Giovedi - neljapäev

Eelmine õhtu istusin päris kaua internetis, seega sain umbes 3 h magada ja ärkasin 5.50, et 6.40 olla tänaval ja oodata lehma-Michelet. Panime talle hüüdnime ka Mucca-Miche, nagu lehma-mika. Igaljuhul saime omale farmis kilekummikud ja kilemantli, et saaksime lehma sita sees ringi paterdada ja vaadata kuidas kaks vanameest lehmasid rektaalselt kontrollivad. Üks tegi seda pidevalt suitsetades ja teine nägi välja lühike ja tugev, nagu ränirahnude Fred.



Igaljuhul lehmi oli palju ja varsti olime sellest tüdinenud, kuna midagi uut ei toimunud. Üks onu näitas lehma, teine pistis käe pärakusse, kobas midagi ja vastas itaalia keeles ning siis järgmine lehm. Varsti päästis meid Amanda, kes on lammaste veterinaar. Läksime sinna lambaid vaatama ja saime teada, et selle farmi lambad on väga haiged ja nigelad. Neil on aastaid kasutatud samu jäärasid ja suht kõik on omavahel sugulased, nüüd on ka uusi jäärasid, kuid n-ö uue vere tekitamisega läheb aega. Praktiliselt meie silme alla suri üks lammas ja eelmine päev oli samade tunnustega surnud ka üks lammas. Seega neid loomi nad lahkasid. Sain sellest ka pilti teha, aga lisan need järgmise postitusega.

Igaljuhul eelmisel päeval surnud lamba põhjust nad täpselt ei leidnud, kopsud olid tumelillad ja kõhukelme (?), mille sees on soolestik ja muu kraam, oli paks ja valge. Muidugi kõike ei osanud nad meile ka inglise keeles seletada, kuna Amanda on ainus, kes seal inglise keeles rääkida oskab. Teise lamba kops oli enamvähem normaalse värvusega, kuid seal oli näha mingi paunake. Kui see katki lõigati, tuli sealt palju vedelikku välja ja kopsu sees olid nagu munad, mis olid täidetud vedelikuga. See pidi olema mingi nakav bakter, seega sellise lamba kopsusid ei tohi kindlasti mitte süüa, kellel ned bakterid olemas on.

Karjast leidsime ühe väriseva ja hingeldava lamba veel. Lamba kehatemp oli 41 kraadi, normaalne pidi olema 38-39. Talle anti antibiootikume, aga kardavad, et tegu võib olla ka sarnase looga. Pigem võib seal olla liikvel mingi nakkus.

Pärast lammaste vaatamist läksime Mucca-Michet ootama, kellele pidime koostama jutu lehmade kohta. Itaalia keeles muidugi. Tema siis parandas. Onu tegi sellist nalja seal, et vähe polnud. Igal juhul järgmiseks korraks pidime uue jutu koostama, kuna meie itaalia keel on katastroofiline (: Lubasime talle hobustest kirjutada järgmine kord.

Umbes 12.35 tulid meile farmi järgi Ciccio ja Elisa. Kuna me lõunat ei olnud söönud, siis läksime Ciccio juures kodust toitu sööma. Saime selle itaalia vätske saia vahele hautatud brokkolit ja kodus tehtud juustu. Kõrale jõime koduveini ja pärast sõime kodus kasvatatud mandariine. Suurepärane. No ja oleks te veel seda maja näinud... Peaaegu nagu seebikates.

Tallis oli ülesandeks täna hobust pügada. Pügamismasin oli suht kehva, plaadid olid juba kulunud ja Ciccio teritas neid usinasti vahepeal. Kuumaks läks see masin ka kiiresti. Seega pügasime pikemate pausidega kokku seda hobust umbes 3-4 tundi ning pea ja jalad jäid ikka pügamata. Jalad on kõik eri kõrguselt pügatud. Ciccio lubas järgmiseks päevaks uued terad osta, et saaksime lõpetada.

