Un sacco di mucche - palju lehmi

Hommikul kell 8.30 olime valmis ja Luigi ootas meid väljas. Läksime Cosenza bussijaama ja ostsime nädalapileteid. Saime bussigraafiku ja vaatasime, kustkohast läheb meie buss, et farmi saada. Luigi sõitis meiega kaasa ja kohtusime Micheliga, kes on farmis meie instruktor või praktikajuhendaja.

Käisime farmis lehmi vaatamas. Seal on neid kokku umbes 770 looma ja umbes 270 lüpsilehma. Vaatasime nad kõik üle, vaatasime nende söötasid ja jäätmekäitlust samuti. Sõnnikus eraldatakse vedel ja tahke osa, vedelast tehakse biokütust, ehk seda kasutatakse energia tootmiseks koha peal. Tahke osa läheb põllule väetamiseks.

Lehmad söövad maisijahu, soja, päevalillešroti taolist asja ja maisisilo. Maisisilole lisatakse apelsinikoori ja praakapelsine, et nad saaksid vitamiine. Hein näeb väga kollane välja ja põhk on samuti maisist.

Arvutasime ka natuke. Lehmadele tehakse sööda ratsioonid, mitte personaalselt, aga gruppide kaupa. Lüpsilehmad, mullikad, vasikad, tiined lehmad jne. Siis arvutatakse, palju kulub raha söödale, palju sellest peaks piima saama ja kui palju kulutatakse personalile, elektrile jne. Seega seda seletati meile hoolega. Muidugi itaalia keeles ja 6 korda ühte asja, et me aru saaksime, joonistati ja pandi kirja sõnu, mida me võiksime teada.

Pärast arutasime, et homme saab ta meile järgi tulla, ta on kell 7.00 meie ukse taga ja läheme farmi. Seejärel käisime lõunat söömas, coca-cola, lõik pitsat ja kreemikook... Mmm. Ma sõin hommikul ka tegelikult kreemikooki, seega täna tuleks 5. korrusele trepist käia, mitte liftiga nagu iga päev.

Mõned pildid lehmadest ka:

Pilte kohalikust elust

Tuleb üks pikem postitus...

Täna on pühapäev. Pole eriti midagi teinud, ärkasin hilja, puhkasin end välja, sõin šokolaadikrõbinaid banaanijogurtiga ja paar saia valge "nutellaga", mis on tegelikult mandlikreem (fantastiline).

Panin just oma pesu pesema ja nüüd kirjutan teile kõike. Reede õhtu oli siis lasanje õhtu. Õgisime kõik meeletult palju ja paha oli olla. Lasanje oli superhea.

Laupäeval mõtlesime Mariiga minna poodi, aga siin on nede poodidega nii, et hommikul avatakse 8.00 või 8.30 ja siis kell 12.00 või 12.30 hakkab lõuna. Mõnel pool ka kell 13.00. Ja siis kell 15.00 -16.30 tehakse poed jälle lahti ja suletakse 20.00-20.30. Pühapäeval on kõik poed kinni ja esmaspäeva ennelõunal samuti enamik kinni. Kuna meie jõudsime umbes kell 14.00 välja, siis meie kohalik pood Conad (umbes nagu säästumarketi kett) avati alles 16.30. Läksime jalutasime vanalinna poole. Tee peal oli sularahaautomaat (ATM, kasutan edaspidi seda lühendit, lihtsam kirjutada), millest Marii raha välja võttis ja proovisin ise ka igaks juhuks, kuna kaks varasemat automaati mulle raha ei andnud. Sellest sain raha kätte.

Jalutasime edasi, käisime mingis kioskitaolises asjas, siis suuremas poes, kus müüdi puu- ja juurvilju. Ostsin sealt soolatud mandleid, mis on jube head tegelikult, ja datleid, mida ma veel proovinud pole. Istusime kuskile parki mingi monumendi äärde ja vaatsime kohalikke inimesi. Peagi jalutasid meie juurest mööda kolm meest. Üks tuli rääkima meiega, küsis, kas me itaalia keelt räägime. Vastasime, et räägime inglise keelt ja teine kutt patsutas teda ja ütles, et andku nüüd 5 € talle. Nad olid ilmselt kihla vedanud, et kust kohast me pärit oleme :D

Kohtasime vanalinnas Lindat, kes näitas kus on linna parim jäätis. Võtsin ühe suure vahvli sisse kahte sorti jäätist, jogurti ja miskit nutella kreemiga. Super hea oli, suur ja ainult 2€.

