Reggio Calabria, Grisolia ja raha saaga lõpp

Vahepeal natuke huvitavat toimunud jälle. Laupäeval koristasin, tegin rullbiskviiti jälle ja Cosenzasse ei jõudnud. Õhtul läksin tüdrukutega kontsertile, mis Metro ees väljakul toimus. Seda ma ei teadnudki, et sees poodides mingid hullud allahindlused olid. Aga äkki ongi nii parem.. Vähem nodi. Pärast aitasin Carmelol baaris koristada veidi..

Reedel tuldi mu pakile järgi, mis Eesti saatsin. Sellega oli ka huvitav lugu, ja segadus, nagu siin asjaajamisega alati, et ei saadetud saatelehte meilile nagu tavaliselt, vaid saadeti kood, mille pidin pärast kullerile andma ja kirjutasime koos aadressi pakile. Küll need kullerid siis helistasid, kas ma ikka kodus olen ja mis kel ja kuhu tulla ja.. Ma nagu ei pannud pilti kokku, miks nad kahe erineva numbri pealt helistavad. Aga kaks erinevat kullerit oli. Kui üks oli paki ära viinud juba, siis tuli teine ka nii 20 min hiljem. Kindel värk ikka.

Netis saan pakki jälgida ka, alles Eile hommikul läks see Lameziast Rooma. Hommikul kell 5 on Bolognast edasi startinud... Ei tea, kuhu nüüd järgmiseks maandub. Igatahes järgmiseks reedeks peaks Eestis olema omadega.

Pärastlõunal läksin Cosenzasse jalutasin poodides ja niisama rahvasummas, mis on ikka nii teistsugune Rende tänavatest ja olust...

Laupäeva hommikul aga ärkasin üles ja õues oli täiesti pilvine ja külm. Juuni lõpp!? Päriselt oli külm kohe. Kuna ma enadale suveks ainult ühe pusa kappi jätsin, siis tekkis lausa mure Reggiosse minekuga. Ning siis hakkas veel korralikult vihma ka sadama. Mul pole papusidki, mida vihmaga jalga panna, et kuiva varbaga pääseks. Nojah, istusin juba teleka ette maha, olin üksi kodus ja tegin plaane, mis ma siin kodus ära toimetan... Aga siis jäi vihm järgi ja ma ikkam õtlesin, et kui ma oma vaba päeva ära ei kasuta, siis millal seda võimalust veel on. Moraal on see, et alati, kui tekib mõte, kas minna või mitte... Mine!!

Paola-Reggio rong seekord

Panin oma ainsa pusa selga, uued baleriinad jalga (kusjuures ostsin teist korda sellised balerinad ja teadsin ju, et nad natuke hõõruvad, aga noh) ja lippasin bussipeatuse poole. Teepealt ostin hommikusögi ka kaasa (ülihea šokolaadikoogikese leidsin!) ja ootasin bussi, et rongile minna. Siis helistas Carmelo, kes oli just ka lähedal ja saatis mu ise rongile. Rongijaamas oli muidugi piletikassa kinni jälle. Kuna mul kaardil veel raha oli, ostsin automaadist pileti Paolasse. Lootsin, et seal saan vajalikud piletid.

Olgu veel mainitud, et plaanisin siiski hommikul minna ja õhtuse rongiga tagasi tulla, kuna pühapäeval sõitsid ainult mõttetud kallid rongid normaalsel ajal tagasi või siis hommikul kell 6 või hilisõhtul. Idee järgi oleks mul 4 tundi Reggios kolamiseks jäänud (ja 5 tundi kokku rongiga sõita)...

Paolas aga piletikassad samuti kinni. Õnneks sealses piletiautomaadis saab sularahaga maksta ja ostsin piletid Reggiosse, sealt tagasi Paolasse ja uuesti kodujaama. Istun mina rõõmsalt Reggio rongile, sätin mõnusalt istuma ja sõidame juba üsna tükk aega, kui enne Lameziat rong kuskil pärapõrgus seisma jääb ja öeldakse, et on väike probleem tekkinud. Kui see lahendatakse, sõidetakse edasi. Nojah, ootame ja ootame. Kokku lõpuks 50 minutit ootasime. Siis hakkasime sõitma ja 55 minutit hiljem jõudime Reggio Calabria keskjaama.

Paar peatust enne tuli meie vagunisse teisele poole vahekäiku istuma üks vana mees. Mitte vanamees. Selline nunnu vanaisalik (lausa vana-vanaisalik) valgepäine leebe näoga onu. Tal olid vaba aja stiilis põlvedeni püksid, triiksärk ja selline kalamehe stiilis vest peal. Rääkis oma vastas istuva noore poisiga juttu, et kus ta koolis käib ja kuidas ja mis... Kui rongilt maha läksime, oli ta viisakas ja lubas mu ilusasti uksest ees välja. Tunnelis aga tuli mu kõrvale ja küsis viisakalt, et ma ju ei ole itaallane, eks..?

Ütlesin, et veel mitte jah (:

Onu naeratas ja uuris, et mis ma siin teen, kas töötan.

Vastasin, et tulin natukeseks Reggiot vaatama, õhtul rongiga tagasi.

Onu tegi kahetsusväärse näo, et nii ei ole ju võimalik midagi näha.

Ütlesin, et eks ma tulen siia peagi tagasi ka.