Ciccio ja Elisa viisid meid Metropolise juurde ära, et saaksime otse sööma minna. Õhtuks olin nii väsinud, et ei jaksanud süüa ka ning võtsin toidu koju kaasa. Korteris ajasin ka kõigile villast ja lõpuks kukkusin magama ära.

Tutto va bene, grazie

Jälle on jäänud kirjutamata. Esmaspäeva õhtul ma mitte ei jalutanud ainult 5. korrusele trepist, aga Marii eksitas meid linna peale ära. Tahtsime õhtul sööma minna jalgsi, mitte bussiga, aga piisas sellest, et ainult üks tänav valesti minna ja olime täiesti vales kohas. Jõudsime ühe pussipeatuseni, kus peatus ainult üks bussiliin. Mõtlesime, et ootame selle bussi ära, aga istusime valel pool teed bussipeatuses, seega oleksime selle bussiga kuhugile... Kes teab, kuhu välja jõudnud.
Lõpuks kohtasime ühte meest, kes jalutas koeraga. Ta rääkis isegi inglise keelt veidi ja kui küsisime, kus asub Rende kõige suurem kaubanduskeskus, siis ta ei osanud meile täpselt vastata. Seega me pidime ikka väga eksinud olema. Enam vähem suuna näitas kätte ja sinna me läksime. Lõpuks jõudsime mingit x tänavatpidi õigesse kohta ka.

Teisipäeval oli esimene vihmane päev siin. Aga siis sadas ka terve päev korralikult. Hommikul võttis lehma-Michele meid maja juurest kell 7.00 peale, ostis meile hommikukohvi ja saiakese ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle, käisime piimalambaid ka vaatamas ja siis istusime jälle kontorisse maha, et lehmasid õppida. Me õpime lehmade pidamist itaalia keeles. Ma veel ei tea, miks see hea on, aga ju siis on.

12.29 läksime bussi peale, Michele viis meid peatusesse ära. Cosenza bussijaamas maha ja kohtasime kotimüüjat jälle, kelle käest esmaspäeval pisikesed kotid Mariiga ostsime. Kohe lehvitas meile, kui nägi. Oleme nüüd sõbrad (:
Õhtul sööma minnes hüppasime Metropolisest läbi ja ostsin endale veebikaamera. Nüüd saate mind aeg-ajalt näha ka, kui vaja on.

Täna ärkasime kell 9.00, kuna ei tadnud, millal me Luigiga koos talli peame minema. Rosalia helistas lõpuks ja pidime enne 13.00 bussijaamas olema. Jälle selle sama bussiga oli minek, millega farmi läksime ning pidime mingis teises peatuses maha minema, kus on umbes 2 km jala kõndida vaja. Luigi naine ootas meid autoga muidugi poole tee peal, sest Luigi ei viitsi jalutada.

Tallis on Ciccio (Fernando) ja Elisa (naine :D). Nad suht testisid meid täna, et näha, mida me oskame. Panime päitseid pähe, talutasime neid talli vahel, panime kaitsmeid peale, sadulat selga, valjaid pähe, puhastasime kapju. Lõpuks ka kordetasime väheke ühte hobust ja siis saime selga istuda ja veidi traavi ka teha. Korra tulime ka kavalettidest üle ja Ciccio juba parandas meie jalgade hoiakut, et meil parem tasakaal oleks. Plats oli muidugi megarõve ja libe, sest eile sadas terve päev. Aga kuna siin muld slline liivane, siis homseks peaks parem olema.

Viisime hobuse talli ära, pesime tal jalad puhtaks ning ta pandi talli vahele seisma, kuigi ta auras (!) Jah, siin käivad asjad niimoodi. Kui küsisin, et kas talle ei lähe vähemalt mingi higitekk peale, siis öeldi, et ainult neile läheb, kes muidu tekki kannavad. Ütlesin, et meie Eestis paneme ka neile pärast trenni tekid, kes ei kanna muidu tekki, et võtame need pärast kuivamist ära. Siis nad ei öeld väga midagi, aga ei tea, kas nad õigesti minust aru said. Igaljuhul mina ei taha oma sõiduhobust pärast trenni tallivahele seisma jätta.

