Jaanuaris võistlustele

Mul on endiselt palavik. Eile õhtul oli 37.3, kurk valutab ja nohu on ka. Kodused abivahendid enam väga ei paista aitavat. Homme ei ole minu jaoks ka tööpäev. Teisipäeval, kui Sandra oma tööpostile naaseb, küsin, mis saab. Kuna mul jääb juba nädala jagu praktikat vahele. Tahaks nagu terveks ka saada.

Hea uudis on vähemalt see, et saame jaanuaris võistlustele minna. Meie projekt leidis selle võimaluse ja raha on üle tulnud (: Suur aitäh !

Kingitus kõige nõrgemale

Eile me läksime samuti bussiga talli, Ciccio tuli üksinda meile vastu ja Elisat tallis polnud. Seega vahetasime riided, Marii võttis Lady ja mina Nearco. Puhastasime, puhastasin ka teki ja vaatasin üle, kabjad pealt harjaga puhtaks. Kui kapju alt puhastasin, näitasin Cicciole, et sealt alt on ju vaja lõigata, kuna naharibad ripuvad ja vahel on igasugu avaused, kuhu mustus koguneb. Ciccio tõi kabjanoa ja lõikas need rõvedused ära. Seejärel andis mulle vesinikku, spreipudelis vett ja tõrva. Kõigepealt puhastasin kabjad saepurust, lõikasin kiilud enamvähem normaalseks, sest see hiigel suur nuga ei võimaldanud rohkemat. Seejärel puhastasin vesinikulahusega kiiluvahed ja veega pesin vesiniku maha.Siis pidid kabjad kuivama ja viimaseks läks tõrv. Kabjarasv kapjade peale ja hobune võis varsti boksi minna. Järgmiseks Mendieta ja sama lugu.

Marlon ei olnud oma sadulat saanud, kuna poes olid tema suurusele vajalikud sadulad otsa saanud ja ta sai ainult 2012 a kalendri :) Seega ma ei tea, ei saanudki edasisest plaanist aru. Läheb veel aega, kuni uus sadul saabub.

Marii arvas,et me võiksime varasema bussiga koju minna. Mõlemal oli enesetunne kuidagi kehv ja väsinud. Ütlesime Cicciole ja ta oli nõus. Kui olin Petulia mingi viimase karvatuust eemaldanud, siis arvas Ciccio, et võime minna koos Metropolise juurde. Ta pidi Elli niikuinii peale võtma. Seega sõitsime. Kohtusime Elliga ja saime Metropolise juures maha. Võtsime sularaha, jõime kohvi ja läksime bussile. Täna õhtusöögile ei läinud, kuna olime kokku leppinud viimase õhtusöögi kogu meie korteri rahvaga. Reedel läheb ju Linda koju ja Benas ning Tommy lähevad minema, ega tulegi tagasi enam.

Enne õhtusööki mõtlesin korra pikali visata ja sinna ma jäin. Tommy andis pärast kraadiklaasi mulle ja mul oli 37,2 palavik. Igaljuhul istusin õhtu ära, sõime kolme sorti pitsat ja lõpuks saabus Benas oma sõbra Rafaelega (?). Sõime, jõime Fragolinot (viinamarjadest ja maasikatest vahuvein) ja lõpuks sõime Rafa toodud traditsioonilist jõuluajakeeksi, mida igal pool reklaamitakse. Päris naljakas magus sai.

Raffa, Tommy, Ciccio, Elisa ja Benas

Täna ärkasin umbes 12 paiku, istusin köögis teki sees. Mingi aeg helises uksekell, Marii avas ukse ja hüüdis mulle, et pakk tuli. Andsin allkirja ja sain omale selle eest tekikoti! (: Aitäh teile! Toppisin oma teki kohe sinna sisse ja istusin sellega veel mõnda aega köögis, enne kui riidesse panin. Nii kodune tunne oli kohe.

