29 november 2011
28 november 2011
Lunedi - esmaspäev
Hommikul 11.50 bussiga talli jälle. Vahepal rääkisime mingite suvaliste Itaalia meestega jälle, kes tundsid huvi, kas oleme üliõpilased ja mida siin teeme. Bussist läksime veidi liiga vara maha ja mingi ehtne küla jorss lasi meile signaali ja vahtis meid nii, et ei saanud oma autogagi sõidetud. Ja Marii ei kandnud läbipaistvaid retuuse.
Ciccio ja Elisa leidsid meid üles ilusasti ja sõitsime talli. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja mega soe oli. Korjasime endale jälle mõned mandariinid puu otsast ja läksime riideid vahetama.
Puhastasime Lady ära, sest ta omanik tuli varsti temaga sõitma. Jah, meie puhastasime erahobust. Omanik pani ta valmis ja läks platsile sõitma. Meie läksime vaatama, kuidas Ciccio ühe 9 aastasega tööd tegi, kes oli oma esimesed 5 aastat boksis istunud. Ilus suur hobune, hüppas ka natuke. Ciccio sõitis libisevaga, kuid mulle meeldis, et ta ei tõmmanud hobust sellega kuidagi rulli ega väänanud teda. Ainult märkasime seda, et siin ei kergenda keegi end õigele jalale. Põhiprobleem vist hüppajatel.
Süda pidi muidugi pahaks minema, kui nägime seda Lady omanikku galopi sõitmas. No andke andeks, aga ta tegi omast arust mingit kergendatud kaloppi v midagi, aga töötas hobusele risti vastu ja põndsus seal sadulas meeletult. Ausalt, see oli kohutav. Loomulikult hobune ei liikunud all ja siis ta sundis looma steki abil liikuma. No pagan. Seejärel tahtis ta mõned hüpped ka teha, aga ta ilmselgelt kardab hüppamist, kuna ta sõidab takistusele peale nii kohkunud näoga ega tee mitte midagi. Hobune jääb enne takistust seisma ja mees lihtsalt vahib, ok, ei tahtnud minna. Järgmisel korral sõitis lihtsalt takistusest mööda. No ma ei tea, galopi ajal säras ta seal seljas nagu kõige õnnelikum inimene üldse, kuigi see oli kohutav lihtsalt.
Korra hobune tõrkus uuesti ja sai selle eest stekiga karistada. No mida iganes. Takistus oli max 60 cm lõpuks. Oeh.. Miks on vaja hüpata hobusega, kes on lahja, kelle turi on katki, sadul hõõrub turjale ja mees ise on keskmisest suurem pasta ja pitsasööja. See ei kannata kriitikat enam. Kõige valusam on näha, kuidas inimesed hobuseid lõhuvad ja sa ei saa sinna ise midagi parata.
Läksime talli tagasi, Ciccio lõpetas ühe hobusega, panin talle järgmise valmis. Sellel hobusel oli miski Ciccio enda aretatud suuliste süsteem. Hakamor ja trensel koos ning omavahel rihmaga ühendatud. Pean sellest teinekord pilti tegema. Mina suuliste ristamisega ei tegele, seega võõras teema. Igaljuhul selle hobusega sõitis Elisa ka ja mina pesin samal ajal Ladyt (jah, ma pesin erahobust, sest tema paks omanik on lihtsalt nii laisk, et ei viitsi oma triiksärki niiskeks ajada) Marii oli lõpetanud Ciccio esimese hobusega, mina lõpetasin Ladyga ja saime lõpuks vaatama minna, kuidas Elisa sõidab.
Vahe peal mainin (kui ma seda juba teinud pole), et Elisa on seal tallis olnud aasta aega ja enne sinna tulekut ei teadnud ta hobustest midagi. Nüüdseks on ta võistelnud ka, aga sõidab käed pulksirgelt. Ma ei tea.. Hobukultuur on siin ikka eriti kummaline, aga nuh...
