes on mu külmkappi näinud, sest huupi mulle sama ananassi jooki ju ei tooda, mida mul on... Oli see Carmelo? Hmm... Võimalik, sest just mõni hetk tagasi ta sõitis mu majast mööda ja küsis, kas ma prussakatele mürki panin.

On ikka vahva elu siin :D

Nüüd koristan siin mõnda aega ja siis lähme enne talliminekut poest läbi, ostan süüa endale ka viimaks. Kuigi, ma ei suuda siin süüa. See on võimatu. Nii palav on, et lihtsalt ei lähe midagi alla. Ja nemad muretsevad siin kogu aeg, et kas ma ikka sõin ja mis ma ikka sõin. No ma ei tea.. Ma ei saa süüa ja üldse ei ole vajadust.. Nii hea.

08 juuli 2012

Pakin asju

Jube on see pakkimine. Väga raske on tõenäoliselt oma aastaks hädavajalik mahutada 25 kg sisse. Aga no mis teha. Kohver on enam vähem koos, kindlustuspoliis sai ka igaks juhuks välja prinditud ja välisministeeriumisse registreeritud, et ajutiselt maalt väljas olen. Viimased hädavajalikud asjad on ka soetatud, kohvrisse on vaja tekitada ruumi veel kodusküpsetatud leivale ja kamale :)

Ma ei tea, ongi pühapäeva õhtu.. Täna peaks veel paari inimest kohtama ja homme tüdrukutega lõunal käima. Ja siis homme õhtul lähen varakult tudule ja ärkan teisipäeval vara vara. Et äkki ma homme ei jõua kirjutama... Siis teisipäeval tõenäoliselt ma ka ei blogi, vaevalt kuskilt tasuta wifi leian. Järgmine kord kirjutan siis ilmselt, kui olen Itaalias omale neti saanud või kellegi netti laenanud.

Et siis.. kohtumiseni Itaaliast.

03 juuli 2012

Nauding

Eile ja täna olen Nennuga käinud metsas sõitmas. Ühe pika metsa ringi teinud, eile ühtpidi, täna teistpidi. Äärmiselt chill olemine. Tõmbasin ainult valtrapi kummist tekivööga peale ja hüppasin selga. Kuidagi on ju oma jalalihaseid vaja ratsutamisega harjutama hakata. Pärast eilset pold midagi hullu, aga pärast tänast on juba jalad veidi valusad, kuna tegime täna ühe lõigu galoppi ka. Üritasin teda seisma saada, enne kui maja juurde järsem kurv ja pinnasemuutus tuleb, aga mu reie tagumine lihas (!) läks krampi. Kes teab, millest ma räägin, siis nüüd ma tunnen nende olemasolu ja oleks vist tõesti vaja osata nad välja sirutada ;)

AirBaltic saatis mulle meelespea, et ma oma lendu ära ei unustaks. Nii armas. See ikka toimubki päriselt. Nädala pärast olen juba seal.

01 juuli 2012

Ametlikult lõpetatud

Pildid räägivad enda eest.



Ehk ma tänan kõiki, kes nende kahe aasta jooksul on olnud abiks, toeks ja kaaslasteks. Tänan oma õpetajaid, praktikajuhendajaid ja neid, kes õnne käisid soovimas (:


Nüüd on siis selle asjaga ühel pool. Täna on juba 1.juuli ja üheksa päeva pärast lendan kaugele Itaaliasse tagasi. Enne seda loodan oma sadula müüdud saada, pean külastama Tallinnas Eliiset ja Tartus oma õde. Tuleks mõnel ilusal päeval vaadata ka EMV-d Ruilas ja oma asjad kokku pakkida. Veel viimane õhtu tüdrukutega välja minna ja hakata tegelema reisi planeerimisega. Mul on ikka natuke kahju ka, et lähen. Ajastus on veidi vale, aga järgmise aasta suhtes jällegi üsna õige. Ühesõnaga näis, mis elu tooma hakkab.

Ahjaa, täna istuvad hobused päeval sees, sest uue kuuga tulid ka uued kiusajad - parmud. Päh.