Ratsatunnid

Tänagi tegin boksid, kuna Ciccio endiselt tõbine. Ta nautis päikest Filippoga.

Hiljem panin Elektra valmis, et Walter ja Manuel saaks trenni teha. Veel saabus Alessandra, kes oma Luxi täna ise kordetas ja Angelo, kes Macellani ette kordetas ja siis sõitis. Plats on ikka maru kehv, aga kõik kuivad nurgad tuleb ära kasutada.

Alessandra Luxiga

Walter õpib ratsutama

Camilla: "Tee minust ka pilti!"

Angelo ja Macellan

Tegin teile pilte, et te mind usuksite ka. Walteril oli täna vist teine ratsatund. Kui mitte kolmas. Aga Ciccio küsis täna, kas poisil jalad eelmisest korrast valusad ka on? Poiss uhkusega teatas, et ei ole jalgadel häda midagi, aga käelihased on küll valusad...

Ciccio teeb esimesed trennid kordel  ja laseb sammu teha. Terve pool tundi peab algaja ratsanik tegema harjutust. Sadulas püsti tõusmine. See peaks õpetama ratsanikku jalustele toetama, tunnetama oma jalalihaseid ja neid tugevamaks tegema. Ning istak, et selg sirgu ja käed alla. Nii see välja näeb.

Ciccio ütleb, et peab jalad alla jalustele sirutama, käed madalal laka juures hoidma ja siis end püsti ajama. Tüüp toetab käed hobuse turjale, kallutab end ette ja surub end kätega sadulas upakile. Jalad ei liigu sellest asendist, nagu pildil näha, grammigi. Sest ta ei kasuta neid ja lükab sääre ette, kanna alla. Nii ongi sadulas raske püsti tõusta ju. Ja seda oli ilmselgelt näha, kuidas ta ennast kätega üles pressib. Seletasin oma juttu Ellile ka. Ta naeris, et jah, vaat, mis teeb. "Aga algajatele ongi raske asju selgeks teha..."

Cicciol lihtsalt pole kannatust, seda on ta ise korduvalt tunnistanud. Ja ma ei tea, miks ta seekord ütles Walterile, et minu järelvalve all võib sõita siis, kui ta juba traavi ka oskab teha. Miks ma siis pean hakkama seletama, kuidas hoopis lihtsam seal istuda oleks. Kui ratsanik on kordel, siis ei annaks talle ratsmeid ja paneks ta käed ilusasti kõrvale, põlvede peale või puusa, rahulikult paigale. Võiks seletada ju, et ei pea oma isase-asjade peal istuma, vaid keeraku istmikuluud ilusasti sadulasse ja seal võiks natuke ees pool istuda. Kuigi see sadul on üldse talle väike ja jaluserihmad ka viimastes aukudes. Ning hobust võiks ju ka kuulata natuke. Tema peab sadulas tõusma selle rütmi jägi, mis Ciccio ette loeb, olenemata, kas läheb hobuse liikumisega kokku või mitte.

Ja täpselt nii on need trennid käinud Serena, Erica, Andreina, Manueli ja Andreaga. Siis ütleb C, et mina pean neid edasi juhendama ja kõik istuvad toolistakus, säär ees, hobust säärega edasi ei osata ajada, antakse stekk ja kannused ning hobust ei pane keegi tähele.

Erica oli neist kõige rohkem ratsutaja, kes kuulas ja lõpuks ise seljas mõtlema hakkas ning oma istaku ka enamvähem õigesse asendisse sai. Paraku ei käi ta enam meil sõitmas, millest mul oli äärmiselt kahju.

Andrea on järgmine, kes isegi õppida tahab ja tahaks midagi paremini teha, muudab ise suunda platsil ega tambi koguaeg sama ringi. Juba õpib hobust valmis ka panema ja varustust pesema.

Manuel on veel noor, füüsiline vorm vajaks ka veidi parandamist. Kuna jalad sadulas lühikesed ja jõudu neil väga pole, sai juba oma esimesed sõidud kannustega tehtud ja nüüd teab väga hästi, kuidas kandadega ribidesse lajatada ja stekki plaksutada.

Andreina ja Serena on omaette kujud... Kui Andreinal minu tundidest isegi midagi külge on jäänud (et mitte ratsmed ühte kätte, stekk teise ja siis hobusele vastu kanni lajatada), seda küll pika pika aja peale, siis Serena ei ole mingist õppimisest üldse huvitatudki. Serena-preili on aastaid Ciccio juures käinud, ent siiani ei tea, kuidas pidi valjaidki kätte võtta...

Kahju on lihtsalt, kui mõnel on tõesti huvi ja tahtmist, aga tal pole võimalust õppida. Kui Ciccio ei viitsi seletada, ei kuluta aega, et kellelegi midagi päriselt selgeks õpetada. Praegusel perioodil, kus ta ise ei sõida, aga tunde annab, oleks just aeg õpetada hobust pesema, varustust puhastama, ära panema. Ühel päeval, kui mind seda kõike tegemas ei ole, oleks tal ju palju lihtsam, kui tuleb trenniline, paneb hobuse valmis, viib platsile, C annab tundi, pärast pesevad ise hobuse ja panevad varustuse ära. See ongi ju ratsatunni eesmärk... Seletada, et ratsutada saamiseks tuleb ka muul ajal hobusega tegeleda. Ja Cicciol oleks mitmeid toredaid abilisi...

Vähemalt Alessandra on tubli ja õpihimuline. Tal on oma hobune, teeb nüüd juba kõik ise. Vahel natuke tuulepea on. Täna pesi pärast kordet hobuse, viis talli vahele, võttis higiteki maha, kammis ja viis hobuse boksi ära. Tuli tagasi ja tegi järsku hirmsat kisa, et unustas ju hobusele talliteki selga panna :) See oli nii naljakas... Saaks kõik oma "vigadest" niimoodi aru :D 

Vist hakkab kevad tulema

Õues oli kohe sellist lõhna päeval tunda. Päike ja soe, aga õhtul läheb külmaks jälle. Aga kevad poeb ka hobustele südamesse.

Täna läksin talli ja Ciccio juba autos ütles, et ta on korraliku kurgu- ja peavaluga ning ainult söötis hommikul hobuseid. Seega sain täna tema ülesande bokse koristada (ehk kõigil junniring ja hommikused heinaülejäägid ära), hobuseid harjata ja öötekid maha võtta. Ise lõbustas ta end Marloniga juttu rääkides ja tal silma peal hoides.