Veel küsisime, et kas hobused väljas ka käivad, nad ütlesid, et talvel ei käi. Ning nad ei taha neid üldse välja lasta, sest pooled neist on võistlushobused ja nad ei taha neid mingite vigastuste või haiguste vältimiseks välja saata. Nujah, see on juba spordimaailma kiiks.

Lisaks kuulsime, et see karutammuja ei ole talliomanike hobune ja ta on stressis, kuna omanikud teevad temaga mingi 2-3 h päevas trenni ja panevad ta siis boksi seisma. Vanade hobuste kohta me ei kuulnud täna väga midagi. Aga ülejäänud on üldse vanemad hobused. No ühesõnaga on kohal omad head ja vead, aga peamine on see, et se suhtumine meisse oli suurepärane. Nad on tõeliselt sõbralikud, naeratavad, asjalikud ja hoolivad inimesed.

Nad viisid meid täna bussipeatusesse, sest me sõitsime esimest korda selle bussiga tagasi ja pime oli juba ka. Nad ootasid meiega 10 min bussi koos, et me ikka ilusasti õigele bussile läheksime. Elisa ütles veel, et me sõnumi saadaksime, kui kohale oleme jõudnud linna. Unustasime selle Cosenzas muidugi peaaegu ära, aga saatsime siis "Tutto va bene" (Kõik on hästi). Nüüd, Marii hakkas telefoni äratust panema ja leidis sealt Elisa saadetud sõnumi:

" We are happy for you! :) you are a very good girls and a

fantastic horsewoman! Ciccio said that you will became the best

;)see you tomorrow :* "

(Neile, kes inglise keelt nii hästi ei tea: Meil on teie üle hea meel, olete head tüdrukud ja fantastilised hobuseinimesed. Ciccio ütles, et teist saavad parimad. Näeme homme)

Väga armas nende poolt. Hoopis teine emotsioon oli sealt täna äratulles. Ma arvan, et me ei kahetse seda kogemust ja ka nemad saavad sellest kasu.

Igaljuhul homme ärkame 5.40, et 6.40 olla all ja Michele meid peale võtaks. Sõidame farmi, kuhu tuleb veterinaar ja vaatab lehmasid. Umbes 12 paiku tulevad Ciccio ja Elisa meile farmi järgi ja läheme talli.

Un sacco di mucche - palju lehmi

Hommikul kell 8.30 olime valmis ja Luigi ootas meid väljas. Läksime Cosenza bussijaama ja ostsime nädalapileteid. Saime bussigraafiku ja vaatasime, kustkohast läheb meie buss, et farmi saada. Luigi sõitis meiega kaasa ja kohtusime Micheliga, kes on farmis meie instruktor või praktikajuhendaja.

Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.

Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.

Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.

Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.

Mõned pildid lehmadest ka:

Pilte kohalikust elust

Tuleb üks pikem postitus...

Täna on pühapäev. Pole eriti midagi teinud, ärkasin hilja, puhkasin end välja, sõin šokolaadikrõbinaid banaanijogurtiga ja paar saia valge "nutellaga", mis on tegelikult mandlikreem (fantastiline).

Panin just oma pesu pesema ja nüüd kirjutan teile kõike. Reede õhtu oli siis lasanje õhtu. Õgisime kõik meeletult palju ja paha oli olla. Lasanje oli superhea.

