Töökohaga rahul

Lihtsalt tore on töötada kohas, kus inimesed on nii mõistvad, hea huumorimeelega ja hindavad tiimitööd. Siin on ka miinuseid, kuid siiski olen ma rahul, et siia tulin. Pealegi kõige tähtsam on, et saab palju nalja.

Piero õpetab Luisat hüppama, öeldes, et ta ei tohi takistusi vaadata. Luisa meil natuke kardab hüppamist, seepärast Piero nii ütleb. C ja elli selle peale räägivad ka, et kui nad autokoolis käisid, siis õpetaja ütles, et ära vaata teed, kindlasti ära vaata, kuhu sa sõidad, vaata aknast välja...

Elio pole ikka raha toonud, eile käis tema isa hoopis tallis ja tahtis, et C hobuse välja viiks ning tema valvaks kõrval. No meie mädand logudikust hüppas Elio hobune jälle välja, sain ta kätte, viisin sisse ja siis oli Elio isal õige aeg koju minna. Elliga jäime rääkima, et väga raske oli tõesti see 25€ see kuu tuua või 50€ järgmine kord. Õhtuti välja sööma minnes kulutad selle 25€ samamoodi. Lisaks ei taha ta sepale maksta, kuigi hobune ei saa varsti käidudki. Boksiüüri maksmisega pidi ka viivitama... Iga kuu 10 päeva üle õigest tähtajast. elli jälle ütles selle peale, et see on normaalne. Ega kui tema poodi läheb, tahaks ka kõike võtta ja raha mitte anda. See pole ainult Elio probeem :D

Eile saabus talli uus hobune. Selle perekonna oma, kellel kaks friisikat on. Sain algul aru, et neil ainult kaks friisi ongi ja üks tuleb siia, aga neil on kolm hobust ja poni. Seega mingi tumekõrb 12-aastane mära tuli neile sõiduks siia. Hobune näeb välja veidi paksuke , tagajalad on vähe armilised (oli kuskile aia vahele kunagi kinni jäänud). Kui Matteo, Luisa ja Piero talli tulid, siis Ciccio tegi Matteole nalja, et ostis omale GP hobuse, läheb temaga 160 cm võistlema ja hobune maksis 40 000€ :) Matteo käis hobust vaatamas, ei öeld väga midagi, aga läks Luisale ka rääkima. Luisakesel oli juba enne veidi paha tuju, kui ta nägi Cicciot ja Nearcot hüppamas. Neil läks lihtsalt nii hästi tänane trenn, et Luisa muutus kurvaks. Pärast seda hobuse juttu ütles naine, et ta ei lähe üldse sõitma täna.

Selle eest tapeti Matildet terve päev. Matteo sõitis, Piero õpetas teda... Piero on üks igavene kuri õpetaja ja vigises seal iga asja kallal, mis Matteo tegi. Poiss oli niigi närvis juba ja kui Piero talle mitu korda hüüdis, et poiss galoppi kiiremini sõidaks, siis Matteo lajatas stekiga vähe tugevamini, Matilde lõi tagant üles ja Matteo kukkus alla. Poiss oli nii tige isa pihta, et tõusis püsti, ei püüdnud hobust kinni, võttis hoopis kaska peast, säärised jalast ja jalutas minema. Kuna me kõik istusime platsi väravas, kui Piero hobusega kohale jalutas, ei saanud ta midagi hullu vist öelda. Kuigi nägu oli küll selline peas, et oleks poisile ise peksa andnud.Tegi miskit nalja, läks ise selga ja hakkas oma hobust ise uhama. Siis veel Giorgia (see tüdruk, sugulane neil) käis ka seljas ja pärast Matteo uuesti.... ja nii kuni õhtuni välja.

Vahepeal mina sõitsin Elektraga. Üritasin eile paremini istuda, kuna piltide pealt nägin, milline kõverik ma olen. Ikka vajuvad õlad längu ja pööretel kallutan ennast liiga palju sissepoole. Teine asi on see, et mu säär vajub liiga ette. Milles asi on? Kas jalused on liiga lühikesed? Või on see sadul kuidagi ebaloomulikult? Sest ma tunnen end täitsa hästi sadulas, aga hiljem vaatan pilti, et misasja, nii pole võimalik ju olla.. Teine asi on see galopp. Täisistakus ma ei taha väga palju sõita, sest Elektra selg on niigi pinges tihtipeale. Seega tõuseks sadulasse püsti, aga mu jalad pole ilmselt nii tugevad, et ma seal ilusasti püsiks. Hakkan hüppama ja potsuma seal sadulas... Mis mulle ei meeldi üldse. Tunnen end väga ebakindlalt galopi ajal. Ja siis saan pildid kätte. C ütleb, et näed, kui hea Sa olid. Väga hästi sõitsid. Super... Ütlen, et tegelikult ei ole ju nii hea. C ütleb jälle Ellile: "Miks Maarja ütleb, et ta sõita ei oska?" Booh.