Hobused on aga närvilised ja igavlevad. Oleksin täna Mendietalt ja Matildelt kaks korda jalaga saanud. Need on kõige suuremad närvipuntrad, aga boksis istumine lihtsalt tapab ühe toreda hobuse iseloomu. Kõik ehmatavad iga väikse krõpsu peale, mis õuest kostub, kraabivad, närivad, teevad nägusid või ei lase üldse ligi.

Matilde on neist vast kõige hullemas seisus. Ma tõesti ei mäleta, millal Piero või lapsed hobusega viimati midagi tegid. Aga nüüd oleks küll viimane aeg tulla ja loom koplisse lasta. Varem on ta lihtsalt apaatselt boksi nurgas seisnud, kui boksi teen. Üritan teda alati süada või temaga mingit kontakti luua. Tavaliselt lihtsalt seisab ja ei liiguta kõrvagi, kui sügan. Täna ei lasknud üldse ligi. Kui tema poole astusin või vaikselt käe sirutasin, astus eest ja üritas mulle närviliselt tagumikku keerata. Kahju. Kahju on neist loomadest.

C ütles veel, et Marlon ei mõtle ikka üldse. Eile sadas vihma ja plats on libe. Tema tuleb täna sõitma. C ütles selge sõnaga, et plats on nii kehv, et tema ei taha hobuseid kordetada. Siis aga saabus etteteatamata meie uue ratsaniku (Walter ?) pere. Ratsariided kutil seljas. C ütles, et peavad ikka ette helistama, et teaksime päeva organiseerida ja öelda, kas üldse võimalik sõita. Aga siiski palus mul hobuse saduldada ja läksid kordel harjutama. Läksin ka korraks piiluma... Ja ma ei tea, miks peab inimesele ratsutamise alustamise nii keeruliseks tegema... Sel tüübil pole vist väga lihtne ratsutada ka, kuna ta on äärmiselt pikka kasvu, keskmisest tugevama kondiga ja Elektra sadul on tema ahtri jaoks natuke väike.

Ahjaa, Corintol võtsin soola ka eest ära. Riputan talle iga kord tallis käies selle boksi ja õhtul korjan eest ära. 

Aga kui tuleb kevad ja igapäevane päike, on kõik jälle ilusam (: Ausalt. Seega naudin ma endiselt rohkem oma õhtupoolikuid, mille Carmelo eile näiteks väga ilusaks tegi. Need suurepärased maiustused pagaripoest :) Oh.. kreemitäidisega väiksed koogikesed.. Mille nimi mulle muidugi meelde ei jäänud... Aga pagaripood jääb endiselt mu lemmikuks, rääkigu mis nad tahavad selle jahu söömise kohta. Ma armastan neid maiustusi...

Üllatusi täis Ciccio

Käisin täna tallis. Ciccio kohe mainis, et Corinto oma boksi märjaks last. Näed, sööb soola, joob nüüd palju ja pissib kõik täis. Noh... Alguses sain aru, et ta isukalt soola lakub, kui ta seda siin saanud polegi. Aga meie 2 kg kaaluvast soolast on pool otsas ja lutsutab seda ikka usinast. On see endiselt normaalne? Arvestades seda, et hobune ei tee ju mitte midagi ja seisab boksis, sööb ainult müslit ja väga lahjat heina, peaaegu, et põhku. Igavusest ju ikka soola lakkuma ei hakka... Kui vajadust pole, siis nad seda ju tavaliselt ei taha... Ilmselgelt vajaks ta veel mineraale, vitamiine... See paljas sool nüüd... Eh.

Elio käis ka tallis. Puhastasin just Corintot, kui ligi astus. Küsis, kuna sõidame. Ütlesin, et homme, kui ei saja, siis teeme kordet ehk, kui plats normaalne. Tahab tulla vaatama, kuidas ma ta hobusele kordet teen. No tule, aga kuhu mu 10 euri jäi ? Ei toonudki... Šokolaadi ega kõneaega ka mitte. On ikka mühakas.

Marlon käis ka üle kuu aja tallis jälle. Kordetas pügamata Lady üleni läbimärjaks ja mudaseks, leotas külma vee all enamvähem puhtaks ja läksid siis õue nööri otsas rohtu näksima.

Mina tegin Nearco ja Luxi bokse. Luxi boksi tegin eelmine kord eelmisel laupäeval. Siis, kui avastasime, et tal pale paistes. Täna on esmaspäev. Mis te arvate, kuidas hobusega on? Ikka on paistes.. Ülla ülla, kui veti pole käinud vahepeal.

Ciccio oli vähemalt Elektra esimesed kabjad korda teinud ja uued rauad alla pannud. Nüüd on tagumine üks raud lahti, aga käis kordel ja siis tegi üle tunni aja sõitu ka. Mis siis, et plats oli mudane ja C ütles mulle hommikul, et sõita ei kannata...

Ja saepuru jäi meil ka täna alles umbes üks suur kärutäis. Panen kirja, et siis uuesti mainida, kui uus saepuru tuuakse.

Ning veel... Angelo ja Francesca käisid korra juttu ajamas. Rääkisid, et öösel olid hobused neil kodus üle aia hüpanud. Nimelt siis ühelt poolt indlev mära Rosita ja friisi-mära ning teiselt pool friisi-täkk. Olid näinud, kuidas friis Rositat kargas ja nüüd on neil väike mure, et äkki on järelkasvu oodata. No kus on, sinna tuleb ikka juurde... :D Ciccio andis neile siis nõu, et kui järgmist inda ei tule, siis jama jah... Mul tekkis aga küsimus, et milline vet siinsetest märade tiinust kontrollib. Vastuseks sain, et tavaliselt see Puglia oma, aga Cicciol endal pidi ka ultraheli aparatuur kodus olemas olema. Ta olevat kunagi Põhja-Itaalias mingi taastootmise kursuse läbinud. Ostis aparatuuri ka, aga ei taha teistele öelda, et tal see on, sest muidu kõik kutsuvad kontrollima, aga keegi ei maksa. No midaiganes, ütleks selle peale... Vaevalt, et see päris põhjus on. Äkki ta ei saanud lihtsalt kursusest väga hästi aru, sest miks nad muidu oma paksu poni tiineks pidasid. Miks ta siis oma aparatuuri välja ei võtnud ja järgi ei uurinud? Eh.. On ikka lood siin, ma ütlen.