Vahepeal tulin talli ära, et see esimene talli vahel kuivav hobune talli üksi maha ei lammutaks. Siis tulid teised ka platsilt ära ja mina tõin meie Caleta (?), kellega sõitmas käime. Marii pani valge hobuse Cicciole valmis ning varsti saabus Erica, kes on n-ö ratsakooli õpilane. Seega pidime täna jälle kolme peale hobust jagama. Esimesena sõitis Erica, tegi ainult sammu ja traavi. Teisena Marii, kes hakkas kavalette sõitma ja tegi mõned hüpped ning siis tegin mina mõned hüpped ja jahutasin hobuse maha.
Pärast sadulas jalutades jooksid mingid penid platsi taga tee peal ringi. Klähvisid ja jooksid ja hobune korra ehmatas ja tõmbas veidi kõrvale. Mina jäin ilusti rahulikuks ja sadulasse istuma. Jällegi oli nii hea meel selle üle. Vaat mis teinekord hea tunde võib tekitada. Cicciolt sain ka lõpetades kiita, et täna oli väga hea trenn, kuna Caleta kiskus galoptiga väikesele takistusele peale ja ma oskasin seljas püsida.
Viisime hobuse ära, pesin puhtaks ja vahetasin riided. Bussile minek ja läksime jälle Metropolise juures maha. Käisime kohvi joomas ja jällegi mingid mehed tegid meiega tutvust. Küsisid, kes me oleme ja kust tuleme jne.. Tavapärane tutvusring. Seejärel astusime kõrvalrestorani, kus saame õhtusöögi ja täna oli söögiks... tadam-tadam - PASTA. Pärast seda saime mingeid külmasid marineeritud porgandilõike ja grillitud liha nagu iga paganama õhtu. andke andeks, aga ma ei taha seda sööki enam saada, kuna selle maitse lihtsalt hakkab vastu juba. Ei ole hullu. Söömast tulles ostsin endale neid suurepäraseid martsipani koogikesi... Mm. Võrratu.
Ciccio ja Elisa leidsid meid üles ilusasti ja sõitsime talli. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja mega soe oli. Korjasime endale jälle mõned mandariinid puu otsast ja läksime riideid vahetama.
Puhastasime Lady ära, sest ta omanik tuli varsti temaga sõitma. Jah, meie puhastasime erahobust. Omanik pani ta valmis ja läks platsile sõitma. Meie läksime vaatama, kuidas Ciccio ühe 9 aastasega tööd tegi, kes oli oma esimesed 5 aastat boksis istunud. Ilus suur hobune, hüppas ka natuke. Ciccio sõitis libisevaga, kuid mulle meeldis, et ta ei tõmmanud hobust sellega kuidagi rulli ega väänanud teda. Ainult märkasime seda, et siin ei kergenda keegi end õigele jalale. Põhiprobleem vist hüppajatel.
Süda pidi muidugi pahaks minema, kui nägime seda Lady omanikku galopi sõitmas. No andke andeks, aga ta tegi omast arust mingit kergendatud kaloppi v midagi, aga töötas hobusele risti vastu ja põndsus seal sadulas meeletult. Ausalt, see oli kohutav. Loomulikult hobune ei liikunud all ja siis ta sundis looma steki abil liikuma. No pagan. Seejärel tahtis ta mõned hüpped ka teha, aga ta ilmselgelt kardab hüppamist, kuna ta sõidab takistusele peale nii kohkunud näoga ega tee mitte midagi. Hobune jääb enne takistust seisma ja mees lihtsalt vahib, ok, ei tahtnud minna. Järgmisel korral sõitis lihtsalt takistusest mööda. No ma ei tea, galopi ajal säras ta seal seljas nagu kõige õnnelikum inimene üldse, kuigi see oli kohutav lihtsalt.
Korra hobune tõrkus uuesti ja sai selle eest stekiga karistada. No mida iganes. Takistus oli max 60 cm lõpuks. Oeh.. Miks on vaja hüpata hobusega, kes on lahja, kelle turi on katki, sadul hõõrub turjale ja mees ise on keskmisest suurem pasta ja pitsasööja. See ei kannata kriitikat enam. Kõige valusam on näha, kuidas inimesed hobuseid lõhuvad ja sa ei saa sinna ise midagi parata.