Saatsin Sandrale smsi ka, et kuna mõlemad haiged oleme, siis ei lähe me õhtusöögile ka. Tommy oli aga Euroformis keelekoolitusel ja tagasitulles tõi ta meile söögi koju. Seega söömata me ka ei jäänud. (:

Lady vajab uut sadulat!

TEISIPÄEV

Läksime 11.50 bussiga talli, nagu ikka. Peamine ülesanne oli pügada Petulia (Luisa hobune). Seekord oli siis Marii kord. Petuliale anti ka väike rahusti, kuid ilmselgelt oleme järgmine kord targemad, et alustada tuleb jalgade pügamisest. Lõpus jalgu pügada on suhteliselt võimatu, kui hobune kardab.

Vahepeal rääkis Elisa meile jaanuaris toimuvatest võistlustest. Nendega on selline lugu, et kestavad 3 päeva, R-P ja meie peame minema neljapäeval juba sinna. Seega tuleb 3 ööd koha peal veeta ja hotellis, kus 1 kahene tuba maksab 75€ öö. Kahe peale läheb see maksma 225€. Peame selle omast taskust maksma. Kõik muu on nagu organiseeritud, söömise pidime Ciccio ja Elisaga jagama, aga ööbimist nad meil kinni ei maksa. Nujah. Eks mõnes mõttes arusaadav ka, aga see võiks siis kuidagi projekti arvestatud olla. Kohapeal ei ole neil üldse minu arust aimugi, et me siin mingi projekti tõttu oleme ja mida me tegema peaks jne. Natuke jama korraldus. Euroformi ma ka ei hakanud selle küsimusega veel piirama, uurin enne Eestist, mis võimalused meil on või pole. Minemata võime ka jätta, aga siis on see praktika üks valus läbikukkumine küll tegelikult. Meile on siin algusest peale räägitud võistlustest ja nad vajavad meie abi jne. Kui me ei lähe, siis vahime 4 päeva tühja. Võib-olla saaksime hobustele õhtusööki minna andma ja see ka kõik. Seega kallis Jõuluvana, kui Sa mu blogi loed, siis saada meile raha jaanuariks (:

Mina hoolitsesin Lady eest. Vaatan seda turja ja mõtlen, et see on täiesti masendav. Hobune ei lase enam kätt seljalegi väga panna, sest me seda iga päev katsume ja sealt koorikuid üritame natuke ära nokkida. See teeb talle valu ja on ebamugav. Marlon oli öelnud, et ta ei sõida 10 päeva nüüd... See selg ei lähe aga 10 päevaga eriti paremaks ka, kuna hobune on 24/7 teki all ja turi ei saa õhku. Enam ei ole sinna mõtet seda rohelist spreid ka panna, kuna nahk on enamasti peal ja kärnad vaid. Nüüd peaks sinna salvi panema, ma arvan. Midagi helosani sarnast? Aga siis peab see õhku ka saama.

Pildid on paar päeva varem tehtud

Lisaks turjale tegin ka kabjad korralikult puhtaks, pesin veega ja vaatasin, mis seal all toimub. Kahju, et mul ei olnud fotokat kaasas tol päeval, aga ma hakkan teile kapju pildistama. Sellele sepale tahaks millegagi pähe virutada. Ma ei saa aru, need rauad on ikka jumala mööda omadega. Oeh..

Puhastasin Calita ka ära ja mõtlesin, et jalutaks temaga nööri otsas, söödaks teisele rohtu natuke, aga siis hakkas sadama. Jälle jama. Viisin ta boksi tagasi ja kitkusin neljale hobusele, kes taga nurgas elavad, natuke rohtu. Nad kõik oleks end boksist välja murdnud peaaegu, kuna kõik tahtsid ju rohtu saada. Lisaks avastasin saladuse, miks see lammas koguaeg magab, kui vana hobuse boksi juures käin. Lamba sõrad on nii 25 cm pikad ja tal on sõrgats täiesti paindunud ning hüppab 3 jala peal.