Paistes Lux ja sepata Elektra

Mina ka netipuhkuselt tagasi. Reedel, pärast sõbrapäeva, puhastasin Lady boksi. See on täitsa omadega segi kamminud seal boksis. Varem oli nii tore rahulik hobune, kellega andis suhelda, kui boksi puhastasin, nüüd on agressiinve, kraabib jalaga õhku, võpatab iga liigutuse peale, sügamisele apaatne. Aga mida tahta, kui paistes jalg ravi ei saanud, 24/7 boksis peab istuma ja nüüd ei tulda isegi sõitma mitte... Ok, plats ei kannatagi sõita, aga Marlon käis ka minuarust vanasti hobust lihtsalt nööri otsas jalutamas ja söötmas.

Laupäeval tegin Mendieta ja Luxi bokse. Corinto sai korra õue rohtu näksima. Luxi omanikud tulid ja märkasid, et hobusel on pale paistes. Mina ka ei teadnud enne, kui öeldi, sest tegin alles Mendieta boksi ja taga ma tavaliselt ei käi. Katsusin järgi, pale kuum ja täiesti kõva, selline mulje nagu luu oleks üles paistetanud. Samuti ühe poole lümfid suured, katsudes paistis ka valus olevat. Suu limaskestad aga värvuselt normis ja hobune ise lõbus, sõi ka. Mina tuletasin juba varasemat arvamust meelde, et selle kogu söömaprobleemi taga siiski peavad hambad olema... Ilmselgelt nüüd siis mingi hammas seal põletikku ka on tekitanud. Ütlesin, et kutsugu ikka vet. Nad siin ootavad, kuni see hea vet Sitsiiliasse suundub, et peaks vähem maksma transpodi tasu. Aga kes teab, millal see ükskord minema peab... Seega Paolo jäi üsna nõutu näoga.. Õhtul, kui hobustele söögi viisin, nägin, et mälus ka naljakalt, justkui ei tahtnud seda valusat poolt kasutada. 

Mina oma loogika kohaselt arvasin, et ilmselt on tegu kõige viimase hambaga, et paistetus sellises kohas. Ciccio muide ütles algul, et tema ei usu, et see hammas on, et hobusel pole seal kohas hambaid... Well... Peab vist ühe pildi välja printima ja talli seinale riputama.

Paar paha telefoniga tehtud pilti on.

Esmaspäeval tegin Macellani, Elektra ja Corinto boksid. Ja talli minnes avastasin, et pesuboksi põrand on punaseks värvitud. Mõtlesin, et Ciccio on selle vihmaga ka täitsa ära pööranud ja paremat pole teha. Tegelikult ütles ta, et tegu on mingi kaitsevärviga, mis peaks tsementi tugevdama ja tekitama libisemiskindla pinna. Hommikul oli esimese kihi peale pannud ja pärast tõmbas teise kihi ka. Keegi oli seda proovimiseks toonud ja pesuboksile üsna asjalik lahendus.

Teisipäeval oli aga ilm ilus ja kuna eelmine päev ka ei sadanud, saatis C mind kordetama. Olgu, kordetan, aga kus me peseme, sest pesuboksi põrand paistis alles niiske olevat. Kui see mingi tugevdav ja kaitsev vahend, siis vast peaks kaua kuivama ka? Ei.. C ütles, et see on täitsa ok ja võib peal hobuseid pesta küll. Selge.

Oh neid ilusaid ja imelisi päevi, kui hobused jälle päikese valgust nägema hakkavad ja kabjad sitale vahelduseks mudasse suruda saab. Platsil oli ainult üks kuiv nurk kordetamiseks, väravaesine, kust C oma takistusi jälle koomale tõmbas. Pinnas oli talutav, aga Nearco oleks mu käe kihutamisega otsast rebinud. Esimesed 3 minutit galoppi ainult kahel jalal, sest teised 2 pidevalt millegi pihta virutada üritasid, järgmised 5 minutit lihtsalt arutut kihutamist ja siis hakkas tasapisi mind ka korde otsas märkama. Pool tunnikest kordel ja siis läksime pessu. Pügatud kasuka tõttu olid meil vaid jalad puhastada vaja.. Nearco astus pesuboksi, keeras end ümber, panin nööridega hobuse kinni ja kui kummardusin jalgade juurde, märkasin, et põrandalt on juba värv maas. Oh.. No ma ju ütlesin.

Igatahes kordetasin veel Arese, keda ma pole nii segasena varem kordel näinud. Lihtsalt pukitas mul tervelt 10 minutit (jah, kusjuures, ma vaatan kella). Ciccio vaatas kõrvalt ja lahkus, kui Angelo saabus. See kordetas Macellani ja mina pesin Arese puhtaks. Siis tegime platsil jälle vahetuse ja sain Corintot ka kiusama minna.

Corinto tavaliselt jookseb mul tondinos, aga seekord talle piiratud ala ehitama ei hakanud, sest mõtlesin tal korde otsas lihtsalt lasta liikuda, et ta boksis kopitama ei peaks. Ja võta näpust, minu alati nunnu ja rahulik Corintokene tegi sellise triki, et kui mind kordet järgi laskmas nägi, hüppas nelja jalaga õhku, siis keeras kanni minu poole ja pani joostes minema. Päris jaksasin kordet kinni hoida. nii ta siis rõõmsalt jooksiski mööda platsi, kusjuures kahes kohas on aed katki, lisaks värav ja ta ei lasknud platsilt jalga. Mul süda puperdas küll, et kui nüüd tee peale ajama paneb, siis on pekkis. Mõtlesin juba Cicciot hüüda. Lõpuks õnnestus ta kinni püüda, kuna korde jäi kergelt esimese jala ümber ja see talle ei meeldinud. Mugis suu rohtu täis ja seisis siis õnnetu näoga. Muidugi karvik üleni mudane ja korde läbimärg, aga mis teha.