Läksime talli tagasi, Ciccio lõpetas ühe hobusega, panin talle järgmise valmis. Sellel hobusel oli miski Ciccio enda aretatud suuliste süsteem. Hakamor ja trensel koos ning omavahel rihmaga ühendatud. Pean sellest teinekord pilti tegema. Mina suuliste ristamisega ei tegele, seega võõras teema. Igaljuhul selle hobusega sõitis Elisa ka ja mina pesin samal ajal Ladyt (jah, ma pesin erahobust, sest tema paks omanik on lihtsalt nii laisk, et ei viitsi oma triiksärki niiskeks ajada) Marii oli lõpetanud Ciccio esimese hobusega, mina lõpetasin Ladyga ja saime lõpuks vaatama minna, kuidas Elisa sõidab.
Vahe peal mainin (kui ma seda juba teinud pole), et Elisa on seal tallis olnud aasta aega ja enne sinna tulekut ei teadnud ta hobustest midagi. Nüüdseks on ta võistelnud ka, aga sõidab käed pulksirgelt. Ma ei tea.. Hobukultuur on siin ikka eriti kummaline, aga nuh...
Vahepeal tulin talli ära, et see esimene talli vahel kuivav hobune talli üksi maha ei lammutaks. Siis tulid teised ka platsilt ära ja mina tõin meie Caleta (?), kellega sõitmas käime. Marii pani valge hobuse Cicciole valmis ning varsti saabus Erica, kes on n-ö ratsakooli õpilane. Seega pidime täna jälle kolme peale hobust jagama. Esimesena sõitis Erica, tegi ainult sammu ja traavi. Teisena Marii, kes hakkas kavalette sõitma ja tegi mõned hüpped ning siis tegin mina mõned hüpped ja jahutasin hobuse maha.
Pärast sadulas jalutades jooksid mingid penid platsi taga tee peal ringi. Klähvisid ja jooksid ja hobune korra ehmatas ja tõmbas veidi kõrvale. Mina jäin ilusti rahulikuks ja sadulasse istuma. Jällegi oli nii hea meel selle üle. Vaat mis teinekord hea tunde võib tekitada. Cicciolt sain ka lõpetades kiita, et täna oli väga hea trenn, kuna Caleta kiskus galoptiga väikesele takistusele peale ja ma oskasin seljas püsida.
Viisime hobuse ära, pesin puhtaks ja vahetasin riided. Bussile minek ja läksime jälle Metropolise juures maha. Käisime kohvi joomas ja jällegi mingid mehed tegid meiega tutvust. Küsisid, kes me oleme ja kust tuleme jne.. Tavapärane tutvusring. Seejärel astusime kõrvalrestorani, kus saame õhtusöögi ja täna oli söögiks... tadam-tadam - PASTA. Pärast seda saime mingeid külmasid marineeritud porgandilõike ja grillitud liha nagu iga paganama õhtu. andke andeks, aga ma ei taha seda sööki enam saada, kuna selle maitse lihtsalt hakkab vastu juba. Ei ole hullu. Söömast tulles ostsin endale neid suurepäraseid martsipani koogikesi... Mm. Võrratu.
27 november 2011
Sabato - laupäev... Naljanumber
Läksime 11.50 bussi peale ja Ciccio tuli meile teistsuguse autoga vastu. Täna oli ta üksi. Rääkis itaalia keeles, et täna on hea ilm ja ei saja. Kui jõudsime talli, saime mandariine omale korjata. Me saame siin ise puu otsast mandariine korjata, saate aru? Nii armas.
Vahetasime riided ja varsti saabus Elisa ka. Rääkisid, et buss tuleb väga täpselt ja et Ciccio oli kartnud meile vastu tulla, et äkki me ei saa aru üksteisest midagi :) Kõik läks ju ilusti.