Laupäeval mõtlesime Mariiga minna poodi, aga siin on nede poodidega nii, et hommikul avatakse 8.00 või 8.30 ja siis kell 12.00 või 12.30 hakkab lõuna. Mõnel pool ka kell 13.00. Ja siis kell 15.00 -16.30 tehakse poed jälle lahti ja suletakse 20.00-20.30. Pühapäeval on kõik poed kinni ja esmaspäeva ennelõunal samuti enamik kinni. Kuna meie jõudsime umbes kell 14.00 välja, siis meie kohalik pood Conad (umbes nagu säästumarketi kett) avati alles 16.30. Läksime jalutasime vanalinna poole. Tee peal oli sularahaautomaat (ATM, kasutan edaspidi seda lühendit, lihtsam kirjutada), millest Marii raha välja võttis ja proovisin ise ka igaks juhuks, kuna kaks varasemat automaati mulle raha ei andnud. Sellest sain raha kätte.

Jalutasime edasi, käisime mingis kioskitaolises asjas, siis suuremas poes, kus müüdi puu- ja juurvilju. Ostsin sealt soolatud mandleid, mis on jube head tegelikult, ja datleid, mida ma veel proovinud pole. Istusime kuskile parki mingi monumendi äärde ja vaatsime kohalikke inimesi. Peagi jalutasid meie juurest mööda kolm meest. Üks tuli rääkima meiega, küsis, kas me itaalia keelt räägime. Vastasime, et räägime inglise keelt ja teine kutt patsutas teda ja ütles, et andku nüüd 5 € talle. Nad olid ilmselt kihla vedanud, et kust kohast me pärit oleme :D

Kohtasime vanalinnas Lindat, kes näitas kus on linna parim jäätis. Võtsin ühe suure vahvli sisse kahte sorti jäätist, jogurti ja miskit nutella kreemiga. Super hea oli, suur ja ainult 2€.

Külastasime veel H&Mi poodi, kust sain miski odava lõhna omale ja huulepalsami. Lõpuks läksime tagasi Conadisse ja ostsime toitu koju. Nägin hobuselihaga beebitoitu müügil, see oli midagi uut. Kohtasime jälle Lindat poes. Korterist läbi ja hakkasime bussiga sõõma minema. Linda ei osanud öelda, kuidas laupäeva õhtul bussid sõidavad ja kas peame minema jala või mitte. Igaks juhuk jalutasime siis samal pool, kus bussipeatused on ja mõnda aega läksime jalgsi, kui bussi nägime, jooksime järgmisesse bussipeatusesse ja saime peale.

Sööme Mare Luna restoranis, mida peab üks itaalia mees ja kokaks on enamasti üks naine, arvan, et lätist või leedust. Kui me esimene õhtu seal käisime, siis onu tahtis meiega rääkida, aga me ei saanud midagi aru. Küsis, kust me oleme, kas lätist või leedust. Ütlesime, et Eestist ja tädi tuli köögist välja küsimusega, et kas me vene keelt oskame, ütlesin, et natuke. Seega nüüd nad räägivad meiega vene keeles ja ma pean midagi aru saama. Aga pole siiani probleemi olnud. Eile nad tulid meile rääkima, et saame tänase õhtusöögi kaasa, kuna nad on pühapäeviti suletud. Teadsime seda juba enne ka. Seega saime mõlemad ühe suure pitsa, ühe õuna ja üks suur pudel vett.

Õhtul läksime välja. Mina, Marii ja Benas (ma enam ei mäleta, kas olen korterikaaslasi kuskil tutvustanud või mitte, aga ta on 22 a leedu kutt). Kohaliku aja järgi kell 23.00 läksime välja ja jalutasime vanalinna poole. Siin käiakse väljas rohkem kusagil kohvikutes või baarides, kust võetakse jook, kohvi või saiake ja istutakse niisamas. Juuakse ka, aga see ei ole nii populaarne kui põhjamaades ning kuskil ei kohta silmaga nähtavalt purjus inimesi, mis on hea. Aga leidsime Mojito baari, kus oli elav muusika, ühemehe bänd, aga rahvast oli nii metsikult palju, et kusagile ei mahtunud ära enam. Koht ise oli imepisike. Läksime siis veel mingi klubini, mis oli kinni. Siis kuulsime kuskilt tänavast head tantsumuusikat ja jalutasime klubini. See oli juba suurem koht ja sissepääs oli tasuta. Võtsime ühe kokteili ja otsisime ruumi tantsimiseks. Kohalikke tantsis vähe, kõik seisid või istusid laudade ümber. Meie Mariiga läksime tantsima ja peagi leidsid meid kohalikud mehed. Tantsisime koos ja lõpuks tuli välja, et minu tantsupartner on kusagil tantsuõpetaja. Tantsis küll päris hästi. Päris lõbus oli. Tagasi jõudsime kell pool 3 öösel.