Muidu täitsa õige jutt on see, et kui Elektraga takistusele läheneda, siis tuleb ennast ilusasti sirgus hoida ja õlast taha lükata. Maru hästi kuulab ja saab aru, kui enda istakut korrigeerin. Proovisime traavis väikest ristikest, väikest lattaeda ja natuke suuremat okserit. Oli parem küll, kui rohkem oma istakule rõhku panin ja üritasin rahulikumalt sõita, ei kiskunud väga kõvasti takistusele peale sel korral.

Elli tegi video ka, ma üritan need jupikesed kuidagi kokku monteerida ja siis üles panna.

Pärast tööpäeva oli eile õhtul jälle perekonna õhtusöök, kuhu me ka jäime. Seekord oli pasta tuunikalaga ja ahjukana ning punane vein ja arbuus. Kui hea. Rääkisime igasugu jutte ja kultuurilisi  eripärasusi. Hetkel on teemas see, et mul kunagi rott oli, keda sai sülle võtta ja kes mu juuste sisse magama läks. Nende arvates see ikka päris normaalne pole. See selleks.

Võtsime siis hapukoore teema ka suures ringis üles. Brunella ja C ema teadsid öelda, et supermarketist leiab küll hapukoort. Ma siis mõtlesin, et kui seda müüakse, kas nad siis ikkagi kasutavad seda millegi jaoks? Elli küsis C emalt, ta vastas, et EI, kunagi pole kasutanud. Ciccio ütles, et nüüd lähme poodi hapukoort ikka otsima. 

Ai, veel üks nali. Teema on küll tõsine, kuid see, kuidas asjadest rääkida... Vot Andreina kukkus Tosca seljast ja hakkas koledasti nutma. Ütles, et ta ei nutagi seepärast, et valus oli, ta oli just kuulnud, et tema vanaonul on mingi kole haigus, mida ei saa ravida. C ütles, et väga kahju kuulda muidugi... et kui vana see vanaonu on? Andreina kõvasti nuttes: "Ma ei mäleta, kas 91 või 92". Must huumor.

Oeh..Niisugused lood siin. Täna on pühapäev, oleme Kiisuga jälle kodus, sest õues on nii palav, et kuhugile minna. Selles osas on ajad natuke kehvad, et eriti kusagil käia ei saa, ega midagi näha. Tänaseks lubas küll jahedamat ilma, 30 kraadi... aga ei tundu olevat. Homseks lubas üldse vihma natuke. See oleks super! Muidu on nii vastikult palav, et viisin eile prügi välja, mingi 400 m edasi tagasi... ja ma olin nii väsinud, sest kuumus võttis särgi märjaks ja tunne oli, nagu oleks maratoni jooksnud.

Olgu, hakkan nüüd koristama ja sööks ka midagi.. Õhtupoole lähen jalutan kusagil. Ciao.

Aasta idioodi tiitel läheb ...

... mulle. Võite teele panna. Via Cecco Angiolieri 16, Rende, Itaalia. Nii lammas ei saa olla nagu mina täna. Ma ei julge kirjutadagi, mis ma tegin...

Ok, ütleme nii, et tahtsin teile esitada küsimuse, kas uue triikraua raualt tuleb kile eemaldada soojana või oodata, kuni see on maha jahtunud.... Tegu ei ole blondinaljaga.

Lihtsalt ma ei märganud, et raual kile peal oli ja kähku oli üks pluus vaja sirgeks saada. Pistik seina, õige kuumuse peale ... oot, aga miks see nii imelikult lõhnab. Ouuu noooou! :D Tegelt nüüd ajab juba naerma. Aga kraapisin selle osavalt soojast peast maha. Õnneks ei jõudnud see kõige hullemaks minna, läks lihtsalt natuke soojaks ja kleepuvaks ja oli kinni, aga sain selle kõik ilusasti maha ja raud näeb välja nagu uus.. Sest seda ta ongi :) Sellised asjad saavadki ikka ainult minuga juhtuda...