Täna pidime kordetama kahte hobust. Mina sain valge hobuse, kes on Ciccio oma, Mariil hobune, kellega Elisa tegeleb. Enne seda puhastasime veel ühe hobuse ära, puhastasime kabjad ja panime boksi tagasi. Siis puhastasime boksis hobuste kabjad korralikult, tekk maha, alt puhtaks, kaitsmed peale, valjad pähe. Korde pannakse üle kukla teisele poole kinni.
Kordetada oli suht raske, sest pinnas oli kohutav ja libe. Hobuse liikumine mulle ka ei meeldinud, nii palju kui mina aru sain, siis oli tal väga kinnise õlaga ja paremale poole võis isegi käiguvahet märgata. Ehk tuli see ka pinnasest. Tallis läksime kohe pesuboksi, kabjad jällegi puhtaks.
Ahjaa, sel hobusel on miskid ravirauad ka, nii, et plastikust osa on kabja ja raua vahel ning raud on ringikujuline, ehk tagant koos. Kabjakiilu väga polegi ja kabjad on kõik sellised õõnsad. Kiilumädanik on tal vist olnud või siis ennetatakse seda, sest lillat spreid oli kiilule lastud. Kube ja sabaalune ka puhtaks, svammiga nägu ka ja kael üle lasta soojema veega. Vesi maha pühkida, higitekk ilusti seljas ja talli vahele. Seal kuivatasin jalgu rätikuga ja hiljem määrisin kabjarasva.
Hobune läks higitekiga boksi. Kuna tal ust ei ole (seda ta pidi jalaga peksma koguaeg), elab ta ainult nööri taga. Ciccio sidus ukse ette hästi lõdvalt nööri ja pani selle päitsetest läbi. Hobune sai liikuda, boksist välja ei saanud ja põhimõte oli selles, et hobune püherdada ei saaks. Ohtlik oli muidugi see, et jala oleks ta saanud sellest üle panna, kui pea oleks alla pannud, kuid ilmselt on ta harjunud nii seisma ning süüa neil ka midagi pole boksis, et maast midagi otsida oleks vaja. Kui hobune ära kuivas, panime talle talliteki selga.
Tänane miinus oli see, et pidime kolmekesi sõitma ühe hobusega. Üks tüdruk käis trennis, kes on sõitnud kuu aega. Peab tõdema, et sõitu vaadates ei oleks seda küll arvanud. Pärast sõitis Marii natuke, jällegi kavalette ja mina samuti. Ciccio ütles, et täna oli sõitmine veel parem olnud. Meie sõitmine meie sõitmiseks, aga me nägime täna neid teisi hobuseomanikke ka, kes oma suksudega sõitmas käisid. No ma ei tea, see oli tõeline kultuurišokk.
Ühe raudja hobusega sõidab 33 aastane naine, kes armus ära 40(50) aastasesse mehesse, kellel on karutammujast hobune. Mees on abielus. Kumbki neist ei tea hobustest midagi.
Naine (kohalik hüüdnimi Gazy-girl) tahab meeletult tähelepanu, peab ennast kõige tähtsamaks ja targemaks seal tallis. Hobune on nagu ta on, aga varustus on viimase peal. Platsil nägime, kuidas ta enne sõitu kordetas hobust imepisikesel ringil ja ajas teda galopis igal sammul piitsaga tagant. Jalused on all ja ratsmed on üle sadula kinni. Pärast kordetamist läks naine omale säärisedi jalga panema ja palus Ciccio isa abi, et too hobust hoiaks. See pidi tavaline olema, et ta alati kellegi järele hõikab.
Mees ( kohalikele Grazy-boy) omab hobust, kellega ta käib tegelemas 1-2 korda nädalas ja siis kuskil kella 14.00-21.00 veedetakse oma aeg tallis. Igaljuhul, kuna tallis suitsetamine keelatud ei ole, siis mees võtab oma hobuse talli vahele, puhastab teda suits ees ja siis paneb oma luksusvarustuse hobusele selga. Hobune on nii omas mullis, et seisab nagu kuju talli vahel. Tavalisel treeningul kasutas tüüp hobusele kõrvu ka. Milleks, praegu pole ju putukaidki? Igaljuhul platsil kordetas... ei mees "koretas" hobust ühel kohal seistes ja Ciccio isaga juttu rääkides. Korde käis käest kätte ja hobust ta ei vaadanudki, vahepeal tegi ta suitsu ka. Siis läks selga, alles siis võttis oma jaki pealt ja seisis keset platsi, et see ära panna takistusele. Sõitmist ma parem ei kommenteeri, sest meenutades läheb mul süda pahaks lihtsalt.