Uuris millal.. Siis rääkis, et tema peab minema kuskile.. ühte majja ja pärast seda on ta aga vaba.. Et äkki ma tahaks temaga kohvile minna?

Vastasin, et ma ei joo palju kohvi, seega kutsus ta mind teinekord lõunale ja ütlesin, et võime minna küll. Teinekord aga. Seega onu vaatas mind, et noh, kuidas me siis teeme, vahetame numbreid või annab tema ainult enda oma mulle. Kirjutasin siis onu Roberto numbri omale telefoni ja ta tahtis, et ma kontrolliks üle ka, kas ikka õige number. Ma ütlesin, et ma usun küll teda, aga ei taha helistada, sest siis saab tema minu numbri ka. Onu naeris, et küll ma ikka olen kaval tüdruk ja läksime sõbralikult lahku. Selline muhe onu oli :)

Reggios jalutasin mööda "lungomaret" ehk siis.. promenaad? Mereäärne, laia tänavaga jalutamiseks, ühel pool meri, teiselpool sõidutee, puud, sõidutee ja vanad majad. Äärmiselt ilus. Leidsin peagi jäätisekohviku nimega Sotto Zero, millest olid mulle Paola lidos omanikud rääkinud. Loomulikult seadsin oma sammud sinnapoole ja proovisin ära. Küpsise, kinderi ja banaanijäätise. Jah, mind vaadati ka imelikult, et kreemi ja puuviljajäätise kokku panen, aga no mulle maitseb. Pärast aga kahetsesin, et kõiki puuvilja omasid ei võtnud, sest see banaanijäätis, mis ma sealt sain... Oli parim banaanijäätis, mida ma kunagi üldse saanud olen! Absoluutselt. No ja peal natuke vahukoort ja vahvlit ning siis onu rikkus selle pähklitega ära. Õnneks vähe ja sõin need kiiresti katkinärimata ära :D

Ja teiselpool merd - Sitsiilia

Aga jalutasin veel mööda rannaäärt ja tundsin, kuidas mu papud ikka üha enam hõõruma hakkavad. Vaatasin kella, et nüüd vaid kolmest järelejäänud tunnist oli ligi kaks veel alles ja suundusin paralleeltänavale. Ja leidsingi sealse peatänava, šopingutänava, jalakäijatetänava või kuidas seda veel nimetada. Paljude poodidega, riided, kingad, ehted... Päike oli ka Reggios ja prillid olin maha jätnud, seega ei näinud ma suurt midagi. Otsustasin poest kiirkorras päikseprillid ja uued papud osta. Kusjuures asi toimis väga hästi. Ühest odavamast butiigist leidsin sarnased prillid nagu mu vanad ja viimaks OVS-st olin valmis juba rannaplätud ostma, kui muud ei leia (sest sealsed plätud on ülimugavad). Aga miski teine kollektsioon oli just õiged papud ka müügile pannud ja sain kerged lipsukesega varbavahed. Ütlesin kassas onule, kes neid kotti hakkas toppima, et kas saaks nii, et ma need kohe jalga võin panna. Onu muigas, ütles: "Saan aru... ikka." See oli nii naljakas.

Jalutasin siis juba rahulikumalt ja pehmemal sammul rongijaama poole. Ostsin paar kohalikku.. pitsatäidisega pirukat kaasa ja suundusin kell 19.05 rongile. Enne jaama tõusis jube tuul ja pilved vajusid kohale. Paar piiskagi tuli. Rongil olles hakkas sadama. Täpne värk.

Ahjaa, lisaks sellele mu meduusikõrvetus hakkas hommikul rongis juba räigelt sügelema ja vana nahk tuli pealt maha. Väga roosad laigud jäid alles ja muudkui sügeles ja paistetas jälle üles. Nädal aega hiljem. Ulme vihased need millimallikad siin ikka...

Nii.. Kella kümneks õhtul olin jõudnud kodujaama ja rongil oli väga vähe inimesi. Kõik hajusid kusagile autodesse, mis neile järgi olid tulnud, mõni jalutas minema... Mina.. Hakkasin ka siis minema, aga bussipeatuses seisis üks noormees. Nagu oleks oodanud midagi. Bussi äkki. Küsisin temalt, et kas sel kellaajal veel sõidab mõni buss? Ta ütles, et jah, just see teeb viimase ringi, millega mul vaja koju saada. Ok, hetkeks tundsin kergendust, kuna ta nii enesekindel tundus. Siiski mõtlesin, et Rende peale ei ole sel kellaajal kunagi bussi näinud, kui õhtul ringi tiirutame. Cosenzas küll. Aga noh... Kutt küsis, et ma ju ei ole itaallane, eks... ? :D Ütlesin, et pole jah. Ta ütles, et tema ka pole, on Tuneesiast, eland siin 5 aastat, aga käib siiski rohkem siin tööl, ja reisib tuneesiasse tagasi, kui peab minema, et mitte Itaaliast sõltuda. Hmm, ei uurinud pikemalt... Aga igatahes ütlesin, et ma nüüd jalutan edasi, sest ei tule mingit bussi siia. Jalutasin 50 min koju. Õnneks oli ilm soe ja enam ei sadanud.

Pühapäev. 30. juuni. Olin saatnud Ellile smsi hommikul, et kuidas siis on. 30 ja puha. Kas sobib, kui pärast kella 15.00 tulen talli rahale järgi.