Igaljuhul talli jõudes panime Elektra valmis, sest täna tuli see perekond ratsutama. Hakkavad nüüd trennis käima, aga ilmselt esmaspäeval toovad oma hobuse C juurde. Neil on kaks friisikat. Kumbki väga sõita ei oska, aga tahavad õppida. Peres siis kõik ratsutavad (või üritavad vähemalt), ema, isa ja väike tütar. Täna oli tütrel kaasas ka sõbranna, kes elab tegelikult Austraalias ja nende kodukeel on ju inglise keel. Nii tore oli kuulata, kuidas keegi päriselt ka inglise keelt räägib. Igaljuhul pärast nende sõitu pidin jälle mina Elektrat "parandama" minema, et ta platsilt välja ei tahaks jalutada jne.. No tegin mõned ringid lõdvestavat traavi ja mõlemast jalast tiba galoppi ja siis jahutasime maha..

Muud suurt ei toimunudki, et Arest kordetasin (endiselt ta käitub nagu väike tropp) ja C kordetas Nearcot. Selline vaikne päev jälle. Muidugi jätkasime hapukoore-teemat. Seletasin siis neile, kuidas hapukoort tehakse, või kust see tuleb. Cicci arvas, et kui ta peaks seisnud piima (hapupiima sii jah) sööma, siis ta lõpetaks haiglas... No ma ei tea. Nüüd on mu missioon Itaaliast hapukoort leida.

Esmaspäeval ajame mu paberimajanduse ka korda, Cicciol on siin tuttavad politseinikud, kelle juures neid asju ajada tuleb. Ta on nendega sidet pidanud juba enne, kui kohale jõudsin, kuid pole sobivat aega leidnud mu registreerimiseks. See on siiski Itaalia.. Piano piano, kusagile pole kiiret.

Aga palav on meil siin kõigil ja vett tuleb juua palju palju.. Või siis midagi muud. Jajaa, täna on reede.. Võib omale kam idagi head lubada (:

Teile kõike kaunist ja päikest sinna vihmasesse Eestisse.

Panna acida - hapukoor

Eile rääkisime salatitest... Tähendab, üldse, kui eestlastel on kombeks rääkida ilmast (kui muud tarka pole rääkida), siis itaallased räägivad ilmast ja söögist. Kogu aeg. Seega rääkisin, millist salatit meie teeme kodumaal ja ütlesin, et igatsen kõige rohkem hapukoort. Kuna hapukoorele leidub ka itaaliakeelne sõna, pidasin loomulikuks, et seda siin ka leidub. Näitasin sõnaraamatust oma leidu Ellile ja ta küsis, et kas ma olen kindel, et sellist asja söön. Hapukoor... Panna - koor, acida - hapu. Elli ütles, et pannat neil on küll, aga acida tähendab midagi, mis on pahaks läinud. :) Ok... Igaljuhul pidime uurima, kas seda leidub ja kui, siis teen neile makaronisalatit.

Võime ühe söömaõhtu korraldada, kus keedan neile koorega kartuleid ja teen hakklihakastet. Magustoiduks võin jogurtiga kama pakkuda, sest keefiri neil ikka pole. Hapupiimast rääkimata. Poepiim ju ei hapne ka. See ei lähe ilmselt tilgastamagi. Eestis poest piima ostes jälgid kuupäeva, et kas jõuan liitri piima ülehomseks ära tarvitada, enne kui see pahaks läheb. Siin ostad piima, mis pakedatud 24.05.12 ja aegub (justnimelt - aegub) 21.09.12. Rääkimata saiast, mis nädal otsa seisab ja pehme on.

Eile ostsin kapsast poest. Selle kast oli muidugi kuskil all nurgas, teiselpool ilutsesid kastide kaupa jääsalatid... Mis pole üldse nii head. Ciccio vaatas ja küsis, mis ma kapsaga teen, et on see hea. :) Ma veel ei teagi, mis sellega teen. Lihtsalt kapsa isu tuli.

Ja ma ei mäleta, kas kirjutasin siia, et meie tallis söövad hobused arbuusi. Nii sisemist viljaliha kui koori. Ühesõnaga, kui sööd arbuusi ära, siis koored antakse hobustele. Nad lähevad täitsa segi, kui näevad, et arbuusi sööd. Ma pole kunagi selle peale mõelnud... Kas see seedimisele pole kuidagi ebanormaalne ?

Muidu.. Märkamatult on siin aeg lennanud, täna on juba teine reede, mille siin veedan. Ja kolme nädala pärast (11.august) on palgapäev :)

Ja Elli saatis smsi, et täna lähme 17.00 talli alles..