Kui Marii oli lõpetanud, vahetasime riided ja saime Ciccioga Metropolise juurde. Käisime kohvi joomas ja õhtusöögil ning koju minek. Ciccio ise pidi Marloniga kokku saama, et nad lõpuks lähevad Ladyle uut sadulat ostma. Tark tegu.

Silas käidud

LAUPÄEV

Hommikul me muidugi magasime, sest eelmine õhtu venis pikale. Päeval istusin netis ja puhaksin. Õhtul läksime Mariiga sööma, pärast seda tulime koju ja hiljem jalutasime vanalinna poole. Käisime korra el Mojitost läbi, tants ja möll käis, kõigi tuttavate nägudega, seega lasime sealt kiiresti jalga. Jalutasime teise kohta, mis vähe soliidsem, aga seal ei olnud istekohti, seega jalutasime ihtsalt mööda vanalinna. Leidsime ühe kitsa tänava, mis oli üsna pime ja seal oli üks nurgatagune, kus keegi kolistama kukkus ja me joosta saime.. Oeh.. selliseid asju juhtub öises vanalinnas. Istusime tänavaäärsele pingile ja rääkisime niisama juttu, kuni sõitis mööda üks punanae auto. Peatus, tagurdas ja kolm meest istusid sees. Juht püüdis meiega rääkida ja meie ütlesime, et ei oska itaalia keelt. Nagu see oleks neid huvitanud.. Selle auto taga seisis 3 autot veel, kes lasid signaali ja tahtsid mööda sõita, aga need tüübid ikka pläkutasid meiega. Lõpuks tõusime püsti ja marssisime minema. Istusime järgmisele pingile. Sealt avanes vade vana maja seinale ja rõdudele, kus askeldas üks suur rott. Pole ime, et siin rotte on, kuna prügi on palju ja eluruumi neil jagub.

Tagasi tulles vaatasin ühe filmi lõpuni ja Benas rääkis, et tema praktikajuhendaja tahab järgmine päev Silasse minna. See on mägi, üks suuremaid seitsmest mäest, mis Cosenza linna ümbritseb. Kuna meid on korteris 5 ja autos on vabu kohti 4, pidime otsustama, kes koju jääb. Lõpuks selgus, et Tommy jääb siia.

PÜHAPÄEV

Ärkasin mingi kell Benase kisa peale, et peame tunni pärast minema hakkama. Sõitsime Costantinoga koos Silasse. Seal on selline hoopis teistsugune tunne. Palju mände ja isegi puidust maju, mida Cosenzas ega Rendes näha pole. Kohati meenutas täitsa Eestit või põhjapoolust. Esimest korda sõitsin mingi asjandusega, mis meid mäest üles viis ja pärast alla tagasi tõi. 5 €, aga vaade oli ilus.

 Eriti pisikene maja

 Tuletas kohe mingit RMK grillimiskohta meelde

 Sellise asjandusega sõitsime mäele ja alla

Vaade oli võrratu

Eestlased, võtke eeskuju - garaaž ei pea üldse nii suur olema (:

Silast tagasi tulles käisime Metropolises ja ostsime pannkoogimaterjali. Costantino tuli meile ja tegime kooke, nagu iga pühapäev kombeks on. Pesin nõud puhtaks ja pärast seda kadus vesi ära. Ei mingit pesu. Elagu Cosenza!

ESMASPÄEV

Panin äratuse kell 5.00 lootusega pesema minna.. Ei, vett ei olnud ikka veel. Magama ja 6.00 üles. Enne minekut tuli vesi ka. 7.00 võttis Michele peale meid.