Elli vastas, et on parem, kui läheksin pärast 20.00, sest keegi ei maksnud eelmine päev boksiüüre, aga tulema peavad Marlon ja Elio ja saan siis raha, kui nemad maksnud. Aga veel parem oleks, kui ootaks homseni. Selge. Viimane võimalus. Elli lisas veel, et ma ei pea muretsema, sest Elli annab oma ema rahast, kui muud üle ei jää. No olgu.

Läksime pühapäeval siis Carmeloga hoopis mägilinnakest avastama. Grisolia. Armas, vaikne, võrratu panoraamiga ja vana. Ma ei suuda kirja panna seda, milliseid emotsioone need mägilinnad tekitavad.. See on lihtsalt midagi nii teistsugust, nii rahulikku... Samas ka kurb neid vanu inimesi üksi näha.. Oeh, milliseid kaadreid oleks saanud sealt linnakesest, aga minu kaamera aku sai jälle tühjaks ja Carmelo loomulikult oma superkaamera unustas koju, nagu alati :) Aga see oli äärmiselt armas igatahes.

Ootavad päikese paid

Siin elas nuker vanatädi

Remoni mees ja fiat cinquecento

Poisid tegid muusikat...

Ja Carmelo käis viigimarjaraksus, et ma ikka selle aasta esimesi juba peaaegu et valmis viigimarju saaksin proovida. No küll on ikka hea kraam, ma ei oska midagi muud öelda.
Pärast sõitsime teisele poole Paolat ja läksime kala sööma. Ning magustoit... Oeh, üks parimaid sidrunikreeme üldse (ma ei tea, mis selle asja nimi oli) biskviidi vahel... 

Ja siis eile... Saatsin Ellile hommikupoole uue smsi. "Tsau Elli :) Niisiis.. Kuidas on rahaga? Ja kas sa lähed täna talli ka? Ja kas sa lähed oma autoga? Äkki saaksin sinuga tulla, et kõigile head aega öelda..."

Elli vastu: "Tere kullake :* Ma lähen talli oma autoga jah... Aga ma pole kodus, seega ma ei tea, millal jõuan... Täna õhtul pärast tööd Ciccio saab anda sulle su raha, sest Elio ütles, et tuleb talli kell 20.00, enne on ta mere ääres. Aga talli tulemisega on keeruline."

Oh you bitch ma mõtlesin endamisi.

Saatsin smsi: "Elli.. Aga KUI Elio raga ära ei maksa? Ma pean maksma arve. Ja õhtul tulete siis Ciccioga ise siia? Kuidas ma teile asju annan jne... Ja raha on siis X summa? /---/"

Elli ütles vastuseks, et kui too ei maksa, siis annab ema rahast, aga kõigepealt ootavad ikka Elio ära.

Pärast kella 20.00 tuli Ellilt sms, et kui ma 21.40 kodus olen, siis tuleb mulle raha tooma. 5 minutit hiljem uus sms - plaanid muutusid, kas tohib kohe tulla. No loomulikult. Aga tassisin kingitused ja asjad alla, mis töösuhte lõppedes neile veel anda. Siis küsis Elli, kas mul veel endal 15 euri on, et talle tagasi anda... Ühesõnaga hull kemplemine nagu nendega alati on. AGA lõppude lõpuks sain ma oma rahad kätte ja tegime ninnu-nännu-tupsu-nunnu üksteisele ja rääkisime veel igasugu asju.

Siis Elli küsis, et kas ma homme päeval olen kodus, et Ciccio tahab mind ka veel viimast korda vaatama tulla. Ma ütlesin, et tegelt oleks tore olnud, kui talli saaksin veel viimast korda minna, kuna mul on C vanematele ka kingitus ja oleks tahtnud neid veel näha... Aga noh, eks annan kingi Ellile ja palusin aitäh öelda... Eks näis. Talli mind igatahes enam ei lasta. Ma ei leia kusagilt neid pagana bussiaegu ka, et ise sinna minna... Samas, kui nad ei taha, et lähen, äkki ongi parem nii... Ja äkki ongi parem, kui ma neid kakaseid bokse ei näe...

Carmelo käis veel välja mõtte, et äkki C on tallis jutu lahti last, et meil mingi tüli oli ja ütles, et ma ei tulegi enam sinna vms... Laseb minust mingi sita kõlaka lahti, et siis keegi ei usuks, kui ma äkki juhuslikult peaksin kellelegi hiljem tõde tahtma nende hobuse kohta rääkida.... "Et näe, see estone di merda on üks jube elukas, nüüd hakkab mind maha tegema kõigi ees.. " Aga ma ütleks selle peale vaid, et sa, kulla Ciccio, oled oma margi ise nii täis sittunud, et kõik saavad varem või hiljem aru, kellega tegu on. Või tuli see lõpp kadedusest, et ma Luisa, Piero, Angelo pere ja Paolo perega hästi läbi sain... Et nad mulle kinke tegid tänutäheks... Ma ei tea. Ja absoluutselt mind ei huvita ka enam.

Ent siiski, kui nad täna mind otsima tulevad, ma tahan Ellilt küsida veel paar kommentaari oma litsentsi kohta... :D See pakub siiski huvi mulle. Ma ei küsi, et miks on nii, ma ütlen, et ma juba tean tõde selle kohta ja helistasin ise FISEsse, tahan lihtsalt teada, miks ?