Una pizza a Paola - pitsa Paolas

Täna ärkasin varem, käisime poes, Elli ostis mulle kingituseks korduvkasutatava poekoti, et oma raha kilekottide pealt säästa. Kassitoitu ostsin ka. Kiisul on järgmine level siin, täna hüppas diivani peale ja nurrus mu kõrval natuke. Hullult tahab lähedust.

Elli tõi mulle triikraua täna!

Trenni täna France ei tulnudki, oli ainult Erica, seega ta sai Elektraga sõita. Üritasin talle seletada, kuidas diagonaali sõita, neil on siin raskusi hobuse otse hoidmisega, kuna plats on ebamäärase kujuga ja peab takistuste vahel laveerima. Ühtepidi tuli juba välja..

Pärast sõitsin ise ja C ütles, et hüppama ikka ei hakka. Sõitsin galopis üle maalati, mis postide vahel oli. Elektra läks põlema. Mina pean oma selga rohkem sirutama, vajun kõverasse nagu kakakott. Natuke hirmutav, kuidas ma aasta pärast sõidan, kui C neile asjadele ainut hüpates rõhku paneb...

Pärast jalutas Elektraga see väike tüdruk ka, kes ükskord käis ja siis tulid nad pessu. Pesin Elektra ära ja oligi jälle mu tööpäev läbi. Muide Elio ka ei käinud täna, seega tema hobune ikka seisab. Marlon on see eest elu-naljakas. Täna oli üks forever alone nali temaga, Elli paneb ikka häid kilde.. :) See ei lähe nii pea meelest.

Koju tulles käisin pesus ja vaatasin, et vannituba ei uputagi. Katsetasin pesumasinat. Peseb ilmselt küll (: Sõin täna Paolas, mere ääres, õhtusöögiks pitsat ja käisin merd vaatamas. Kastsin näpud ja ühe jala varbad ka sisse... See oli niiiiii soe !

Jälle üks hea päev

Täna oli niisugune lugu, et talli minnes hakkasime tööle jälle umbes kell 17.00. Siis panin Tosca valmis ja C ütles mulle, et annan täna trenni Andreinale ja Francescale. Noo.. Ok, ohkasin, kuna Tosca kohta ma väga ei tea midagi, Andreinat olen korra sõitmas näinud ja Francescat kordagi. France (lühendan) kuulis minu trenni eile küll, kui Ericaga alustasin. Ja nad kumbki ei räägi inglise keelt.

Andreina on niisugune tüdruk, kes väga ei suuda keskenduda ega kuula/saa aru, mis talle räägitakse. Ta lihtsalt sõidab. Ok, natuke sai aru ikka ka, aga muidu ta vaatab ratsutades lihtsalt treenerile otsa, ega märka väga, kuhu sõidab. Ahjaa, hobust puhastades märkasin, et tal on küljed natuke katki kannuse kohalt. Natuke oli karv maas. Ütlesin kohe Ellile, et mina ei taha, et Andreina sinna selga kannustega enam läheb, sest nii need asjad ei käi ja rikutakse hobune ära.

Ühesõnaga, Andreina istaku kohta rääkisin ma just Ellile (ta siis tõlgib mu õpetussõnu), et kui hobune peaks koperdama või tasakaalust järsku välja minema, siis andreina sealt alla ka kukub. Ja I'm a genius (Matteo lemmiklause).. Paha koha peal olen tark, aga nii juhtus. Tosca lõi tibakene tagant üles, sest Andreina talle kandadega täpselt katkiste kohtade peale virutas ja mina seisin ka sellisel edasiajaval positsioonil. Tüdruk kukkus selja peale ja hakkas kangesti nutma. Kõik tulid teda lohutama ja selgus, et ega ta valu pärast ei nutagi. Ta oli enne trenni saanud teada, et tema onul on miski raske haigus ja seepärast ei suutnud ta täna keskenduda... Nüüd kukkus ka ja oli väga nukker. Mh :(

Seejärel läks igaljuhul France selga. Ütlesin, et mina ei õpeta siin algul midagi, tahan näha, kuidas tema ratsutab ja seepärast vaatasin ta sammu ja traavi koos Elliga. Elli vaatas ka ja ütles, et ta on juba midagi mu sõnadest kõrva taha pannud, sest tavaliselt ta nii ei ratusuta. No ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kuidas ta siis veel enne sõitis küll.. Tegelikult ei ole hullu midagi, nende põhi probleem on see, et istuvad seljad nõgusad hobuse seljas, istuvad oma vahelihasel, mitte istmikuluudel ega saa seetõttu normaalselt kergendada, kuna sääred on liiga ees ja kergendades pressivad ennast mingi jõuga ise üles. Seletasin siis uuesti Elli abiga, kuidas see ratsutamine lihtsamaks teha ja et hobust tuleks edasi ajada vaid säärega, mitte puusaga seal seljas nõksutades. Treeningu lõpus ütles France, et tal jala lihased on valusad. Tore :) Vähemalt kuulas, mis ma rääkisin (: Tema lahtkus õnneks naeratus näol ja lubas vapralt homme oma valutavate jalgadega tagasi tulla. tuletagem meelde, et meie tund kestab siin 30 minutit ning mina palun vahepeal sammu ka teha, mitte kogu aeg traavi.