Marssisime ilusti kordeplatsile tagasi ja üritasin ta ringile suunata. No olgu mainitud, et kahest küljest olime takistustega päris tihedalt ümbritsetud, mitte päri lagedal maal. Muidugi kohe üritas mu käest uuesti lahti tõmmata, aga üllatus oli suur, kui kinni hoidsin. Kui üritasime vasakule alustada, nagu tavaliselt, siis ta keeras mul hoopis suunaga paremale ja hakkas täitsa rahulikult jooksma. Veidi ebamugav paistis olevat, kuna korde oli üle kukla. Kuna paistis nii pidi rahulikult jooksvat, siis vahetasin korde ümber ja avastasingi, et paremale poole pold tal mingit probleemi joosta. Ilmselt siis varasemalt on teda nii pidi kordetatud rohkem või seda pidi alustatudki. Kaua ei teinud, sai ta juba platsil oma lihaseid sirutatud ka. Lõpetuseks vahetasin ikka suuna vasakule ja küsisin rahulikult sammu. Piits oli koguaeg suunavas asendis ja ise pidin ka hobust igal sammul pingsalt jälgima. Nii kui oma pilgu ära pöörad või keha keelega teda edasi ei aja, keerab hobune ümber. Seega samm õnnestus ilusasti, võtsin ta ise märguandega seisma ja jalutasime kenasti pessu.

Päeva lõpuks, kui pestud oli 4 hobust, nägi pesuboksi põrand välja selline...

Nii palju siis edaspidisest libisemiskindlast ja tugevast põrandast.

Kolmapäeval tegin Mendietale kordet. Ciccio saatis meid teise platsinurka, sest ise sõitis Aresega. Tore oli jälle Mendietat sopa sees kordetada. Ta on endiselt heledakarvaline... 

Pärast pesin veel Arese ka puhtaks, sest C läks Angelole trenni andma. Siis panin Nearco sadulasse, suulisi ei näinud, mis C talle kokku aretas jälle. Sest ega meil ju hambatohtrit pole käinud vahepeal, siis on ikka parem mingi kange raud suhu väänata ja ära sõita. Sõitu ma ka ei näinud. Enne, kui C hobusega platsile jõudis, läksin ma juba valmis pandud Elektraga platsile.

Elektra ju samuti boksis seisnud, kes teab, mis ajast. Täna pidi aga Andrea trenni tulema. Seega 15 minutit enne pidin hobust kordetama. Boksist välja minnes oli tal tagumine jalg pöialt veidi verine. Ma ei tea, kuidas, aga mingi vana arm oli veidi lahti tulnud. Ei olnud midagi hullu, pisike marrastus. Aga sellega tuli mulle meelde, et ega Ciccio ju vihmapäevadel hobusel pindesid maha ei kerinud. Seisavad jalad koguaeg pindeeritult. Macellanil nüüd samamoodi.

Seppa pole see hobune ka juba teab mis ajast näinud. Esimesed kabjad on täiesti üle kasvanud, neid ma enne alt ei vaadanud, sest C oli need ise puhastanud. Platsile jõudes on lugu niisugune, et kui tavalisest n-ö jalutamisasendist kordeasendisse üle minna, siis näeb end elu-kiire liigutusega hobusest eemaldama ja end pisikeseks kössi tõmbama, et mitte Elektra tagumiste jalgadega saada. Või siis esimestega pähe, sest see hobune näeb kordel välja nagu tõeline rodeoratsu. Ma ei tee nalja. Pärast 10 minutit üht pidi jooksu on ta juba täitsa päris hobuse moodi. Kui hiljem suunda muuta, siis tuleb sealt veel pukke... Aga meie kordega väga pikalt aega ei kulutanud, sest ühe niisuguse hüppe käigus lendas alt vasak esimene raud ja Francesca viis selle talli. Mina lasin aga hobusel edasi joosta, sest ta 10-minutiline pukifaas ei olnud veel läbi ja lasin tal lihtsalt natuke energiat kulutada. Kui ta seismiseks juba piisavalt rahunenud oli, vaatasin kabja ka üle ja lasin veidi traavida. Nägin, et 2 naela olid järjekordselt pooleks läinud, alt midagi ei paistnud. Elli tuli ütlema, et talli läheksime, trenn ilmselgelt jääb ära. Pärast kapjade mudast puhastamist tõmbasin need kaks poolikut naela ka kabja seest välja ja siiamaani ei saa pihta, et mis papist naelad need niisugused on, mis kabja sees pooleks lähevad... Hobune boksi ära ja Corintoga tegelemisest ei tuld midagi välja, sest C isa juba jagas heina. Pühkisin talli ja ootasin, kuni C ja Nearco sõidust tulevad. Pesin viimaseks Nearco ja kui talli vahel kuivatasin, käisid mingid tegelased tallis, kellest üks tahab trenni tulla.

Ciccio nii enesekindlalt rääkis, et jaa, siin meil on üks tore hobune, super trennide jaoks, Elektra on ta nimi ja isegi homme, kui ei saja, võib tulla... Kui Nearcoga lõpetasin, siis rääkisin Ellile ühest oma ideest. Kuna tean, et C võõraste hobuste sepa eest ei maksa ja pigem teeb ise kiiresti midagi korda, olin nõus oma palgast selle ühe korra sepa raha loovutama. Ütlesin, et mina niisuguste kapjadega hobusel trenne ei anna ja kui tahavad seda üldse teha, siis tulgu sepp ja tehku jalad korda. Omanik ju ei tea oma hobusest üldse midagi ja ei huvita teda ka. Seega.. ?

Elli ohkas, ütles, et teab küll, et kabjad korrast ära ja seppa on vaja, aga kõik on omaniku taga kinni. No, aga kui omanik ei tea, kuidas asjad käivad ja palub ise oma hobust tundides kasutada, sest hobune päris tegevuseta ka ei tohiks olla... Siis minu meelest, kui kasutada üht hobust omale raha teenimiseks, siis peaks selle raha eest ka hobuse eest hoolitsema. Või ei... Elli ohkas jälle ja ütles, et nad on varem omanikule helistanud, et kapju on vaja teha, kas andku raha sepale või teeb Ciccio ise. Omanik ütlevat, et oodake natuke, ma tulen ise talli ja vaatan, kuidas need kabjad on ja siis ei ole temast tegu ega nägu. C helistab uuesti ja ütleb, et kui raha ei taha anda sepale, siis teeb ise seekord kabjad ära, omanik jälle vastu, et no ära muretse, ma varsti tulen ja siis vaatame, mis teeme...  Aga terve selle ootusaja vältel on vaja Cicciol raha saamiseks trenni anda ja kui kõik neli rauda vähegi all on, siis ratsanik selga ja minekut. Kui ei, siis tuleb neljas raud ise alla kopsida nii kauaks kui peab ja saab ikka trenni anda. Elli ütles veel, et kõige hullem on siis, kui sepp tuleb ja teeb Elektrat ja samal ajal peaks hobuse omanik ka talli tulema, siis ta võib vihaseks saada, et tema hobusele midagi head tehakse... Vot siis.