Oeh, siinne Vodafone on üks imelik asi ikka.. Ma ei saa aru, kuidas nad seda krediiti küll arvestavad interneti kasutamiseks. Peaks maksma 20 € kuus selle netinatukese eest, mis antakse. Ühel hetkel on krediit 18 euri, siis saab kuu aega täis ja krediit on -1.99 ja netti kasutada ei saa. Laed 10 euri ja krediit on 8 ning hakka uus kuu jooksma... Irooniline on see, et kui krediit miinuses ja netti kasutada ei saa, on avalehel siiski pakkumine, et osta krediiti neti teel :) Igatahes, varsti jään üldse ilma internetita mingiks ajaks jälle. Seepärast siin kirjutan. Kuigi kirjutada väga polegi midagi.

Ah seda ka, et tutvusin airBalticu reisitingimustega ja neil on igasugu lisa makseid jälle tekkinud. Nüüd tahavad lennujaamas check-ini eest ka 10 euri saada. Tingimusi on palju, et seda mitte maksta, aga ma ei kuuluks ühegi alla neist.

Küsimus kellelegi targemale, et kui online check-in teha, kust ma siis pardakaardi saan? Prindin välja? Üsna korralikult pumbatakse ikka iga asjaga raha välja...

Siis veel laupäeva hommikul on plaan Reggio Calabriasse sõita. Veedaks öö seal, kui leiaks odava B&B (bed & breakfast) näiteks. Ilmad pole ka nüüd enam tapvalt kuumad. Korralik suvi, nii nagu olema peab.

Ja pühapäeval talli. Loodan, et läheb kõik nagu vaja ;)

Täna aga pean kööki koristama, pärast seda läheks Cosenzasse jalutama ja õhtul on Metro ees kontsert (:

Meduus

Maarja käis täna natuke kaugemal rannas ja kohtus ka esimest korda meduusiga. Raisk, kui valus oli. Õnneks sain pihta õlavarde ja lihase kohale, et mitte väga õrn koht, aga suur kupp tuli üles, sest see elukas ikka ilusasti kallistas mind. Anti mingit rohtu, mis ei aidanud, siis saime jääd ja pärast mingit putukahammustuse leevendajat ka peale. Nüüd on nahk pruun veidi ja paistes ka see koht, pidavat jääma üsna tükiks ajaks see jälg. Rõve. Aga korralikud lained olid ka, ju nad siis kalda poole triivisid.

Siin on aga pildid Tropeast, selles rannas ei käinud, mida näete.

Tänavamuusik

Arhitektuurikunnid

Viimased tööpäevad, viimased ärritavad emotsioonid ja puhkuuuus !

Nonii... Tõmban siis tallilugudega veidi otsi kokku.

12. juuni, kolmapäev. Bokse tehes mõtlesin vaid, et kolm viimast päeva veel ja ongi kõik... Pärast küsisin Walterilt, kas talle need minu ostetud nahast ja pannaldega kaitsmed meeldivad? Ta algul ütles, et ei ole väga ilusad. Ok... Siis naeris ja küsis, et miks ma küsin üldse... Ütlesin, et kuna need tegelt Elektrale ostsin, aga C neid Elektrale peale ei viitsi toppida, siis kingiksin need talle, kui Mendietale sobivad. Nii on tal oma isiklikud kaitsmed ja ei pea C vanasid kaunasid kasutama. Walter tänas ja pidime järgmine päev kaitsmeid proovima.

Läksin platsile, seal C hüppas Aresega. Ja Elli andis juhtnööre!! Noh, et ikkagi tema hobune ju ja kuidas tema teeb ja kuidas C võiks teha jne... Nagu muna õpetab kana ja kana on ikka kanapea, ega saa millestki aru. Mulle nii meenub, kui C vaatab mingeid suuremate sõitjate pilte ja hüppe ajal ilusasti hobune kaela sirutab. Tal on hobune, kes vajab samamoodi kaela sirutamist ja mitte seal hüppe ajal vaid fulee enne. C tegi neid hüppeid omajagu, aga tal on vaja ju hobune enne takistust ilgelt kokku pressida/tõmmata. Ja siis napilt enne takistust kannad ribidesse lüüa ja nõuda. Aga Ares on nüüd nii paks rull, et ta ei jaksagi hüpata niimoodi koha pealt, lisaks on tal jalad kanged ja ongi jälle üks tore hobune rikutud. Ja Cicciot ajas närvi, et hobune enne takistust ratsmeid käest kisub. Tegelikult nägi see välja, et kui C lasi hoogsalt hobusel peale tulla, siis Ars ajas kõrva kikki, vaatas takistust, sirutas oma kaela ette ja sättis sammu, ning hüppas ilusasti puhtalt. Sel sirutamise momendil aga C ei oska istuda, hobune "tõmbab ratsmed käest" ja C teeb ise mingi X hüppe.

Kui C aga hobuse kokku pressis, hakkas too tõepoolest enne takistust ratsmeid käest kiskuma, sest tahtis pead sirutada ja nina rullis ju hobune ei näe ka korralikult, kuhu läheb. Aus hüppaja on Ares sellegipoolest ja tegi ka väga alla minnes suure põrke, justkui jäi õhus seisma ja siis maandus (üldiselt tagajalgadega takistusse, kuna hoogu edasitõukeks vähe). Aga noh, ma hoidsin oma suu kinni, mis mul enam öelda on. ainult Elli ütles: "Ise sa ütled, et hobused pevad kaela sirutama, ta sirutab ju, sa pead laskma..." ja C otsis mingit vabandust...