Külastasime veel H&Mi poodi, kust sain miski odava lõhna omale ja huulepalsami. Lõpuks läksime tagasi Conadisse ja ostsime toitu koju. Nägin hobuselihaga beebitoitu müügil, see oli midagi uut. Kohtasime jälle Lindat poes. Korterist läbi ja hakkasime bussiga sõõma minema. Linda ei osanud öelda, kuidas laupäeva õhtul bussid sõidavad ja kas peame minema jala või mitte. Igaks juhuk jalutasime siis samal pool, kus bussipeatused on ja mõnda aega läksime jalgsi, kui bussi nägime, jooksime järgmisesse bussipeatusesse ja saime peale.

Sööme Mare Luna restoranis, mida peab üks itaalia mees ja kokaks on enamasti üks naine, arvan, et lätist või leedust. Kui me esimene õhtu seal käisime, siis onu tahtis meiega rääkida, aga me ei saanud midagi aru. Küsis, kust me oleme, kas lätist või leedust. Ütlesime, et Eestist ja tädi tuli köögist välja küsimusega, et kas me vene keelt oskame, ütlesin, et natuke. Seega nüüd nad räägivad meiega vene keeles ja ma pean midagi aru saama. Aga pole siiani probleemi olnud. Eile nad tulid meile rääkima, et saame tänase õhtusöögi kaasa, kuna nad on pühapäeviti suletud. Teadsime seda juba enne ka. Seega saime mõlemad ühe suure pitsa, ühe õuna ja üks suur pudel vett.

Õhtul läksime välja. Mina, Marii ja Benas (ma enam ei mäleta, kas olen korterikaaslasi kuskil tutvustanud või mitte, aga ta on 22 a leedu kutt). Kohaliku aja järgi kell 23.00 läksime välja ja jalutasime vanalinna poole. Siin käiakse väljas rohkem kusagil kohvikutes või baarides, kust võetakse jook, kohvi või saiake ja istutakse niisamas. Juuakse ka, aga see ei ole nii populaarne kui põhjamaades ning kuskil ei kohta silmaga nähtavalt purjus inimesi, mis on hea. Aga leidsime Mojito baari, kus oli elav muusika, ühemehe bänd, aga rahvast oli nii metsikult palju, et kusagile ei mahtunud ära enam. Koht ise oli imepisike. Läksime siis veel mingi klubini, mis oli kinni. Siis kuulsime kuskilt tänavast head tantsumuusikat ja jalutasime klubini. See oli juba suurem koht ja sissepääs oli tasuta. Võtsime ühe kokteili ja otsisime ruumi tantsimiseks. Kohalikke tantsis vähe, kõik seisid või istusid laudade ümber. Meie Mariiga läksime tantsima ja peagi leidsid meid kohalikud mehed. Tantsisime koos ja lõpuks tuli välja, et minu tantsupartner on kusagil tantsuõpetaja. Tantsis küll päris hästi. Päris lõbus oli. Tagasi jõudsime kell pool 3 öösel.

Täna ärkasin hilja, nagu juba öeldud, pesin pesu ja olen internetis oma asju ajanud. Homsest peaks meie töö algama. Sandra pidi teatama meile, mis kell Luigi hommikul tuleb, aga siiani pole meile veel helistatud ega sõnumit saadetud.

Telefonidest rääkides, siis meil on nüüd kohalikud numbrid ka, võib-olla olen maininud juba.