Muidu eile sadas vihma jälle ja täna käisin Petulia ja Corinto bokse koristamas.

Ps. Linda (mu kass) on õnnetu, sest masinast sai Milka otsa ja automaadi-onu uut ka ei pannud. Kass on iga krõbina peale platsis ja vaatab mulle väga küsiva näoga otsa. 

Sõbrapäev vs San Valentino

Alustuseks natuke 14. veebruarist. Ma ei ole kunagi väga sõbrapäeva fänn olnud. Kui on head sõbrad, siis neid tuleb hoida ja meeles pidada igal hetkel. Muidugi on tore, kui mingi eriline moment nende tunnustamiseks on, kuid... Ma ei tea. Pigem on asi vast selles, et sõbrapäeva päritolu on olnud natuke ähmase taustaga ja miks ta meile just sellisel kujul jõudnud on, ei oska öelda. 

San Valentino on tegelikult aga pühak, kes legendide ja lugude järgi olevat kaitsnud ja lähendanud noori armunuid. Seega tänane päev on nii siin, kui ka tegelikult igalpool mujal maailmas just armunute püha, mil tehakse üksteisele kingitusi (nagu seda tegi püha Valentinus) ja käiakse koos väljas. Tänapäevas tähendab see seda, et müügil on paju südamekestega vidinaid ja šokolaade ning isegi pizzeriad teevad armunutele südamekujulist pitsat.

Aga siiski... Käisin hoopis täna tallis, mitte eile. Ja Ciccio pügas Arest, mitte Narcot. Mina puhastasin Petulia boksi ära. Ent C rääkis, kuidas eile õhtul oli Elio ka talli tulnud. C ütles talle, et ma ostsin tema hobusele soolakivi. Elio küsis seepeale, et kustkohast küll? :) Lubas täna tagasi tulla sellise jutu peale.

Kui just Corinto boksi puhastama hakkasin, saabuski Elio ka. Ütles mulle ainult tere ja rohkem ei rääkinud minuga midagi. Aga tegin ka näo, et mul on jube palju tegemist. Elli jõudis ka talli ja mees siis kohe küsima, et kas Ciccio ostis tema hobusele soolakivi?

Elli: Ei, Maarja ise ostis.

Elio: Aga teie ütlesite talle, et ta peab hobusele soola ostma?

Elli: Ei, ta täitsa ise käis neid kive vaatamas ja valis sealt ühe Corintole. Tal pole ju soolakivi olnudki.

Elio: Aa.. Brava.. Vaat, kui tore. Nii lahke tüdruk ikka. Hobune näeb ka hea välja ja nüüd ta koristab tal boksi ja puhastab ja. Ma olen väga rahul.

Elli: Jaa, Maarjale meeldib Corinto väga ja ta hoolitseb hobuse eest hästi.

Elio: Jah, alati, kui ma tulen, siis ta tegutseb millegi kallal, ikka töötab kõvasti siin. Ma arvan, et äkki ma peaks talle mingi kingituse tegema selle eest.

Elli: See oleks küll kena jah. Ta ikka seab hobuse heaolu esikohale, mitte ei taha koguaeg ainult hüpata. Ikka üks päev ratsutab ja teine päev laseb koplisse ja..

Elio: (tõsiselt) Ja ja. ei, ma arvan, et järgmine kord, kui ma tulen, siis ma toon 10 (kümme) eurot talle.

Hahahaa. Elio, you made my day! Damn, you are a sweet horse owner! :D

Elli: ...? Päriselt!? Tead, tegelikult oleks isegi kena, kui sa selle 10 eurot kuidagi kingitusena teeksid, näiteks talle kõneaega kannad või šokolaadigi ostad. Aga ole kena, ära seda 10 euri talle rahana küll anna.

Elio: (mõtleb, mis ta jälle valesti tegi)

Poolt juttu kuulsin pealt, poole rääkis Elli juurde. Aga tegelikult vestluse lõpus astusin boksist välja käru tühjendama ja saepuru asemele tooma. Mõtlesin, et pärast seda vestlust äkki mees tahab mulle lihtsalt "Aitähgi" öelda, et viitsin tegeleda, erinevalt temast. Aga kui ma käruga tulema hakkasin, kuulsin, kuidas mees hüüdis tallis: "Head õhtut!" ja kadund ta oligi.

Ma saan aru, et 10 euri oli meie rahas lausa 150 krooni, aga teate, siin see 10 euri on natuke teise väärtusega. Ta hobuse soolakivi maksis 8 euri, rääkimata muudest asjadest. See on lihtsalt võrdlus, ma ei nuta ja ostsin need asjad heast südamest, et mul ka endal oleks lihtsam tööd teha hobusega. Aga tegelikult, mida ma ootasin täna, oli üks aus "Grazie, Maarja."

Seega mõelge vahel, kellel oleks ilus "aitäh" öelda... See sõna on tegelikult nii suur ja on rohkem väärt kui üks 10 euri.

Ilusat neljapäeva teile (:

Vastlakuklid vs chiacchiere

Täna käisime viimaks hobuvarustuse poes. Sest omanik helistas Cicciole ja ütles, et kui too masinale terasid tahab, siis ta võib võtta teise müügisoleva masina pealt, sest praegusel ajal niikuinii keegi masinat ei osta ja tellib sinna uued terad. Oh neid küll...

Aga mina kulutasin ka natuke raha.

- Ostsin nahakreemi, et oma kõik saapad ilusti puhtaks teha ja läikima lüüa.

- Ratsakindad, mingid üsna kahtlased, kuid ainult ratsutamiseks peaksid vast sobima. Vanad HKM omad on endiselt head ja kannatavad ka masinpesu, kuid kardan, et kui neid ka bokside tegemisel ja muudel töödel kasutan, on nad varsti kulunud.

- Tavalise plastikharja, sest neid meil tallis pole. Kaks on, aga mõlemad katkised.