Igatahes.. Neljapäeval ka tallis, ei midagi uut, boksid ja muud suurt ei teinudki, sest tööga hakati hiljem pihta kuuma tõttu ja C oma hobusteni ei jõudnudki, kuna pidi Marlonit ja Alessandrat ja Angelot juhendama...

Õhtul aga viisid Angelo ja Francesca mu koju ära. Rääkisime natuke juttu ka. Francesca küsis, et kuidas C hakkama saab, kui ma nüüd minema lähen, et kes bokse teeb ja värki... Ma keerasin ümber (kuna ta lapsega taga istus) ja ütlesin siiralt: "Francesca, ausaltöeldes, mind absoluutselt ei huvita, mida ta seal tegema hakkab..." Ja hakkas pihta... Kerge muie ja Francesca ütles, et ta on aru saanud jah ja siis tuli üldse välja kogu see lugu, mis nemad arvavad asjast ja saavad ise ka aru, et C päris korras pole. Kunan neil on ka kodus hobused juba pikka aega olnud, siis ühtteist nad ikka hobusepidamisest teavad. Angelo tunnistas rahulikult, et jah, ratsutamises ta pole kõige kõvem käsi, sest pole varem kuskil õppinud, aga päris esimest korda see pere hobuste juurde ei jõudnud C juures ikka. Seega jah... Tunnistasin neile lõpuks üles, et mina ei näinud, kuidas vet oleks Magellani (õige kirjapilt G, mitte C-ga) hambaid raspeldanud. Sest C käis jutuga taga, et Angelo ratsutab nii ja nii ja see ei ole hammaste probleem vaid see, et Angelo ei oska ratsutada. Neil tõmbasid näod kuidagi tõsiseks, aga no mulle tegelikult ka ei meeldi, kui normaalsetel inimestel nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Francesca, Angelo, poeg Biaggio ja Magellan. Pilt Elisalt.

Reede hommikul tegin kaerahelbeküpsiseid, õigemini lausa müsliküpsiseid. Talli viimiseks. Ellile saatsin smsi, et palju mul raha läheb arvete maksmiseks vaja, et muidu mul äkki pärast läheb meelest ära ja siis on tal kõik ilusasti kirjas. Talli minnes öeldi, et peame pärast rääkima sellel raha teemal. Elli küsis summad uuesti üle, siis aga läks tallist ära ja ütles, et kui tagasi tuleb, siis räägime. Tagasi ta aga ei tulnud, seega... Nojah.

Petuliale ja Matildele panin veel puhta saepuru alla ja mõndasi inimesi nägin viimast korda. Luisa, Walter, Marlon, Sabina ja Alessandra. Õhtul ootasin siis pikisilim Ellit, või siis kojuminekut, et Ciccioga ise rääkida... Aga Angelo ja Francesca pakkusid, et võivad mu jälle ise koju viia. Vaatasin Cicciole küsivalt otsa, et nagu rääkima peaks ju... ? Ei, tal oli hea meel, et mingit eraldi sõitu minu pärast tegema ei pea. Olgu siis.

Õhtul käisime Carmeloga kalarestos söömas ja rääkisin talle oma sisetundest, et see asi ei ole veel rahulikult lõppenud, midagi on kahtlane... Mida me peame rahast rääkima? Miks ei räägitud, miks C lasi mu koju, kui meil on vaja rääkida? Kus on mu raha arvete jaoks? Midagi on kahtlane, ma ütlesin...

Ja laupäeva hommikul, kui ma oma suurima õnnetundega ärkasin ja talli igale hobusele küpsisepakke kokku panin, sain Ellilt smsi... siinkohal teen neist tõlked ja panen nii sõnasõnalt kirja, kui võimalik.

Elli: "Tere hommikust kullake :* Vabandused eilse pärast! Täna peame rääkima sinu rahast! Aga... Ma pean ütlema kahte asja: sel kuul sa pead töötama 16 päeva, aga 16 on pühapäev! Seega, kas eelistad tulla talli homme ja jääda koju esmaspäevast? Või jääd koju homme ja tuled talli esmaspäeval? Ja Ciccio ütles, et 3 või 4 (ma praegu ei mäleta) neljapäeva sa olid kodus mai kuus. Kas eelistad tulla talli need 3 või 4 päeva või eelistad, et Ciccio annab sulle vähem raha nende päevade võrra? Sa ei pea mulle vastama :) Saame rääkida tallis :* Näeme hiljem :*"

Oi, kuidas ma vihastasin seda smsi lugedes. Päriselt ka. Elli ise räägis eile teistele, et ma lähen ära ja pühapäev on viimane päev tallis jne... Ja siis hakatakse mingeid päevi tagantjärgi küsima. Ja kes kurat üldse ütles, et ma 16 päeva töötan juunis? Ja mis siis on, et see 16 pühapäev on? isegi, kui ma oleks ühe päeva rohkem teinud, oleks kokku tulnud 13 päeva, seega.. Üleüldse, me ju rääkisime teisipäeva Ciccio endaga!! Nagu.. oikurjamaütlen. Hetkeks viskasin need küpsised ka kus see ja teine.. ei ole ju võimalik, et niimoodi keeatakse... Natuke mõtlesin ja kirjutasin Ellile vastuse.

