Ja nii ongi. Vaikselt ja lumiselt. Kaunist aasta lõppu kõikidele blogijatele. Jätkakem uuel aastal tegusalt ja asjalike postitustega. Ning makske ikka kaardiga, vähem stressi (:

PS. Ja mis haigus see üldse on nii palju mandariine süüa?

PPS. Mandariini kilo maksab vähemalt 13.90, mitte nagu bensiin 95, 19 kr liiter!

Puhkus

Teisipäeval tulin koju. Nüüd on jõulupuhkus. Tagasi kooli alles 10. jaanuaril.

Kodus olen ka hobustega mässanud. Teisipäeval võtsin Aadu jalgu üles. Isa on temaga vahepeal päris head tööd teinud. Esimesi annab juba nagu päris hobune. Ainus halb komme on meil näksamine. Peab suht ettevaatlik olema ja igas olukorras. Tal on lausa närimise vajadus. Igat asja proovib hambaga natuke. Pean mõtlema, kuidas tema käitumisega hakkama saada.

Eile võtsin Aadu nööri otsa ja läksime lume sisse jooksma. Väga vale otsus. Mul ei ole absoluutselt võhma, et põlvini lumes sumbata. Poiss käitus ilusti ja oli igati tubli. Panin ta boksi ja vajasin ise palju aega taastumiseks. Jalgu võtsime ka hiljem. Tagumistega peab just rohkem harjutama. Jala tõstab küll üles, aga tahapoole väga sirutada ei taha.

Täna olin targem. Jalutasime nööri otsas mööda teed. Ikka on tal nööri vaja närida ja veidi sahmerdada, aga muidu on tubli ja kõnnib kõrval ilusasti. Peatub ka märguande peale. Seejärel võtsin Nennu ja jalutasime temaga ka. See oli vahva. Tal on alati kuidagi nii mõnus olek, kui midagi uut saab teha või koplist kaugemale jalutama saab. Püüan temaga ka tihemini jalutama minna.

Jõulupeod... ja midagi mõtiskluseks

Nädal on olnud suht tegus ja väsitav. Internetiga on endiselt keerulised lood, seega kirjutan täna kodus olles.

Teisipäeva hommikul ja õhtul tallis. Kolmapäev oli jõulupeo-päev. Esmalt koolis. Maneežis pidi iga kursus omalt poolt midagi esitama. Eriti äge oli jõulunäidend, kus olid kuused, punamütsike, pillimees, põder, Grinch ja ratsapolitsei (Kadi ja Fakiir). Nalja ja tagaajamist oli palju. Järgmisena tutvusid põllukas ja autokas hobusega (Maris ja Lanzeria). Asjalikud küsimused ja võrdlused. Siis oli meie kord.

Pakkusime omalt poolt võistluse, kus olid juppideks jaotatud varustus koos hobusega, mis tuli kõik aja peale kokku panna :) Nalja nabani. Ka autokad ja põllukad osalesid võistlusel. Aega polnudki tarvis kalendriga mõõta, sest Kati L oli neile veidi abiks. See, kuidas poisid pindesid peale panid, oli enneolematu. Mina ei oska vist siiamaani nii hästi siduda. Ei oska veel mõned, kes hobumajandust õpivad. 

Ise osalesime ka võislusel. Saime üldarvestuses kolmanda koha ja olime päris tublid. Seejärel läksime talli klassi teed jooma ja piparkooke sööma. Siis tegime tallile oma kursuse poolt ka väikese kingituse. Paistis, et neile meeldis. Hiljem läksime veel maneeži mänge mängima ja niisama nalja tegema. Jällegi oli meie kursuse rahvas viimane, kes ürituselt lahkus. 

Pärast tallipraktikat läksime Mirja-Mai juurde. Sõime, jutustasime ja jagasime kinke. Kingijagamine oli nagu ikka - tore. Armas on vaadata, kui sinu tehtud kingitus teisele rõõmu valmistab. No ja mina nõudsin oma kingi välja legendaarselt Contra "Suitsiidiklubiga".

Neljapäev oli selline teistsugune päev. Psühhos läksime saaniga sõitma ja nelja  hobust saanisahinaga harjutama. Mul polnud just parim päev. Tänapäevaselt öeldes feilisin täiega. Ma ei tea. Kuna see blogi peaks olema kasuliku jutuga, siis peaksin selle vast lähemalt lahti kirjutama. Samas on tunne, et ei taha seda üldse teha. Kokkuvõtteks läks kõik hästi ja lõbusalt.