- Corintole valtrapi. Tumesinise, peenikese halli triibuga servas. Üsna sünteetiline materjal ja sisemisel poolel on fliis. Väga pehme tundub uuena. Ehk järgmisel korral üritan valtrapi peale kohe sadula panna, ilma pehmenduseta. See juba teine teema, aga seepärast sellist pehmet valtrapi otsisin. Ma küll ei tea, pole varem fliisalusega valtrapi kasutanud. Ehk ei saanud parim valik siiski.

- Corintole soolakivi. See päris naturaalne mäesool n-ö. Leidsin päris suure ja korraliku ja seni on Corinto täitsa ilma soolata olnud.

- Lisaks veel ühe kinnituslõksu, mis tahan martingalile lisada, et saaks sadulavöö aasa külge kinnitada, mitte ei peaks sadulavööd kogu aeg martingalist läbi toppima. Aga nüüd mul meenub, et kuna asjad olid kahes kotis ja neid ümber tõstsin, kuna soolakivi jätsin Cicciole autosse, siis ehk jäi see lõks ka kivi juurde. Mis omakorda tuletas meelde, et kui tädi neid asju kotti toppis, siis lõks kukkus maha ja ma ei kontrollinud, kas ta selle ikka üles võttis ja kotti pani. Seega homme loodan, et see lõks on ilusasti juba tallis. Ehituspoodides ma siin ei käi ja Metros pole sellist lõksu näinud.

Homme peab minema talli, ilmselt puhastan mõnd boksi ja aitan Cicciol Nearcot pügada. 

Maiustuste kohta uurisin ka Elli käest. Nende nimi siin meie piirkonnas on chiacchiere ja Elli retsept on jahu, kahe munakollase ja ühe terve munaga, natuke suhkrut, vanillit, küpsetuspulbrit (mis ilmselt pole nagu meie küpsetuspulber), võid ja klaas valget veini. Taigen segatakse kokku, rullitakse ime õhukeseks, lõigatakse ribadeks ja küpsetatakse kiiresti kiiresti keevas õlis, pärast seda peavad kuivatuspaberil õlist nõrguma ja kaetakse tuhksuhkruga. Tuhksuhkur on see kõige olulisem. Päris retsept mulle autos meelde ei jäänud, kui palju midagi olema peab, aga tehakse neid ka erinevat moodi, seega ilmselt leidub ka netiavarustes retsepte. Aga eks ma uurin.

Maiustused on iseloomulikud just tänasele päevale, tänasele karnevalile siis. Siin on see teatud sorti püha jälle. Mis aga kõigile ei meeldi ja suurt tähtsust ei oma.

Teile aga ilusat vastlakukli söömist ja hernesuppi, pikka liugu ja toredat vurrikeerutust.

Lumepühad

Hommikul ärgates oli mõne rohuplatsi peal isegi lund säilinud. Teed olid puhtad ja vesised ja üldse ilm meenutas nagu mõnda kodumaa sügispäeva, kui esimene lumi rohelise lume peal sulab ja räästad tilguvad ja kõk vett ja pori täis on.

Läksin talli täna, Ciccioga. Ütles, et pean puhastama Macellani ja Matilde boksi. Mõlemad tühjaks ja käsitsi. Ilmselt ei kasuta me traktori abi ees tallis, kuna kõik on saju tõttu nii pehme? Või on traktor katki, ma ei tea... Siis ei tee mitte kõiki korraga ja traktoriga, vaid ükshaaval ja käsitsi. Uh.

Igatahes vedasin Macelani boksist 8 tavalist kärutäit välja. Kolm suurt kärutäit (kõrgendusega) puhast puru asemele. Hobune istus selle aja talli vahel, C ütles, et muidu on oht jalaga saada... Ma ei tea, eelmine kord tegin küll nii, et hobune boksis oli.

Lasin taga tallis veel puhtad veed kõigile ja siis Matilde boksi tegema. Sealt viisin 6 või seitse suurt kärutäit välja. Küll mitte täitsa servani, sest muidu see pissine puru on ikka pagana raske. Aga tavalise käruga ehk ilma kõrgenduseta jookseksin siiamaani seda vahet. Pärast veel kolm kuhjaga suurt kärutäit puhast puru asemele ja oligi kõik. Kuidagi kodune tunne tekkis. Nahk oli märg, ilm oli sitt, lumi sulas ja saapad olid muda täis. Vastik vastik vastik. Palun päikest, ja kohe! Tahaks, et oleks palav sellepärast, et päike kütab kõrgel taevas, mitte seepärast, et sitakäru kõigest väest läbi muda üritan lükata. Oh, vajan järjekordset kunstiretke, et päev huvitava lõpu saaks...

Või suutis tööpäevale lõbusa punkti panna kass Linda. Jalutas mu ees ja kui talt küsisin, et kas šoksi tahab, siis jäi mind vaatama ja istus mu ette maha. Ta juba tunneb sõna šokolaad. (Inglise ja itaalia keeles rohkem küll) Elli jäi asja jälgima. Kass istus nii kaua mu ees ja vaatas mulle otsa, kuni rahakotist sendid välja otsisin ja automaati pistsin. Edasi olid ta silmad vaid šokolaadile suunatud. Istun siis toolile ja võtan paberi lahti, pakkusin Ellile ka šokolaadi. Nii, kui käe Elli poole sirutasin, tõusis kass püsti, ringutas end nii, et selg läks hästi küüru ja siis sirutas käpa šoksi poole, justkui tahaks öelda, et tema on ka seal ja tema maiustust mitte laiali jagada. Ega's midagi. Hakkasin pähkleid šokolaadi seest välja sööma. Kui liiga kauaks Elliga jutustama jäin, tuletas kass oma kohalolekut meelde ja vaatas mind jälle näoga, et kus järgmine maius nüüd jääb. See oli liiga naljakas. Ah ja kui šokolaad otsa saab, siis peab talle tühja paberit näitama, muidu jääbki vaeseke oma järgmist pähklit ootama. Tuleb ilusti öelda, et otsa sai. Järgmine kord peab seda filmima.. :)

Ahjaa, ning täna olidki koolid kinni muide. Sest lumi sadas eile maha noh. Ja ma ei tee nalja. Aga minuarust tänaseks oli see ikka suht ajuvaba ettekääne. Lastel muidugi tore.