Asjadest, mis siin on teistmoodi:
* Tekikotte pole!
* Pistikupesad on teistsugused ja lülitid ka tavaliselt. Teen pilti kunagi.
* Wc-des pole loputuskaste tavaliselt, vee saamiseks peab vajutama seina sees nuppu või jalaga vajutama kusagile nupule, mis asub põrandal.
* Akende taga on puitliistudest ruloo, mida keritakse üles-alla seestpoolt ja see on seina sisse ehitatud.
* Bussides vajutatakse stop-nuppu, kui maha tahad oma peatuses saada. Kui ei vajuta ja kedagi peale ei taha tulla, sõidad peatusest mööda, nagu meie seda tegime.
* Tubaka jaoks on eradi poed ja automaadid tänaval. Tubakat ei müüda toidupoodides mitte kuskil.
* Pesu kuivatamine rõdul on inimlik.
* Toidu kõrvale juuakse igal pool vett, mitte morssi ega mahla. Kui tellid ka ainult kohvi kusagilt, saad ikka vee topsiga kõrvale.
* Tänavatel on kaos. Kõik sõidavad sinna, kuhu vaja ja kuidas vaja, mitte nii, kuidas peaks. Põhiline auto Itaalias on Fiat. Mida väiksem, seda ägedam. Üle 10 auto võib leida sedaane või linnamaastureid. Universaale on ainult üksikuid, ülejäänud on kõik luukpärad.
* Autod on mõlkis ja kriimustustega, aga mudelid on enamjaolt uuemad.
* Signaalitamine on tavaline.
* Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja naeratavad Sulle. Võõrad ütlevad tere.
* Toit on kallim kui Eestis, mõningad asjad on ehk odavamad, aga enamasti on kõik siiski kallim.
* Normaalset piima siin ei ole. On nagu latte piim, mida eestis müüakse pakis ja seda ei hoita külmkapis vaid riiulitel, sest see on nii säilitusaineid täis.
* Kõik toidud on säilitusaineid täis, sai seisab kapis nädal aega pehmena.
* Riided on odavamad kui Eestis. Jaanuari alguses pidid tulema suured allahindlused talvekollektsioonidele, sest siis hakkab siin soojaks minema. (Arvake ära, kes siis šoppama läheb)
* Inimestel on siin praegu külm, kuigi õhtuti on 6-8 kraadi, kõik kannavad pakse talvejopesid, kindaid ja talvesaapaid.
* Mehed on väga hoolitsetud, kõigi soengud on korras, neil on lõigatud soengud ja geeliga viimistletud juuksed.
* Pastat süüakse IGA PÄEV. Pitsat ka väga tihti ja nad söövad õhtust tavaliselt kella 20.00 alates ja lähevad hilja magama.

Olgu, see peaks praegu kõik olema. Nii pikka postitust ma vast enam ei tee. Järgmiseks peaksin siia ka pilte panema, või siis teen fotoalbum.eesse kausta.

Woohoo. Mu Läpakas on vist korras.

Nonii. Täna käisime ainult Euroformis itaalia keeles ja printisime seal itaaliakeelse hobuse pildi koos kehaosade nimetusega välja. Ühesõnaga väga hobustekeskne tund oli.

Aga eile külastasime oma praktikakohti esimest korda. Seega seletan süsteemi. Meil hakkab olema kaks praktikakohta. Esmaspäeval ja teisipäeval hakkame olema n-ö farmis, kolmapäevast reedeni, ja laup, kui tahame, oleme tallis. Farm ei ole nüüd küll mingi eriline farm, kuigi selle peahoone seinale oli "azienda" kirjutatud. See asub praktiliselt linna servas ja tegeleb juustu tootmisega, oliiviõli tegemisega ja loomade kasvatamisega. Kaks korda nädalas oleme seal abis ja saame aimu, mis seal toimub ja kuidas asjad toimivad siin riigis.

Tall nägi esiteks välja nagu peldik. See oli küll korras ja asjad olid ilusasti oma kohal, nagu näha oli ja vahekäik puhas. Aga hoone ise oli nagu ilma usteta lühike blokkidest hoone, nagu.. väga räbal ja madal, selline imelik. Sissesõidu tee ääres oli ratsaplats, kus keskel kasvasid palmid ja pinnas oli nagu sissesõidetud liivane pinnas ikka, ses suhtes, et vahepeal kasvas rohi ka. Takistused olid nagu aastakümneid vanad. Platsi ääres oli kordetamise ala, selline ringaia taoline asi. Mingi olemuselt väga vana ja ilgelt suure peaga hobune jalutas seal ringi ratast, miski tibi seljas. Kaks kassi jooksid ka ringi, need olid väga armsad (:

Hobused olid boksis. Üks suur valge klipatud ja tekiga, künahaukaja. Teine, kes absoluutselt ei reageerinud, karutammuja, seisis ninapidi nurgas ega reageerinud üldse. Ülejäänud hobused olid kas lihtsalt kõhnad või siis närviliste liigutustega. Ja siis meil kästi neile suhkrut anda. Kuskil nurga taga oli veel kolm boksi, kus oli pisike paks poni oma rähmaste silmadega, mingi must hobune, kes tundus üsna noor olevat ja paistis väga kõna ning 28 a hobune, kelle pea paistis boksist välja. Lähemale minnes oli näha, et seal u 3x4 m boksis elab ta koos lambaga. Sisse vaadates pidi mul nutt kurku tõusma, kuna seda hobust praktiliselt polnudki. Ta oli täiesti läbipaistev. Ainult luu ja nahk. Paistab, et nad ei saa üldse välja.

Meile räägitakse, et on, kes koha omanik on, on mingi väga oluline tipptegija ja ühe hobusega tuli ta mingi aeg itaalia meistriks takistussõidus. No oli näha, mis vahendeid ta selleks kasutab. Seina peal rippus igasugu suulisi ja varustust, mida ma polnud enne näinudki. Teine sein on täis onu takistussõidu pilte ja võistluspilte. Meie käest küsiti, kas me oskame hobusele sadulat selga panna ja kas oskame hobust kordetada. Kas võtsime ka ratsariided kaasa. Nagu näha, siis meie tasemest ei tea nad ka mitte midagi. Koha peal nad inglise keelt ei räägi, seega mille paganama pärast meie seda kursust läbima pidime? Enne praktikale tulekut peab õppima ITAALIA keelt! See on siin väga oluline, sest siin ei räägita inglise keelt.

Olgu, meil siin on kell palju. Igaljuhul meil käis täna meie korterikaaslase praktikajuhendaja külas. Tegime kõik koos lasanjet (meid elab siin muidu 5) ja siis istusime ja jõime veini. Ajasime niisama juttu. Seega korterikaasalne mainis siin internetti ja küsis nii muuseas, et äkki oskab meie külaline mu arvuti korda teha... ja tgi oma kolm klikki ära ja nüüd on mul nett. Ma olen väga õnneik. Aga kahjuks on kell palju, seega üritan teile homme ja edaspidi infot anda. Buona notte (:

Buon giorno

Taibu, nagu ma olen, avastasin, et saan telefoniga ka netti. Mu ainus võimalus praegu. Aga eile lõuna ajal sõin oma esimese pitsatüki ja jõin esimese capuccino. Õhtusöögile minnes tegime Mariiga oma esimese bussisõidu omapäi. Tee oli tuttav, jõudsime ilusti Mare luna restorani. Seal saime aimu itaallaate toitumisharjumustest. Eelroaks oli taldrikutäis makarone tomatikastmes. Pasta n-ö snäkina. Järgmiseks saime küpsetatud lihatüki koos friikartulitega. Ei mingit salatit, nad pidid siin üldse vähe salateid sööma. Saime veel hommikuks ka toidupaki, seal oli piim, kuivikud (no nagu röstsai), pisikesed moosid, suhkrupakikesed ja sarvesai. Tagasitulles jalutasime Metropolisest läbi, ostsin sussid ja muud vajalikku ning leidsime allahindlusega väga korraliku riidepoe. Täna õhtul lähme sinna tagasi ja ostan endale midagi veel selga. Tuba on õhtul päris külm.

Igaljuhul Metropolisest tulles magasime oma peatuse maha ja sõitsime ühe võrra edasi. Marii on õnneks parem orienteeruja kui mina, seega jõudsime ilusti koju tagasi.

Täna hommikul ärkasin miskipärast kell 7, kuigi 9.20 pidime alles minema hakkama. Käisime itaalia keele kursusel täna. Õpime inglise keeles itaalia keelt. Aga tegelikult üsna loogiline, kui oled vene keelt õppinud, sest sõnadel on sugu. Kuid nüüd lähme sim-kaarte ostma ja riideid ja õhtust sööma.