Nii, siis tuli ka kolmas mees, kes on selle Lady omanik, keda me ükspäev pügasime. Kogukas ja massiivne mees, sõidab vana sadulaga, mis ei sobi hobusele üldsegi mitte. Kui teda esimest korda puhastasime, nägime missugune on tema turi. Katki ja kärnas. Üks 7x3 cm suurune kärnane laik on tema turjal. Seda meest ei huvita, kuna tema tahab sõita ja nii on. Tema arust ei ole see probleem ja teised ärgu toppigu oma nina tema asjadesse.
Igaljuhul seltskond on kirju, hobustest on kahju, kuna neist ei hoolita ja teisi inimesi ei kuulata. Ciccio ja Elisa saavad sellest aru, et asi on jama ja seda on näha ka hobuste erinevusest. Selle nähtu põhjal julgen end targaks ja arukaks inimeseks pidada ja kindlasti paremaks ratsutajaks. Ma nii loodan, et ka neile oleks mingit kasu sellest, et meie oma praktika seal tallis teeme. Kahjuks on nad natuke liiga üleolevad... Meie saame ainult näidata, mismoodi meie hobustest hoolime ja nende heaoluga arvestame.
Kuskil varasemalt jätsin mainimata, et kui ükspäev ratsutama läksime, siis märkasime, et hobuse üks tagumine raud on puudu. Samal ajal, kui hobust puhastasime, tuli Ciccio ja lõi raua alla. Ei olnud seda, et ahjaa, ma tean, las ta olla, küll kunagi tuleb sepp ja alla tagasi paneb. Nii aga juhtub Eestis pidevalt.
Vahetasime riided ja varsti saabus Elisa ka. Rääkisid, et buss tuleb väga täpselt ja et Ciccio oli kartnud meile vastu tulla, et äkki me ei saa aru üksteisest midagi :) Kõik läks ju ilusti.
Täna pidime kordetama kahte hobust. Mina sain valge hobuse, kes on Ciccio oma, Mariil hobune, kellega Elisa tegeleb. Enne seda puhastasime veel ühe hobuse ära, puhastasime kabjad ja panime boksi tagasi. Siis puhastasime boksis hobuste kabjad korralikult, tekk maha, alt puhtaks, kaitsmed peale, valjad pähe. Korde pannakse üle kukla teisele poole kinni.
Kordetada oli suht raske, sest pinnas oli kohutav ja libe. Hobuse liikumine mulle ka ei meeldinud, nii palju kui mina aru sain, siis oli tal väga kinnise õlaga ja paremale poole võis isegi käiguvahet märgata. Ehk tuli see ka pinnasest. Tallis läksime kohe pesuboksi, kabjad jällegi puhtaks.
Ahjaa, sel hobusel on miskid ravirauad ka, nii, et plastikust osa on kabja ja raua vahel ning raud on ringikujuline, ehk tagant koos. Kabjakiilu väga polegi ja kabjad on kõik sellised õõnsad. Kiilumädanik on tal vist olnud või siis ennetatakse seda, sest lillat spreid oli kiilule lastud. Kube ja sabaalune ka puhtaks, svammiga nägu ka ja kael üle lasta soojema veega. Vesi maha pühkida, higitekk ilusti seljas ja talli vahele. Seal kuivatasin jalgu rätikuga ja hiljem määrisin kabjarasva.
Hobune läks higitekiga boksi. Kuna tal ust ei ole (seda ta pidi jalaga peksma koguaeg), elab ta ainult nööri taga. Ciccio sidus ukse ette hästi lõdvalt nööri ja pani selle päitsetest läbi. Hobune sai liikuda, boksist välja ei saanud ja põhimõte oli selles, et hobune püherdada ei saaks. Ohtlik oli muidugi see, et jala oleks ta saanud sellest üle panna, kui pea oleks alla pannud, kuid ilmselt on ta harjunud nii seisma ning süüa neil ka midagi pole boksis, et maast midagi otsida oleks vaja. Kui hobune ära kuivas, panime talle talliteki selga.
Tänane miinus oli see, et pidime kolmekesi sõitma ühe hobusega. Üks tüdruk käis trennis, kes on sõitnud kuu aega. Peab tõdema, et sõitu vaadates ei oleks seda küll arvanud. Pärast sõitis Marii natuke, jällegi kavalette ja mina samuti. Ciccio ütles, et täna oli sõitmine veel parem olnud. Meie sõitmine meie sõitmiseks, aga me nägime täna neid teisi hobuseomanikke ka, kes oma suksudega sõitmas käisid. No ma ei tea, see oli tõeline kultuurišokk.
Ühe raudja hobusega sõidab 33 aastane naine, kes armus ära 40(50) aastasesse mehesse, kellel on karutammujast hobune. Mees on abielus. Kumbki neist ei tea hobustest midagi.
Naine (kohalik hüüdnimi Gazy-girl) tahab meeletult tähelepanu, peab ennast kõige tähtsamaks ja targemaks seal tallis. Hobune on nagu ta on, aga varustus on viimase peal. Platsil nägime, kuidas ta enne sõitu kordetas hobust imepisikesel ringil ja ajas teda galopis igal sammul piitsaga tagant. Jalused on all ja ratsmed on üle sadula kinni. Pärast kordetamist läks naine omale säärisedi jalga panema ja palus Ciccio isa abi, et too hobust hoiaks. See pidi tavaline olema, et ta alati kellegi järele hõikab.
Mees ( kohalikele Grazy-boy) omab hobust, kellega ta käib tegelemas 1-2 korda nädalas ja siis kuskil kella 14.00-21.00 veedetakse oma aeg tallis. Igaljuhul, kuna tallis suitsetamine keelatud ei ole, siis mees võtab oma hobuse talli vahele, puhastab teda suits ees ja siis paneb oma luksusvarustuse hobusele selga. Hobune on nii omas mullis, et seisab nagu kuju talli vahel. Tavalisel treeningul kasutas tüüp hobusele kõrvu ka. Milleks, praegu pole ju putukaidki? Igaljuhul platsil kordetas... ei mees "koretas" hobust ühel kohal seistes ja Ciccio isaga juttu rääkides. Korde käis käest kätte ja hobust ta ei vaadanudki, vahepeal tegi ta suitsu ka. Siis läks selga, alles siis võttis oma jaki pealt ja seisis keset platsi, et see ära panna takistusele. Sõitmist ma parem ei kommenteeri, sest meenutades läheb mul süda pahaks lihtsalt.
Nii, siis tuli ka kolmas mees, kes on selle Lady omanik, keda me ükspäev pügasime. Kogukas ja massiivne mees, sõidab vana sadulaga, mis ei sobi hobusele üldsegi mitte. Kui teda esimest korda puhastasime, nägime missugune on tema turi. Katki ja kärnas. Üks 7x3 cm suurune kärnane laik on tema turjal. Seda meest ei huvita, kuna tema tahab sõita ja nii on. Tema arust ei ole see probleem ja teised ärgu toppigu oma nina tema asjadesse.
Igaljuhul seltskond on kirju, hobustest on kahju, kuna neist ei hoolita ja teisi inimesi ei kuulata. Ciccio ja Elisa saavad sellest aru, et asi on jama ja seda on näha ka hobuste erinevusest. Selle nähtu põhjal julgen end targaks ja arukaks inimeseks pidada ja kindlasti paremaks ratsutajaks. Ma nii loodan, et ka neile oleks mingit kasu sellest, et meie oma praktika seal tallis teeme. Kahjuks on nad natuke liiga üleolevad... Meie saame ainult näidata, mismoodi meie hobustest hoolime ja nende heaoluga arvestame.
Kuskil varasemalt jätsin mainimata, et kui ükspäev ratsutama läksime, siis märkasime, et hobuse üks tagumine raud on puudu. Samal ajal, kui hobust puhastasime, tuli Ciccio ja lõi raua alla. Ei olnud seda, et ahjaa, ma tean, las ta olla, küll kunagi tuleb sepp ja alla tagasi paneb. Nii aga juhtub Eestis pidevalt.
Venerdi - reede
11.50 bussiga pidime Cosenzast talli juurde sõitma. Me ei teadnud ju täpselt, milline buss sõidab ja Marii võttis vestmiku lahti ning küsis bussijuhilt, kas see buss peatub Cancello Magdalonis. Bussijhid tiba naersid meie üle, aga ei ole hullu, vahemalt saime õige bussi peale. Peatuse oleksime ka maha maganud, aga tegelikult Luigiga läksime me natuke varem maha eelmine kord. Seega meie peatus oli täiesti õiges kohas ja kohe nägime Cicciot ja Elisat.
Kuna poes ei olnud pügamismasina plaate, siis me hobust lõpuni pügada ei saanud. Seega vahetasime riided ja läksime sõitma. Sõidame kahe peale praegu ühe hobusega, sest ega väga palju seal hobuseid polegi, kellega me sõita saaksime. Ciccio võistlushobuseid meile ikka kohe ei anta. Seega panime oma hobuse valmis, läksime platsile ja Marii sõitis esimesena.
Täna oli palju parem sõita, nii libe ei olnud, aga ikkagi mudane ja libe, kuna plats ei ole liivane vaid selline savise mulla ja liiva segu. Igaljuhul tegime palju traavi, ja jälle kavalette. Ciccio paneb palju rõhku meie jalgade asendile, et meil kand oleks ilusasti all ja keharaskus kannale tuleks. Samuti, et poolistakus liiga ette ei kalduks ja end tasakaalus hoiaks. Muud tööd ta kahjuks väga ei räägi, ma ei tea, kas asi on hetkel keelebarjääris või ta on tüüpiline hüppaja, kes näiteks õigele jalale kergendamist ei märka.. Eks tulevikus näeme, aga Ciccio on meiega praegu rahul ja ütles ise ka, et parem kui esimene kord.
Kuna sõitsin viimasena, siis küsisin, kas võin pärast natuke hobusega jalutada ka, kuna ei tahaks teda talli vahele seisma jätta. Tulin alla, lasin sadulavöö järgi, võtsin kapsli lahti ja jalutasin mööda platsi. Ciccio oli vaimustuses olnud ning öelnud, et see on väga hea mõte, et jalutame niimoodi. Läksime lõpuks talli pesema. Varustus maha, jalad puhtaks. Peseme traatharjaga kapju pealtpoolt, et muda kõik maha tuleks ja raua servad puhtad oleksid. Samuti peseme kabjad alt puhtaks ja laseme veega üle, et mua talla alla ei jääks. Kui peseme jalgu kõrgemalt, siis tuleb need enne boksi panemist ära kuivatada. Kapjadele läheb pärast kuivamist kabjarasva peale.
See hobune ei ole tallis tekiga, ning esimene kord jättis Ciccio selle hobuse talli vahele ilma higitekita seisma. Reedel tõi ta meile froteerätiku ja ütles, et peale paneksime kuivamise ajaks. Siis tõi ta PORGANDI! Enne andsid nad kogu aeg suhkrut. Meie rääkisime, et meie Eestis ei anna väga palju suhkrut, et ainult erilise maiustusena. Pigem leivakuivikuid (aga siin neil normaalset leiba pole), porgandit või õuna. Ja voilaa! (: Väga tore, et niisugused muudatused tehti. Ahjaa, ning hobustel pestakse alati pärast trenni kube ja sabaalune ning svammiga pestakse ka nägu, valjaste alune.
Kedagi vist puhastasime veel ja lõikasin saba. Rohkem suurt ei teinudki, läksime koju ära. Meid viidi 17.20 bussile ja Ciccio küsisi igaks juhuks, kas buss laupäeval ka sõidab, et saaksime siis ka talli minna.
Õhtul tulime koju, käisime pesus, tegime end ilusaks ja läksime koos korterikaaslase Tommy ja tema sõbraga välja. Lõpuks ometi kohtasin inimesi, kes on alternatiivse muusika austajad ja kannavad teistest erinevaid riideid. Esimest korda nägin Itaalia rocki inimesi. Vahva õhtu oli. Kohtasime uusi inimesi jälle ja nalja sai palju.
Kuna poes ei olnud pügamismasina plaate, siis me hobust lõpuni pügada ei saanud. Seega vahetasime riided ja läksime sõitma. Sõidame kahe peale praegu ühe hobusega, sest ega väga palju seal hobuseid polegi, kellega me sõita saaksime. Ciccio võistlushobuseid meile ikka kohe ei anta. Seega panime oma hobuse valmis, läksime platsile ja Marii sõitis esimesena.
Täna oli palju parem sõita, nii libe ei olnud, aga ikkagi mudane ja libe, kuna plats ei ole liivane vaid selline savise mulla ja liiva segu. Igaljuhul tegime palju traavi, ja jälle kavalette. Ciccio paneb palju rõhku meie jalgade asendile, et meil kand oleks ilusasti all ja keharaskus kannale tuleks. Samuti, et poolistakus liiga ette ei kalduks ja end tasakaalus hoiaks. Muud tööd ta kahjuks väga ei räägi, ma ei tea, kas asi on hetkel keelebarjääris või ta on tüüpiline hüppaja, kes näiteks õigele jalale kergendamist ei märka.. Eks tulevikus näeme, aga Ciccio on meiega praegu rahul ja ütles ise ka, et parem kui esimene kord.
Kuna sõitsin viimasena, siis küsisin, kas võin pärast natuke hobusega jalutada ka, kuna ei tahaks teda talli vahele seisma jätta. Tulin alla, lasin sadulavöö järgi, võtsin kapsli lahti ja jalutasin mööda platsi. Ciccio oli vaimustuses olnud ning öelnud, et see on väga hea mõte, et jalutame niimoodi. Läksime lõpuks talli pesema. Varustus maha, jalad puhtaks. Peseme traatharjaga kapju pealtpoolt, et muda kõik maha tuleks ja raua servad puhtad oleksid. Samuti peseme kabjad alt puhtaks ja laseme veega üle, et mua talla alla ei jääks. Kui peseme jalgu kõrgemalt, siis tuleb need enne boksi panemist ära kuivatada. Kapjadele läheb pärast kuivamist kabjarasva peale.
See hobune ei ole tallis tekiga, ning esimene kord jättis Ciccio selle hobuse talli vahele ilma higitekita seisma. Reedel tõi ta meile froteerätiku ja ütles, et peale paneksime kuivamise ajaks. Siis tõi ta PORGANDI! Enne andsid nad kogu aeg suhkrut. Meie rääkisime, et meie Eestis ei anna väga palju suhkrut, et ainult erilise maiustusena. Pigem leivakuivikuid (aga siin neil normaalset leiba pole), porgandit või õuna. Ja voilaa! (: Väga tore, et niisugused muudatused tehti. Ahjaa, ning hobustel pestakse alati pärast trenni kube ja sabaalune ning svammiga pestakse ka nägu, valjaste alune.
Kedagi vist puhastasime veel ja lõikasin saba. Rohkem suurt ei teinudki, läksime koju ära. Meid viidi 17.20 bussile ja Ciccio küsisi igaks juhuks, kas buss laupäeval ka sõidab, et saaksime siis ka talli minna.
Õhtul tulime koju, käisime pesus, tegime end ilusaks ja läksime koos korterikaaslase Tommy ja tema sõbraga välja. Lõpuks ometi kohtasin inimesi, kes on alternatiivse muusika austajad ja kannavad teistest erinevaid riideid. Esimest korda nägin Itaalia rocki inimesi. Vahva õhtu oli. Kohtasime uusi inimesi jälle ja nalja sai palju.
Tellimine:
Postitused (Atom)