Täna ärkasin hilja, nagu juba öeldud, pesin pesu ja olen internetis oma asju ajanud. Homsest peaks meie töö algama. Sandra pidi teatama meile, mis kell Luigi hommikul tuleb, aga siiani pole meile veel helistatud ega sõnumit saadetud.

Telefonidest rääkides, siis meil on nüüd kohalikud numbrid ka, võib-olla olen maininud juba.

Asjadest, mis siin on teistmoodi:
* Tekikotte pole!
* Pistikupesad on teistsugused ja lülitid ka tavaliselt. Teen pilti kunagi.
* Wc-des pole loputuskaste tavaliselt, vee saamiseks peab vajutama seina sees nuppu või jalaga vajutama kusagile nupule, mis asub põrandal.
* Akende taga on puitliistudest ruloo, mida keritakse üles-alla seestpoolt ja see on seina sisse ehitatud.
* Bussides vajutatakse stop-nuppu, kui maha tahad oma peatuses saada. Kui ei vajuta ja kedagi peale ei taha tulla, sõidad peatusest mööda, nagu meie seda tegime.
* Tubaka jaoks on eradi poed ja automaadid tänaval. Tubakat ei müüda toidupoodides mitte kuskil.
* Pesu kuivatamine rõdul on inimlik.
* Toidu kõrvale juuakse igal pool vett, mitte morssi ega mahla. Kui tellid ka ainult kohvi kusagilt, saad ikka vee topsiga kõrvale.
* Tänavatel on kaos. Kõik sõidavad sinna, kuhu vaja ja kuidas vaja, mitte nii, kuidas peaks. Põhiline auto Itaalias on Fiat. Mida väiksem, seda ägedam. Üle 10 auto võib leida sedaane või linnamaastureid. Universaale on ainult üksikuid, ülejäänud on kõik luukpärad.
* Autod on mõlkis ja kriimustustega, aga mudelid on enamjaolt uuemad.
* Signaalitamine on tavaline.
* Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad Sulle. Võõrad ütlevad tere.
* Toit on kallim kui Eestis, mõningad asjad on ehk odavamad, aga enamasti on kõik siiski kallim.
* Normaalset piima siin ei ole. On nagu latte piim, mida eestis müüakse pakis ja seda ei hoita külmkapis vaid riiulitel, sest see on nii säilitusaineid täis.
* Kõik toidud on säilitusaineid täis, sai seisab kapis nädal aega pehmena.
* Riided on odavamad kui Eestis. Jaanuari alguses pidid tulema suured allahindlused talvekollektsioonidele, sest siis hakkab siin soojaks minema. (Arvake ära, kes siis šoppama läheb)
* Inimestel on siin praegu külm, kuigi õhtuti on 6-8 kraadi, kõik kannavad pakse talvejopesid, kindaid ja talvesaapaid.
* Mehed on väga hoolitsetud, kõigi soengud on korras, neil on lõigatud soengud ja geeliga viimistletud juuksed.
* Pastat süüakse IGA PÄEV. Pitsat ka väga tihti ja nad söövad õhtust tavaliselt kella 20.00 alates ja lähevad hilja magama.

Olgu, see peaks praegu kõik olema. Nii pikka postitust ma vast enam ei tee. Järgmiseks peaksin siia ka pilte panema, või siis teen fotoalbum.eesse kausta.