Ja enne äratulekut tõi Ciccio ema mulle järjekordse panini ja karnevalipäeva maiustusi. Nimi on mul muidugi meelest läinud, aga põhimõtteliselt on need küpsised, mille koostisosad ma ilmselt võin juba peast öelda - jahu, vesi ja ehk natuke suhkrut või tibake oliiviõli ;) Kaetud tuhksuhkruga ja täitsa head.

Ja muidugi nüüd üritan uurida, mida kohalikud arvavad paavst Benedictus XVI tagasiastumisest...

Lumine

Täna kirjutan teile Lõuna-Itaalia lumest. Aga natuke, sest mida on eestlastele lumest kirjutada, mida nad juba ei teaks...

Aga siin sadas eelmise aasta veebruaris ka päevake lörtsi ja enne seda umbes 10-15 aastat tagasi. Silas tuleb kasvõi päevaks iga aasta lumi korra maha, aga siin all mitte. Temperatuur siin öösel ka tavaliselt rohkem kui -3 ei ole kunagi. Viimastki juhtub harva.

Hommikul tegin veidi enne kümmet silmad lahti ja suunasin tavapäraselt pilgu õue. "Ja täna on.. lumi.  Oot, mida? LUMI!!? Siin?" Mäletan küll neid vestlusi, kui ilmateade on lund näidanud, aga kohalikud ütlevad, et seda siin all ei juhtu. Vot täna siis juhtus. Inimesed, need üksikud, kes tänaval olid, liikusid vihmavarjudega. Ühel hetkel oli nii kõva sadu, et kõrvalmajas olid inimesed kahel rõdul ja kahe akna peal. Ja lõuna aeg - täielik vaikus. Mõni üksik auto kuskil vaikselt vuramas. Ja noored kirjutasid Facebookis, et miks see lumi pidi just pühapäeval sadama, kui niikuinii kooli pole. Kui lumi sajaks homme ka, siis oleks kool kinni. Paljud poekesed samuti. Mõni ei pruugi oma suverehvidega ju mäe otsas asuvast kodust siia alla jõudagi. Need teed siin on kohati küll nii kitsad ja kurvilised. Ja kujutate te ette Ciccio pahameelt, sest mis meie savimülgas nüüd endast kujutab? See nõuab ikka vähemalt kuiva nädala nüüd, et korralikult jälle sõita saaks...

Kell 10.03

Kell 13.33

Ja seal kuskil on mäed...

Aga pärastlõunal käisime C-ga Camigliatellos. Üles sõites oli pool teest mattunud sügavale udu sisse ja nähtavus oli null. Mõned maantee ameti autod ees liikumas, sahaga ja teisel kast soola täis. Teehooldus siiski käis hoolega. Ent mitmetel autodel nägime rehvi peal kette, seega ei tea, kuidas see asfalt siin vastu peab. Tegelikult kattis suuremat osa teedest siiski lörts ja vesine segu. Samas teepinnast kõrgemal, nagu tunneli laes ja lampide küljes olid rippumas jääpurikad ja need nägid üsna ohtlikud välja. Ei tahaks ette kujutada, kuidas mõni sõidu ajal esiklaasi kukub.

Camigliatello keskus oli täna rahvast täis. Töötasid suveniiri ja riide poed, lihaletid ja baarid, kust kuuma šokolaadi või veini sai osta. Peatusime meiegi hetke ühes baaris. Maitsesin üht ülihead maiustust ja tellisime kuuma šokolaadi. Tegelikult on see meie mõistes täitsa tavaline kakaokisell, mis on tassi sisse pandud ja kaasa antud nii pagana väike lusikas, et lihtsalt pead seda jooma. Õnneks vahukoorega oli asi üsna talutav, kuid maitselt tõesti hea.

Siis läksime jalutama. Tegin C-le selgeks, et jalutamine tähendabki seda, et me jalutame kusagile, kuhu autoga ei saa ja kus ei liigu sada inimest külg külje kõrval. Aga tal vaesekesel oli seal -4 käes niigi liialt külm, et läksime peagi autoni tagasi. Need itaallased on ikka nii naljakad siin lume sees. Oma spetsiaalsete lumesaabaste (kõigil ühesugused) ja jutuga, kuidas ikka nii pagana külm on. Eh...

Ja tagasi alla Cosenzasse ja Rendesse jõudes nägime ikka siin ka veel lund. Arvan, et homseks hommikuks on see kadunud. No kuigi ööseks lubab isegi -1 kraadi, kuid siiski.

Kodu poole minnes teenisin itaallaseks olemises paar pluss-punkti. C küsis, kas tahan pitsat omale koju kaasa osta, aga ma keeldusin, öeldes, et pean koju kokkama minema. Nimelt olin kastme ja riisi juba valmis teinud, et siis proovida üht pirukat. Ahjuvormi laotasin pool lehttaignast, sinna sisse peitsin tomatikastme, riisi, praetud lihatükid, natuke juustu ja bešamelkastet. Teine pool taignast peale ja ahju. Kiire, lihtne ja üsnagi maitsev sai ka. Või on asi veinis.. ma veel ei tea :)

Tõestus riisipirukast

Söötmisest ... või söömisest?

Mu blogil on seni, või ütleme tavaliselt, olnud kerge huumorialatoon ja palju töökirjeldusi. Ehk selleks, et lugejatel vahel suunurki kergitada või selleks, et omale talumatut lihtsamal moel kirja panna. Ent mõningad sündmused ja jututeemad ajaendavad mind täna kirjutama millestki muust, kui kõõrdsilmsetest vanameestest, kel isegi meelde ei tule, et hobust omavad. Tahaks, et seekord miski ka teie sisse jõuaks.

Olen vihmaste ilmade tõttu netis ringi sobranud ja leidnud palju blogisid, kus siinsed eestlased kirjutavad elust Itaalias. Kellel milline lugu siis on. Kui keeruline on siin bürokraatia, kui hea on vein ning et riik polegi selline päikesemaa, nagu kõigile tunduda võib. Ometi on kirjutajad "Itaaliast lummatud", "inimestest võlutud" ning "kriisiaja raskusi trotsimas". Ütleme nii, et ma ei mõista seda veel. "Veel" pole isegi õige sõna. Oma 7 siin veedetud kuu jooksul peaksin ühtteist juba mõistma, ent... See kõik jääb mulle kaugeks. Vahest mul lihtsalt puudub huvi, või mu keeleoskus on liialt nõrk, et end valimiskampaaniate ja Berlusconi lubadustega kurssi viia või hoopis tunnen ma end turvalisena selles väikeses talliühiskonnas, kus üritan vaid neljajalgsete probleeme mõista.