Farmis ei teinud tuhkagi. Lõpuks sõitsime jälle sinna talli, kus võistlusedki olid, aga lõunapausi paiku, seega kedagi ei olnud ja kohta ikka ei näidatud. Jalutasime seal tallide vahel ja vaatasime hobuseid veidi. Ma ei tea, koht oleks äge, kui keegi seda korras hoiaks. Kõik on nii räämas ja lohakas kuidagi. Tagasi tulles läksimegi bussi peale ja sõitsime Rendesse, et Euroformist läbi minna ja öelda, et 2 päeva nädalas farmis käia on mõttetus.

Õhtul läksime sööma, siis jõime kohvi ja käisime vaatamas, mis elu käib el Mojitos nädala sees. Tõeliselt armas, hubane koht. Sõin magustoidu seal, šokolaadi suflee ja klaas punast veini. Kaks vana meest mängisid vaheldumisi kitarri ja laulsid ning atmosfäär oli kui filmis.. Marii asemel oleks pidanud olema ainult mõni kena meesterahvas (:

L´lmmacolata Concezione ehk 8. detsember Itaalias - riigipüha

KOLMAPÄEV

Ärkasime hommikul vara, 7.30 oli Michele autoga kohal ja sõitsime farmi juurde. Käisime kohvi joomas ja cornettot söömas. Seejärel istusime farmis, kaminasse tehti tuli ja meie hakkasime oma itaalia sõnu käänama.

Päris täpselt ma ei saa aru, miks me peame oma kaks päeva seal veetma, kui me seal midagi erilist ei tee. Isegi laudavahel ei jalutanud täna. Michele jooksis ringi ja ajas aju, meie istusime, lugesime oma itaaliakeelset hobuseajakirja, mille eelmine päev olime ostnud ja vahtisime tühja. Lõpuks oli Michel mingi oluline külaline ka ja siis saatis ta meid oma "Garden" poodi vaatama. Lõputult suur pood, kus oli kõike aiapidamiseks vajalikku ja tiba mööblit, taimi ja sisekujunduseks vajalikke elemente. Varsti viis Miche meid bussi peale ja oligi kõik.

Bussiga sõites läksime Metropolise juures maha ja külastasime Euroformi kontorit. Rääkisime Rosaliaga veidi ja palusime Sandral edasi öelda, et me ikka marineeritud ja külma kala õhtusöögiks süüa ei taha. Tegime listi, mida me kindlasti ei taha süüa. Väheke nõudlikud oleme, aga iga itaallane teab, et Mare Luna ei ole parim koht söömiseks.

Kaebused esitatud läksime Metropolise McDonaldsisse sööma. Vahelduseks oli ikka hea juustuburgeri maitset tunda. Ainus asi, mis kodu meenutab. Korra poest ka läbi ja siis koju. Enesetunne oli kuidagi kehv ja väsinud, natuke külmavärinaid ka sinna juurde. Viskasin hetkeks pikali ja tudusin mõnda aega. Siis kuulsin, et Luigi käis meie korteris, kuna eelmisest päevast saati ei olnud meil sooja vett. Marii läks esimesena duši alla ja siis mina. Muidugi soe vesi sai kohe varsti otsa ja pea oli šampooniga koos. Maailma parim tunne, kui vesi lõppeb... Lõpuks keetsin omale kannuga vett ja loputasin pea ära. Tige nagu ma olin, läksin jälle magama ära, ega läinud isegi õhtusöögile mitte.

Marii käis ja tõi mulle pasta ja põhiroa korterisse. Pasta oli ok, teiseks söögiks oli 2 sõõrikut ja toorsalat. Kõik ilus ja tore, aga salatit ma ei söönud, sest see oli äädikaga üle valatud. Sõõrikud olid küll head (:

Õhtul otsustasime tüdrukutega välja minna.Külastasime Mojito baari ja õhtu oli lõbus, kuigi väga veider. Igaljuhul saime autoga koju ja kodus juhtus ka kõiksugu kummalisi asju.

NELJAPÄEV (8. dets, Itaalia riigipüha)

Magasime hommikul. Talli ei läinud. Planeerisime Elisaga, millal õhtul kokku saada, et ta saaks meid oma vennale tutvustada. Käisime õhtust söömas, saime pitsat ja pärast seda tulime koju. Elisa helistas, kui nad venna Marcoga siia jõudsid ja läksime ühte kohta kohvi jooma. Vend ei räägi tal inglise keelt üldse, aga tahtis meid kutsuda tantsima, bowlingut mängima ja igale poole mujale ka. Järgmine kord tutuvustab meid oma sõpradele ka.

REEDE

11.50 bussiga talli. Elisa ja Ciccio tulid veidi hiljem vastu ja pidime natuke jala käima. Selle aja joksul jõudsi vähemalt 6 või 7 autot meile signaali lasta. Kõik vahivad meid nagu ilmaimet linnast väljas. Talli jõudes vahetasime riided ja minu ülesanne oli täna Matilde (?) ära pügada. See karutammuja hobune, kes kardab kõike. Cicci andis talle mingit rahustit, seda ma ei näinud. Aga muidu see hobune kardab pügamist ja ei seisa paigal. Igatahes ma tegin terve hobuse peaaegu üksi puhtaks ja sealt pika karva alt tuli igasugu koledaid asju välja. Mees, kes temaga sõidab, veedab küll palju aega pärast trenni hobust pestes ja niisama tarka mängides seal, kuid sadula alune oli suksul täiesti kõõmane ja inetu. Katki ei olnud, aga sellised kõõmased kärnad olid täpselt turja peal ja tagumise sadulakaare all. Samuti tagajalgade kaitsmete all.

Pärast pügamist tegin hobuse niiske riidega puhtaks ja loom nägi hoopis parem välja. Kabjad puhtaks ja kabjarasv peale, tekk selga ja loom nägi välja nagu uus (: Üritasin ta rahulikult boksi ka viia, sest iga kord ta jookseb sinna ja kui keegi talli vahel end liigutab, siis ta satub paanikasse. Seega jalutasime hästi rahulikult boksi, keerasin ta ümber ja võtsin päitsed rahulikult peast. Pärast seda hüppas ta eemale, kuid jäin rahulikult seisma ja lahkusin alles siis, kui ta mind uuesti vaatas või huvi tundis. No nii kahju on sellest hobusest.

Vahepeal külastas talli ka veterinaar. Nearco peksab oma esijalgadega pidevalt vastu boksiust. Ilmselgelt igavusest. Boksi uks on tal polsterdatud, kuid no palju see aitab. Vasakul esijala randmel oli muna, kuhu oli vedelik tekkinud. Vet lasi sealt vedeliku väja ja pani mingit rohtu. Side peale ja oligi korras.

Tagasi tulime Elisaga. Ta oli täna oma autoga ja sõidutas meid Metropolise juurde, et saaksime otse sööma minna. Autos rääkisime, et mehed tallis olid nalja visanud, kuidas Marii Marloniga (Lady omanikuga) abiellub ja Marii viib Lady endaga Eestisse kaasa :D No vot sellised teemad meil tallis jutuks.

Ajasime Elisaga naiste juttu ka, uurisime lõpuks, mis siis tema ja Ciccio vahel on. Praktiliselt nagu oleks midagi, aga Ciccio on tüüpiline Itaalia mees, kes 40aastaselt elab koos oma perekonnaga ja tema hobused asuvad ka seal. Nagu hobusemeestel ikka seda aega kohtamisteks palju ei jää. Elisa õpib hetkel aga advokaadi tööd ja kui ta oma ala peal töötada tahab, siis ei jää tal ka nii palju aega enam hobuste jaoks. Seega sai müsteerium lahendatud.

Õhtul läksime jälle välja, el Mojito ring ja tuttavad näod juba ees. Saime jälle autoga koju, vähe teise seltskonnaga, aga nuh.. jalutama ei pidanud. Elu on ikka kummaline, ma räägin.