Igatahes ma kavatsen asja hästi lihtsa hoida ja proovin neile rääkida, kuidas olla hobusesõbralikum ja loomaga kannatlik, Töötada hobuseGA mitte hobuseL.

Nii, Tosca jalutasin käe kõrval ära, viisin pessu ja ise panin omale Elektra valmis. Täna sõitsin ise, ilma hüpeteta, C ja Elli istusid ja vaatasid. Elektra on fantastiline hobune ikka. Temaga tunnen end kindlalt, oma ea ja kogemuste juures õpib ta väga kiiresti ja on ülimugav. Täna keskesndusin sellele, et ta mu sääre peale reageeriks. Sõitsin teda traavis rohkem pikemaks ja pööretel kokku. Suust on ta endiselt pehme ja mõnus, ilma nende imesuulisteta. Sõitsin kaheosalise full-cheek-ga. Pööretel piisab näpuliigutusest ja toimib. Samuti aktsepteerib ta säärt, tahab lihtsalt veidi tugevamalt, kuid üritan teda muidu säärega mitte togida. Seega täna sai ta minust fantastiliselt aru, kui oli vaja pikemat sammu ja lühemat, tegin tiba galoppi ka, rohkem nagu üritasin kaks 8-t platsile sõita ja koos jalavahetustega. Mõlemale poole vahetas hästi, seega.. ma ei tea. Nüüd oleks mulle treenerit vaja.

C ja Elli kiitsid taevani, mina kiitsin hoopis Elektrat ja läksime pessu. C pani Arese valmis ja täna hüppas ka natuke, aga madalat. Pani nii 5 m kaugusele maalati ja klapitas sammu, et hobune õigest kohast tõukaks. Ares oli hästi tubli täna ja C oli õnnelik, et ta maalatti jälgis ja ise oma samme suutis seada.

Ja teate, see oligi kogu tööpäev. Homme C tegi ainult Arest, rohkem kedagi ja minu tegutsemise ajal sai ta ka puhata, seega päris armas päev oli. Muidugi Luisa ja Piero töötasid oma hobuste kallal tunde... Sellest ma parem ei hakka rääkima. Või noh, ma enam ei süvene sellesse, sest pole nagu minu asi, kui nad niikuinii ei kuula, mida teised räägivad. Seega pole mõtet ohkida, et miks nad küll nii teevad ja vaene hobune ja vaata seda jne.. Hobustest on loomulikult kahju, aga ma parem ei taha neid hobuseid ka näha..

No ja muidugi, Elio ei tulnudki täna, nagu arvata oli. Ei tea, tal on ka oma hobusest suva.. Nüüd ei ajanud 25€ ka kokku, et ma tegelema saaks hakata.. Mis siin ikka.

Kui koju hakkasime tulema, siis Ciccio andis mulle tomateid kaasa. Ütles, et praeguse ilmaga nad väga suureks ei kasva ja hästi ei valmi, kuna liiga palav on, aga salatit saab teha. Ikka paremad, kui poe üli punased geneetiliselt muundatud tomatid. Elli pakkis mulle kassitoitu ka natuke kaasa, et oma Kiisul ka kõhu täis saaks sööta täna õhtul. Homme on plaanis poodi minna, siis ostan ise.

Õhtul käis Carmelo läbi, andis mulle kolm suurt kurki ja kolm õlut ka. Mu külmkapp hakkab juba ilmet võtma (:

Ja veel, mu Kiisu ajas täna tänaval pisikest sisalikku taga. Tal on tapja-hing. Tõsiselt väledad liigutused olid, kuigi sisalik sai lehtede alla peitu ja lipsas kassikese selja tagant läbi. Trepist üles tulles nägin veel teist sisalikku. Pean vist tõsisemalt kaaluma välisukse sulgemist ajaks, mil kodus olen. Nüüd saan aru, miks siin niii suur lahtikäiv aken on.