Aga mis siis juhtus, jah? Anti võimalus Lance'ga sõita. Kati oli Safiriga, Marii Big Beniga ja Marilin Robuskiga. Panin Lance'i valmis, läksime maneeži kõik, läksin selga, pidime saani taga ootama, aga tema ei tahtnud kuidagi paigal seista. Tahtis minna, korra vehkis peaga, taandas, ei jäänud seisma. Ja mida mina tegin? Teadsin, et maha ma sealt tulen. Kati veel seisis Safiga mu kõrval ja ütles, et ma rahulikult istuksin ja krampi ei läheks, aga mina ei saanud istuda seal. Oli korra mingi moment, kus ma ei kuulnud ega näinud mitte midagi. See vist ongi see koht, kus silme eest mustaks läheb ja asi ära keerab. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas ma võimalikult kiiresti sealt alla saaksin. Siis kuulsin, et Kati hüüdis Katit, et Maarja ei taha Lance'ga sõita. Jess. Kõik passisid. Kati tuli, võttis oma hobuse, jalutasime parklasse saani tagant ära ja siis küsis, kas tahan hobust vahetada. Nii saingi omale Robuski ja Lance käitus täiesti normaalselt. Mitte küll terve tee, talle ei meeldinud seismised. Robuskiga oli hoopis teine asi, muidugi ebamugav oli seljas istuga, kuna mul olid teksad, ja tema sadul oli hästi lai, kuid siiski teine asi. Tagasi maneeži tulles ehmatasid hobused suure ukse kinnipanemisel, Robusk tõmbas ka jooksma, kuid ma jäin ilusasti selga. Ka see oli kuidagi nii teistsugune. Tundsin, kui pingesse ma läksin. Ma ehmatan kõiksugu asjade peale rohkem kui hobused. Ma ei ole enam seljas vaba, ei naudi seda. Ma olen krampis, istun seal justkui sunniviisiliselt, kuigi ma tahaks seal olla. Tahaks, kui ma ei kardaks.

Pärast panin Lance'i boksi, tema asjad korda ja tallist tulles tuli Kati tee peal vastu. Vaatas mulle küsivalt otsa, ning mul tekkis niisugune süüdlase tunne. Tean, põhjuseta, aga mul on nii halb tunne pärast selliseid kogemusi. Tean ju, et Lance ei ole mingi kuri või probleemne sõiduhobune, kõigest noor alles. Keegi ei ole mind sinna ka sundinud. Miks ma üldse siis nõustusin? Võib-olla olin viimastest trennidest veel nii enesekindel, et uskusin endasse. Miks ma siis selga ei jäänud? Teadsin ju, milles asi on. Nii palju küsimusi on peas. Mis edasi saab?

Nagu öeldud, ei olnud neljapäev mu parim päev. Nii polnud ka täna. Terve päeva keerlesid kõiksugu mõtted ja küsimused peas. Olen sellistes olukordades päris vastik. Seega, kui keegi loeb seda blogi, kellega neljapäev või reede vastik olin, siis vabandan :) Aga igaljuhul oli hea tulla koju ja sulguda oma pisikesse maailma. Viisin hobused õue, tegin rahulikult bokse ja suhtlesin oma kolme pallikujulise kassiga, sõbrunesin kitsega ja uurisin isegi kanasid. Lihtsalt nii turvaline keskkond minu jaoks, aga huvitav ikkagi. Siis mängisin pool tundi koeraga ja tulin inimeste sekka tagasi.

Päeva aitas korda saata üks eriline inimene. Ilma temata oleks mu õhtu täiesti sisutu olnud. Tuleb hoida seda, mis sul veel vähegi säilinud on. Kõike ei saa kaotada. Aga palju olen ma juba kaotanud, mis arvatavasti enam tagasi ei tule...

Väike ootus

Hei hei. Lund on ikka palju ja külmemaks läheb ka. Täna käisin ilusasti kõikides tundides ja õhtul enne talli praktikat arutasime, mis saab meie talli jõulupeost. Iga kursus mõtleb mingi etteaste või mängu ja kanname ette. Jõulupidu on kolmapäeva pärastlõunal meie tallis. Oma kursusega (kuigi meid oli 12st kohal vaid 3) tuli ka päris huvitav idee, kuid sellest kirjutan pärast üritust. Ehk midagi muutub veel või ei tule asi päris nii välja.

Homme hommikul oleme talli praktikal ja õhtul ka. What a joy. Kolmapäeval on pärast õhtust praktikat ka kursuse jõulupidu, niiet hakkab juba jõulutunne kujunema ;)

Olge te ka mõnusad, nautige lumist ilma ja viimaseid Eesti kroone.

Saaniga sõitmas

Täna võtsin õppust, kuidas hobust saani ette rakendada. Midagi rasket nagu polegi, palju pisiasju tuleb aga meelde jätta. Täna vaatasin kõrvalt ja isa seletas, homme pidin ise rakendama. Nennu on ainult jube närviline, tahab koguaeg minna ja hakkab kraapima.

Võtsin ühe padja omale istumise alla ja vana hobuseteki jalgade peale, istusin saani, isa andis mulle ohjad ja päästis hobuse lahti. No ja nii me läksime. Maja eest tee peale pidime minema läbi suure lume. Üks tee on ju lahti lükkamata meil, vall on tee otsas. Pidin vallist üle sõitma, aga kuna saanist eriti midagi ei näe ja lund sadas ka tihedalt, siis läks sellega vähe nihu. Oleksin pidanud risti üle sõitma, aga pöörasin hobuse liiga varakult tee suunas. Saan käis hetkeks küliti, mõtlesin, et kukungi maha, aga upitasin end kõrgemale otsale tagasi ja jäin saani. Nennu nagu ei märganudki midagi, temal oli hirmus kiire kuskile. Tegime sõitu natuke ja kui hobune rahunes, tahtsin pilte ka teha. Digikas oli vist veid kannatada saanud selle saanis veeremisega. Lülitas end kogu aeg välja. Sain kaks kehva pilti, aga vähemalt on mul tõestus, et käisingi sõitmas.

Tagasi tulles oli Nennu päris märg, panin talle teki peale, et veidigi kuivaks. Varustus omale kohale, tegin boksid ja viisin heina. Loodan, et homme jõuab ka sõitma minna, ehk saab siis pilte ka.