Nagu mõnele juba öelnud olen, siis pole Calabria regioon end minu silmis maailma kõige elamiskõlbulikuma paigana tõestanud. Ilmselt seega terve riik mitte, kuid ei saa teiste paikade nimelt kõneleda. Minus puudub see vaimustus ja võiks öelda, et mind on üldse väga raske millegagi lummata. Ent kui elutingimused ise pole paremad ja töökohast olete lugenud seda kõige hullemat juba varasemates postitustes, siis võiks küsida, et mida ma siin üldse teen?  Vastaksin siis, et õpin nägema asju teise nurga alt ja mõtlema lihtsatele asjadele, millele vahel ei kujuta ettegi, et mõtleks. Ma õpin hindama midagi, millele igapäeva elutempos ei jõua tähelepanugi pöörata. Ilmselt õpin ma elama...

Üks niisugune lihtne asi on söömine. See, millest siinsed inimesed iga hetk või jututeema puudus räägivad. Kes mida õhtuks sööb, kes millega midagi süüa eelistab, kus on hea söögikoht, kuidas midagi valmistada jne. Mulle tundus see alguses ikka väga veider. Ma ei ela selleks, et süüa, vaid söön selleks, et elada. Miks see peab iga päev nii oluline olema, mida ma endale näost sisse ajan? Miks see üldse kedagi teist huvitab, mida ma lõunaks sõin? Tegin võiku ja sõin makarone ketšupiga. Ai... See on neile kui löök allapoole vööd siin.

Sattusin hiljuti lugema üht e-raamatu katkendit, mida pean ka teiega jagama.

"Millegipärast eksisteerib veendumus, nagu oleks asju, mis on niivõrd iseenesestmõistetavad, et neid ei tulegi õppida ega arendada. Näiteks söömine. Või armastamisoskus. Mõlemad on aga kunstid, milles (nagu igas kunstis) on tähtis lihtsus ja harmoonia ning emotsioon, mis peab jätma sügava jälje.

Sellepärast ei saagi kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta ei ole taldrikutäis makarone! Pasta on suhtlemisvahend ja tundeavaldus. Kui itaallane sinust hoolib, küsib ta tihti: „Hai mangiato?” / „Oled sa söönud?”

Pasta on lõuend, valge paberileht, mille peale vallandada oma loomingulisus kastme abil. Nii nagu eri liiki värvivahendid vajavad eri liiki alusmaterjali, nii on ka pasta puhul välja kujunenud kirjutamata „seadusi”, mis arvestavad konsistentsi, kuju ning absorbeerimisvõimet.

Akvarellid nõuavad krobelist paberit, õlivärvid lõuendit joonistuse enda optimaalseks esiletõstmiseks. Samal viisil eelistab pikk ja sile pasta õlisemaid kastmeid (pesto, olio) ning lühike ja triipudega pasta on sobilikum kastmetega, mis on „kopsakamad” nagu näiteks ragù. Väikese formaadiga pasta (pastina) on aga sobivam suppide sisse. Meie „kunstiteose” kvaliteet sõltub oskusest ühendada elegantselt materjale sellisel viisil, et need annaksid kõige nauditavama tulemuse.

Itaalia köögi suurim saladus on lihtsuses – kolm-neli ainet, mis tuleb harmooniliselt toiduks ühendada nii, et ükski koostisosa ei domineeri, vaid akordina teistega kokku kõlab, ilma seejuures oma identiteeti kaotamata. Pigem vähem, taandades hädavajalikuni, kui rohkem, üle pakkudes. Miski ei häiri väljaarenenud maitsemeelt rohkem kui originaalsuse nimel toime pandud kakofoonia."

(katkend peatükist "Pasta" - "Iga teekond saab alguse südamest" /K.Kaaber)

Jah, kui ma seda lugesin, käis peast läbi mõte, et hakkab pihta, see pasta ülistamine ja inimeste pasta-usku keeramine. Kuni eilse õhtuni lasin sel lõigul oma peas keerelda kui hea sõnastuse ja võrdlustega kirjatükil.

Eile õhtul aga käisime C sünnipäeva puhul kalarestoranis söömas. Restoranis söömine on üldse üks omaette teema, ent kala suutis mind positiivselt üllatada ja sealne magustoidu portsjon pani asjale korraliku rasvase punkti. Ent rikkalik suupistelaud pani juba mu mõtte selle Itaalia köögi lihtsuse ümber keerlema. Lisaks päeval loetud Sirli blogi pitsa teema.

"Rääkides sõbraga, vero napoletano, sain aru, et polegi seal nii suurt kunsti. Proovin.

Pizza on pärit Napolist. Tõeliselt hea pizza saamiseks, ütles ta mulle, peab Napolisse minema. Samas. Peab teadma, kuhu pizzeriasse sisse astuda. Kõik ka head pizzat ei tee. Ja aidaku mind jumal, kui peaksin küsima pizzat ananassi ja kanaga. Mind visataks kohe välja. See olevat maitse ja pizza rikkumine. "

(Sirli blogi koos kohaliku pitsa retseptiga nüüd ka vasakul veerus olemas. Itaalia eestlase pilgu läbi )

Kõigist neist mõtetest lähtuvalt alustasin tagasihoidlikult juttu C-ga pitsa ja pasta teemal. Ja ma lihtsalt jäin teda kuulama. Millise hingega ta võis mulle pitsa olemusest ja algupärast rääkida. Kuidas on oluline, et taigen kätega sõtkutaks ja puuküttega ahjus küpsetatakse. Milline on tõeline pitsa-kattematerjal. Tomatikaste, mozzarella ja basiilikuleht. Roheline, valge ja punane... Nagu lipuvärvid. (Oot, mis enne oli, kas pizza margherita või riigilipp? ) Igatahes on oluline juba vesi, millega taigent tehakse. Eriti Napoli pitsal, kuna seal kõrval on Vesuuvi vulkaan ja vee koostis sellest tingituna erinev. See kõik... Kui palju väikseid asju, mis ühe pitsa kujunemist mõjutavad... Ja kui süvenenult võib sellest rääkida. C ütles ka, et mina võin ilmselt hobustest nii rääkida, kuna olen sellesse süvenenud ja seda õppinud... