11.50 bussiga pidime Cosenzast talli juurde sõitma. Me ei teadnud ju täpselt, milline buss sõidab ja Marii võttis vestmiku lahti ning küsis bussijuhilt, kas see buss peatub Cancello Magdalonis. Bussijhid tiba naersid meie üle, aga ei ole hullu, vahemalt saime õige bussi peale. Peatuse oleksime ka maha maganud, aga tegelikult Luigiga läksime me natuke varem maha eelmine kord. Seega meie peatus oli täiesti õiges kohas ja kohe nägime Cicciot ja Elisat.
Kuna poes ei olnud pügamismasina plaate, siis me hobust lõpuni pügada ei saanud. Seega vahetasime riided ja läksime sõitma. Sõidame kahe peale praegu ühe hobusega, sest ega väga palju seal hobuseid polegi, kellega me sõita saaksime. Ciccio võistlushobuseid meile ikka kohe ei anta. Seega panime oma hobuse valmis, läksime platsile ja Marii sõitis esimesena.
Täna oli palju parem sõita, nii libe ei olnud, aga ikkagi mudane ja libe, kuna plats ei ole liivane vaid selline savise mulla ja liiva segu. Igaljuhul tegime palju traavi, ja jälle kavalette. Ciccio paneb palju rõhku meie jalgade asendile, et meil kand oleks ilusasti all ja keharaskus kannale tuleks. Samuti, et poolistakus liiga ette ei kalduks ja end tasakaalus hoiaks. Muud tööd ta kahjuks väga ei räägi, ma ei tea, kas asi on hetkel keelebarjääris või ta on tüüpiline hüppaja, kes näiteks õigele jalale kergendamist ei märka.. Eks tulevikus näeme, aga Ciccio on meiega praegu rahul ja ütles ise ka, et parem kui esimene kord.
Kuna sõitsin viimasena, siis küsisin, kas võin pärast natuke hobusega jalutada ka, kuna ei tahaks teda talli vahele seisma jätta. Tulin alla, lasin sadulavöö järgi, võtsin kapsli lahti ja jalutasin mööda platsi. Ciccio oli vaimustuses olnud ning öelnud, et see on väga hea mõte, et jalutame niimoodi. Läksime lõpuks talli pesema. Varustus maha, jalad puhtaks. Peseme traatharjaga kapju pealtpoolt, et muda kõik maha tuleks ja raua servad puhtad oleksid. Samuti peseme kabjad alt puhtaks ja laseme veega üle, et mua talla alla ei jääks. Kui peseme jalgu kõrgemalt, siis tuleb need enne boksi panemist ära kuivatada. Kapjadele läheb pärast kuivamist kabjarasva peale.
See hobune ei ole tallis tekiga, ning esimene kord jättis Ciccio selle hobuse talli vahele ilma higitekita seisma. Reedel tõi ta meile froteerätiku ja ütles, et peale paneksime kuivamise ajaks. Siis tõi ta PORGANDI! Enne andsid nad kogu aeg suhkrut. Meie rääkisime, et meie Eestis ei anna väga palju suhkrut, et ainult erilise maiustusena. Pigem leivakuivikuid (aga siin neil normaalset leiba pole), porgandit või õuna. Ja voilaa! (: Väga tore, et niisugused muudatused tehti. Ahjaa, ning hobustel pestakse alati pärast trenni kube ja sabaalune ning svammiga pestakse ka nägu, valjaste alune.
Kedagi vist puhastasime veel ja lõikasin saba. Rohkem suurt ei teinudki, läksime koju ära. Meid viidi 17.20 bussile ja Ciccio küsisi igaks juhuks, kas buss laupäeval ka sõidab, et saaksime siis ka talli minna.
Õhtul tulime koju, käisime pesus, tegime end ilusaks ja läksime koos korterikaaslase Tommy ja tema sõbraga välja. Lõpuks ometi kohtasin inimesi, kes on alternatiivse muusika austajad ja kannavad teistest erinevaid riideid. Esimest korda nägin Itaalia rocki inimesi. Vahva õhtu oli. Kohtasime uusi inimesi jälle ja nalja sai palju.
27 november 2011
Giovedi - neljapäev
Eelmine õhtu istusin päris kaua internetis, seega sain umbes 3 h magada ja ärkasin 5.50, et 6.40 olla tänaval ja oodata lehma-Michelet. Panime talle hüüdnime ka Mucca-Miche, nagu lehma-mika. Igaljuhul saime omale farmis kilekummikud ja kilemantli, et saaksime lehma sita sees ringi paterdada ja vaadata kuidas kaks vanameest lehmasid rektaalselt kontrollivad. Üks tegi seda pidevalt suitsetades ja teine nägi välja lühike ja tugev, nagu ränirahnude Fred.
Igaljuhul lehmi oli palju ja varsti olime sellest tüdinenud, kuna midagi uut ei toimunud. Üks onu näitas lehma, teine pistis käe pärakusse, kobas midagi ja vastas itaalia keeles ning siis järgmine lehm. Varsti päästis meid Amanda, kes on lammaste veterinaar. Läksime sinna lambaid vaatama ja saime teada, et selle farmi lambad on väga haiged ja nigelad. Neil on aastaid kasutatud samu jäärasid ja suht kõik on omavahel sugulased, nüüd on ka uusi jäärasid, kuid n-ö uue vere tekitamisega läheb aega. Praktiliselt meie silme alla suri üks lammas ja eelmine päev oli samade tunnustega surnud ka üks lammas. Seega neid loomi nad lahkasid. Sain sellest ka pilti teha, aga lisan need järgmise postitusega.
Igaljuhul eelmisel päeval surnud lamba põhjust nad täpselt ei leidnud, kopsud olid tumelillad ja kõhukelme (?), mille sees on soolestik ja muu kraam, oli paks ja valge. Muidugi kõike ei osanud nad meile ka inglise keeles seletada, kuna Amanda on ainus, kes seal inglise keeles rääkida oskab. Teise lamba kops oli enamvähem normaalse värvusega, kuid seal oli näha mingi paunake. Kui see katki lõigati, tuli sealt palju vedelikku välja ja kopsu sees olid nagu munad, mis olid täidetud vedelikuga. See pidi olema mingi nakav bakter, seega sellise lamba kopsusid ei tohi kindlasti mitte süüa, kellel ned bakterid olemas on.
Karjast leidsime ühe väriseva ja hingeldava lamba veel. Lamba kehatemp oli 41 kraadi, normaalne pidi olema 38-39. Talle anti antibiootikume, aga kardavad, et tegu võib olla ka sarnase looga. Pigem võib seal olla liikvel mingi nakkus.
Pärast lammaste vaatamist läksime Mucca-Michet ootama, kellele pidime koostama jutu lehmade kohta. Itaalia keeles muidugi. Tema siis parandas. Onu tegi sellist nalja seal, et vähe polnud. Igal juhul järgmiseks korraks pidime uue jutu koostama, kuna meie itaalia keel on katastroofiline (: Lubasime talle hobustest kirjutada järgmine kord.
Umbes 12.35 tulid meile farmi järgi Ciccio ja Elisa. Kuna me lõunat ei olnud söönud, siis läksime Ciccio juures kodust toitu sööma. Saime selle itaalia vätske saia vahele hautatud brokkolit ja kodus tehtud juustu. Kõrale jõime koduveini ja pärast sõime kodus kasvatatud mandariine. Suurepärane. No ja oleks te veel seda maja näinud... Peaaegu nagu seebikates.
Tallis oli ülesandeks täna hobust pügada. Pügamismasin oli suht kehva, plaadid olid juba kulunud ja Ciccio teritas neid usinasti vahepeal. Kuumaks läks see masin ka kiiresti. Seega pügasime pikemate pausidega kokku seda hobust umbes 3-4 tundi ning pea ja jalad jäid ikka pügamata. Jalad on kõik eri kõrguselt pügatud. Ciccio lubas järgmiseks päevaks uued terad osta, et saaksime lõpetada.
Ciccio ja Elisa viisid meid Metropolise juurde ära, et saaksime otse sööma minna. Õhtuks olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa ka ning võtsin toidu koju kaasa. Korteris ajasin ka kõigile villast ja lõpuks kukkusin magama ära.
Igaljuhul lehmi oli palju ja varsti olime sellest tüdinenud, kuna midagi uut ei toimunud. Üks onu näitas lehma, teine pistis käe pärakusse, kobas midagi ja vastas itaalia keeles ning siis järgmine lehm. Varsti päästis meid Amanda, kes on lammaste veterinaar. Läksime sinna lambaid vaatama ja saime teada, et selle farmi lambad on väga haiged ja nigelad. Neil on aastaid kasutatud samu jäärasid ja suht kõik on omavahel sugulased, nüüd on ka uusi jäärasid, kuid n-ö uue vere tekitamisega läheb aega. Praktiliselt meie silme alla suri üks lammas ja eelmine päev oli samade tunnustega surnud ka üks lammas. Seega neid loomi nad lahkasid. Sain sellest ka pilti teha, aga lisan need järgmise postitusega.
Igaljuhul eelmisel päeval surnud lamba põhjust nad täpselt ei leidnud, kopsud olid tumelillad ja kõhukelme (?), mille sees on soolestik ja muu kraam, oli paks ja valge. Muidugi kõike ei osanud nad meile ka inglise keeles seletada, kuna Amanda on ainus, kes seal inglise keeles rääkida oskab. Teise lamba kops oli enamvähem normaalse värvusega, kuid seal oli näha mingi paunake. Kui see katki lõigati, tuli sealt palju vedelikku välja ja kopsu sees olid nagu munad, mis olid täidetud vedelikuga. See pidi olema mingi nakav bakter, seega sellise lamba kopsusid ei tohi kindlasti mitte süüa, kellel ned bakterid olemas on.
Karjast leidsime ühe väriseva ja hingeldava lamba veel. Lamba kehatemp oli 41 kraadi, normaalne pidi olema 38-39. Talle anti antibiootikume, aga kardavad, et tegu võib olla ka sarnase looga. Pigem võib seal olla liikvel mingi nakkus.
Pärast lammaste vaatamist läksime Mucca-Michet ootama, kellele pidime koostama jutu lehmade kohta. Itaalia keeles muidugi. Tema siis parandas. Onu tegi sellist nalja seal, et vähe polnud. Igal juhul järgmiseks korraks pidime uue jutu koostama, kuna meie itaalia keel on katastroofiline (: Lubasime talle hobustest kirjutada järgmine kord.
Umbes 12.35 tulid meile farmi järgi Ciccio ja Elisa. Kuna me lõunat ei olnud söönud, siis läksime Ciccio juures kodust toitu sööma. Saime selle itaalia vätske saia vahele hautatud brokkolit ja kodus tehtud juustu. Kõrale jõime koduveini ja pärast sõime kodus kasvatatud mandariine. Suurepärane. No ja oleks te veel seda maja näinud... Peaaegu nagu seebikates.
Tallis oli ülesandeks täna hobust pügada. Pügamismasin oli suht kehva, plaadid olid juba kulunud ja Ciccio teritas neid usinasti vahepeal. Kuumaks läks see masin ka kiiresti. Seega pügasime pikemate pausidega kokku seda hobust umbes 3-4 tundi ning pea ja jalad jäid ikka pügamata. Jalad on kõik eri kõrguselt pügatud. Ciccio lubas järgmiseks päevaks uued terad osta, et saaksime lõpetada.
Ciccio ja Elisa viisid meid Metropolise juurde ära, et saaksime otse sööma minna. Õhtuks olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa ka ning võtsin toidu koju kaasa. Korteris ajasin ka kõigile villast ja lõpuks kukkusin magama ära.
23 november 2011
Tutto va bene, grazie
Jälle on jäänud kirjutamata. Esmaspäeva õhtul ma mitte ei jalutanud ainult 5. korrusele trepist, aga Marii eksitas meid linna peale ära. Tahtsime õhtul sööma minna jalgsi, mitte bussiga, aga piisas sellest, et ainult üks tänav valesti minna ja olime täiesti vales kohas. Jõudsime ühe pussipeatuseni, kus peatus ainult üks bussiliin. Mõtlesime, et ootame selle bussi ära, aga istusime valel pool teed bussipeatuses, seega oleksime selle bussiga kuhugile... Kes teab, kuhu välja jõudnud.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.
Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.
12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.
Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.
Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.
Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.
Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.
Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.
Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:
" We are happy for you! :) you are a very good girls and a
fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best
;)see you tomorrow :* "
(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)
Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.
Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.
Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.
12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.
Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.
Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.
Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.
Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.
Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.
Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:
" We are happy for you! :) you are a very good girls and a
fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best
;)see you tomorrow :* "
(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)
Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.
Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.
21 november 2011
Un sacco di mucche - palju lehmi
Hommikul kell 8.30 olime valmis ja Luigi ootas meid väljas. Läksime Cosenza bussijaama ja ostsime nädalapileteid. Saime bussigraafiku ja vaatasime, kustkohast läheb meie buss, et farmi saada. Luigi sõitis meiega kaasa ja kohtusime Micheliga, kes on farmis meie instruktor või praktikajuhendaja.
Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.
Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.
Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.
Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.
Mõned pildid lehmadest ka:
Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.
Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.
Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.
Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.
Mõned pildid lehmadest ka:
20 november 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)