"Aprillis on 30 päeva, mina töötasin 20, ta maksis xxx eurot. Mais on 31 päeva, mina töötasin 22 ja ta juba maksis seesama-xxx eurot, sest ma KÜSISIN enne 2 vaba päeva nädalas ja küsisin enne, kui palju ta siis maksab. Perfektne aeg midagi muuta.. Täna on viimane päev, nagu rääkisime! Mind ei huvita, palju raha saan, mu tervis on mulle tähtsam kui raha. Juulis 2012 ma töötasin 17 päeva, ta ütles, et maksab xyx eurot selle eest, loodan vähemalt selle raha saada. Aitäh."

7 minutit hiljem saabus vastus.

Elli: "Ma arvan, et midagi pole muutunud! Päriselt! Ta maksis xxx eurot iga kuu! Ja see kuu sa ütesid, et tahad töötada 16 päeva oma probleemi pärast. Ja see on ok! Aga 16 on pühapäev, seega sa lõpetad esmaspäeval! Ja Ciccio ütles, et on ok, kui jääd koju iga neljapäev, sest ei tunne end hästi, aga kui jääd koju, saad otsustada, kas tahad vähem raha või kasutada oma "vabu" päevi! Seepärast sa oled kodus viimasel kuul, aga Ciccio annab sulle normaalselt raha sest ta mõtles, et sa eelistad kasutada oma vabu päevi ja tulla talli teised 4 päeva, aga mitte võtta vähem raha! Kui sa eelistad võtta vähem raha ja lõpetada täna, on ok... Kuidas tahad!"

Tegelt ma lugesin seda smsi päris mitu korda ega saanudalgul pihta, mis vabade päevade kasutamisest ta räägib... Siis sain süsteemile pihta, et kui muidu on nädalas 1 vaba päev ja saan x raha, siis kui tahtsin 2 vaba päeva, on normaalne, et saan y raha, aga C MÕTLES, et ma ei taha y raha, vaid x raha, nagu koguaeg. Seega andis 2 vaba päeva ja x raha. Aga ta MÕTLES, et ma siis teen need justkui üleliigsed vabad päevad järgi, kui olen 16. juuni tööga lõpetanud. Ent seda ta ainult mõtles endamisi, pold pooltki sõna juttu neist vabadest päevadest või midagi... Ja sellest ta ka aru ei saanud, et ma ei ole huvitatud haige seljaga üldse seal töö tegemisest enam (ok, las see selg jääb, niikuinii ei taha seal tööd teha enam, ka täie tervise juures mitte) ja kaks vaba päeva tähendab seda, et ma ei tule nii tihti enam!

Vastasin siiski: "Aga teisipäeval me juba rääkisime sellest. Ta küsis sama asja, mida sina praegu... Seepärast on muutunud midagi."

Elli vastas: "Jah! Sest sul on palju päevi, mida saad kasutada, nagu ise tahad! Sa võid kasutada kodus olemiseks, sest sa ei tunne end hästi, või võid kasutada reisimiseks Cosenza ümbruses... Näiteks!"

Arulage sms, millele ma ei saanud pihta, mida sellega mõeldi. Et mul on liiga palju vaba aega ? Aga oleks ma öelnud, et ma võtan mais 2 vaba päeva ja 17 juuni, pärast töö lõppu kohe stardin Eesti poole minema, siis oleks öeld, et pean sügisel tagasi tulema, et päevad järgi teha või ? No täielik ajuvabadus, sest selle poole kuu kohta ma ise ütlesin, et olen nõus maksma pool korteri üürist ka, kuna ma ju teise poole kuust tööd ei tee. See mõte laideti kohe maha ja öeldi, et nemad ikka ise maksavad. No ma loodan ka. Sest see enam jutuks pole tulnud.

Pakkisin siiski küpsised kokku ja mõtlesin, et keegi teine pole süüdi, et need inimesed normaalsed pole. 

Veidi aja pärast tuli sms, et C tuleb mulle järgi kell 15.00 (mitte 13.00, nagu alati) Loomulikult järgi tulles oli Elli juba auto peal. Ilmselgelt ei tahtnud C muga kahekesi seda sõitu talli ette võtta. Ta nagu kardaks muga rääkida... Ja ega me autos ei rääkinudki või pahased polnud. Elli ja C lollitasid oma telefonidega ja uuisid asju ja tegid nalja nagu kõik oleks üli ok. Talli minnes vahetasin riided, C läks majja Filippot tooma ja elli ütles, et peaksime ehk kohe rääkima... Muide temast oli saanud väike silmi pilgutav inglikene, kes mulle kõike head ja paremat vaid soovis ja kunagi midagi pahasti pole tahtnud öeldagi... Oi, kuidas ma vihkan niisuguseid inimesi.

C-l läks kaua aega ja siis rääkisime rahulikult, kuidas, mis, miks. Ja seletasin ,et ma ei öeld, et ma töötan 16 päeva, vaid 16.-ni. Sest see on pühapäev, nädala lõpp ja pärast seda oleme lõpetanud noh. Elli aga vastu, et ahah ja nii hoopis jah... ok. Kirjutasin paberile üles, et see kuu tuli 12 tööpäeva ja tahan nede eest raha saada, seega muu mind ei huvita. Kui ta tahan et eelmise kuu eest päevad järgi teen, lahutame neist 12-st ned 4 neljapäeva maha ja saamegi terve mai kuu, mille eest ta on maksnud. Seega jääb juunisse vaid 8 päeva alles ja maksab siis nende eest. Ja muidugi eelmise aasta juuli ka. Elli ei saanud mu seletusest mitte midagi aru, kuigi olin juba asju puust välja lõikamas ja kuradima punaseks ka värvimas...

Siis ta ütles oma versiooni, et C mõtles, et annab mulle juuni eest ka sama raha, mis tavaliselt saan (sest nii peakski olema, 2 nädalat eelmise aasta juulist, 2 nädalat nüüd), aga lahutab maha need lisa-vabad päevad. No ma ei tea, täpselt sama teeb välja, lihtsalt seletasin teise nurga alt. Sama summani jõudsime ikka välja. C jõudis ka talli, aga teda ei kottinud üldse, millest räägime. Elliga tegime asjad omavahel selgeks, ta ütles, et läheb nüüd räägib Ciccioga ja vaatab, mis too ütleb. Oeh...

Pärast õhtul siis ütles, et jah, nii saimegi asjad selgeks. AGA praegu tal pole mulle raha anda. Peab ootama, kuni keegi on boksiüüri ära maksnud jälle ja siis saab. Ja täpset summat ei oksa ka öelda, sest peab nüüd arvutma, kuna pole tegu täis kuupalgaga vaid peab mingeid päevi hakkama arvestama, aga vähem kui xxy see summa ei ole. Ja mulle see xxy summa sobis. Ent tegin natuke rahulolematut nägu ja ütlesin Ellile ka, et ma ütlesin üle kuu aja ette, millal töö lõpetan, kas siis üks kord ei saanud mu jaoks midagi kõrvale panna. Elli ütles, et noh, võib oma ema käest raha küsida ja mulle maksta ja siis C maksab talle. Ma ütlesin, et väga kena, aga teeme siis ikka nii, et C maksab otse mulle, kuna hetkel otsest vajadust mul selle raha järele pole ja nälga ma ei jää.

Leppisime siis kokku, et kuu lõpus lähen talli. 30, pühapäev. Koos Carmeloga lähen, ta teab ka kõiki neid lugusid ja äkki kui neil sel päeval ei peaks seda raha olema, siis on neil kellegi ees vähemalt natuke häbi. Ja ma tean, et Carmelo seda asja nii ei jätaks ka, seega kui mina enam ei jaksa nende tuuleveskitega võidelda....

Ega see kõik veel lõppenud ei ole ! :D

Aga muidu Angelo ja Francesca tegid mulle kingituse. Sain omale hobuse kuju, tänutäheks jällegi lahkuse ja abi eest, nagu mulle öeldi. Super armsad inimesed.

Õhtul tähistasin Martini Asti, seenepitsa ja suure arbuusiga. Nii hea oli olla mõttega, et ma ei pea seal tallis enam harki kätte võtma. Uskumatu lihtsalt (:

Pühapäeval oli kohe selline pingelanguse päev. koos väsimuse ja kerge peavaluga muidugi :D Aga pärastlõunal läksime Carmeloga randa. Mitte kauaks, sest päikse all ei olnud ka väga hea olla. Ujumas ei käinud, sest dušši polnud kuskil kasutada ja mulle ei meeldi, kui soolakiht pärast nahale jääb. 

Esmaspäevast algas aga tõeline puhkus. Tähendab, ärkasin 7.30, panin pesumasinast riideid kuivama kell 8, tegin pannkooke hommikuks ja kahe tunni pärast olid esimesed asjad juba kuivad rõdul. Päääiikkeeee !

Suundusin bussiga rongijaama, ostsin pileti Paolasse ja sealt edasi Amanteasse.

Oli ainult ranna plaan, mitte linna tuur, sest ei jaksanud selle kuumaga midagi jalutada rohkem. Liiga hilja ei taht tagasi ka tulla, kuna rongiliikl on mõneti nagu on. Läksin ühte lidosse (rannaklubi), maksin koha eest 10 euri, kuna jätsin tõelise turisti mulje ja pärast ujumist ei saanud ka korralikult pesta vaid mulle anti voolik külma veega. Tere tulemast, kui pole veel turistihooaeg alanudki noh. Sõitsin koju tagasi. Jalad olid kergelt punased. Sain päikest. 

Käisn baarist läbi ja küsisin Carmelolt mõnd retsepti kokkamiseks. Käisin poes, kodus tegin pastat kabatšoki, peekonikuubikute, sibula ja kirsstomatitega ning vähese juustuga. Täitsa hea sai, aga ilmselt jäi see ka viimaseks korraks mul kodus pastat teha, sest selle kuumaga oli seda ikka natuke palju. Aga pole hullu, õhtul sõin jäätist peale :)

Tegelikult ongi siin kuumaga mul dieet - jäätis, puuviljad (peamiselt arbuus) ja vesi. Jäätist läheb palju, aga ega muud väga ei kannatagi süüa. Õhtul hiljem ehk, kui juba nii 20 kraadi järgi jäänud ja päike loojas, siis võib pitsatüki süüa...

Teisipäeval ärkasin 8.30, käisin väljas, juba hommikul oli tappev kuumus. Nii 12 paiku läksin Metropolisse paari riideeset otsima. Sain põlvpüksid 13 euriga ja ühe pitsiga õhukese maika 5 euriga. Kodus oli veel ühtteist teha ja pärast avastasin, et rong oli ka Paola poole just ära läinud, pidin järgmise võtma. Jaamas selgus aga, et piletikassa oli kinni ja siin rongist pileteid osta ei saa, nagu meil. Oli veel piletiautomaat, aga seal sai ainult kaardiga maksta. Õnneks mul raha kaardil veel oli ja mõtlesin, et mis seal ikka. Tagasituleku piletit miskipärast ei lubanud osta, aga noh, Paola pole nii kaugel, et sealt kuidagi koju ei saaks.

Siiski jalutasin mööda rannaäärt ja mulle haakus sappa miski kutt. Olevat Marokost ja elavat siin 13 aastat ja tahtis nüüd väga sõprust luua minuga. Läbi lillede saatsin ta ühte pimedasse kohta, aga too mind rahule ei jätnud. No ei tahtnud randa ka enam minna sellise tilberdise pärast, kell oli ka juba parajalt ja sain järgmise rongiga koju. 

Arianna ütles,et korteriomanik palus edasi öelda, et pean maksma üüri seekord enne 25.juunit. Edastasin selle teate Ellile, sest pole justkui minu rida. Saas tekkis küsimus, et kui neil pole raha mulle maksta, siis kust tuleb raha korteriomanikule sel kuupäeval ? Aga ei huvita, kust tuleb, peaasi, et makstud saab...

Kolmapäeval 19. juuni tõusin samuti varakult. Läksin 9.02 rongile ja Paolasse. Jalutasin eelmine päev nähtud täitsa normaalsesse lidosse, maksin terve päeva eest 8 euri varju ja tooli eest ja oligi ok. Ainus asi, et vesi oli must. Ilmselt oli öösel mõni laev oma jääke merre lasknud ja kerge kiht oli merel. Vahepeal oli parem ka, kannatas ujuma minna. Seega veetsin 5 ja pool tundi rannas, varju alla ja merel. Super puhkus ;) Päiksega läksime ka natuke tülli, ta arvas, et lõpp lahe oleks mind ära põletada... Kuidagi nii järsku, käis see, et ma ei saanud arugi, millal ma üleni punaseks olin tõmbunud. Kreemitasin hoolega... Aga vähemalt olen pruunim, kui kunagi varem üldse vist olnud olen (: Ja plastkanuuga tegin merel ka tiiru... 

Õhtul käisime Carmeloga selles uues hiina restoranis ka. Täitsa huvitav süsteem on. Maksad 18 euri ja sööd seal kõike nii palju kui tahad. Soojad toidud, riis, nuudlid, liha, kana, mereannid (mis muidu kallid siiski) ja sushi! Aga kõik, mis omale taldrikule tõstad, pead ära sööma, kui järgi jäad, pead 10 euri lisa maksma. Aga söök oli hea! Lõpuks jõime sooja riisiviina ka.. Selle oleks vabalt joomata võinud ka jätta...

Eile ei teinud suurt midagi, kõige kuumem päev vist siiani üldse. Hommikul käisin baaris, aga vastik oli... Palavus keskpäeval... Kell 5 hakkasin kodus alles koristama. Käisin kell 7 poes ja ikka oli palav. Ostsin kodule lähimast poest 7 kilose arbuusi. Selles poes on üldiselt kallid puuviljad ja juurviljad. Seega maksin 7,7 kg eest üle 7 euri, 99 senti kilo. Aga kaugemalt ei anna sellist kogust koju vedada ka. Ilus punane ja magus! (:

Täna on ka üsna tappev palavus. Kodus veel ühtteist teha, pärastlõunal vaatab, mis saab ja õhtul lähme õllepeole :D Vähemalt on hea soe õhtu, saab väljas istuda ja joome Paulaneri õlut. Homne saab raske olema.... 

Tere hommikust! Ausalt ma teen viimase töönädala postituse ka, aga hetkel ma lihtsalt pidin tulema ja kirja panema selle, et ma nägin õudusunenägu :D

Nimelt nägin unes, et olin siin, kodus, korteris, miskipärast ei olnud meil elektrit, aga oli juba hommik. Ja kuulen, et uksekell helises. Kuna tuled ei põlenud, ei näinud ma läbi uksesilma, kes ukse taga on ja olin sunnitud ukse avama. Kui selle avasin, astus aga liftist välja NEARCO, saduldatud ja CICCIO sadulas, võistlusriietes. C ütles: "Noh, lähme tööle nüüd!" Ja mina lippasin... Sest olid võistlused, kuskil mu korteri lähedal, aga tegelikult oli see Ruila väike maneež... :D Ulme lihtsalt.

Aga muidu kiireks ülevaateks veel, et täna hommikul läksin kell 8 rõdule pesu kuivama panema ja pidin päiksepiste juba saama. Paari päevaga on meile tulnud see kauaoodatud suvi, ehk taastunud on periood, mis oli siia tulles. Hüvasti tekk, sokid ja pikad varrukad. Nii, nüüd lähen teen pannkooke ja vaatan, millisesse randa täna minna ;) Olge armsad, saadan päikest teile!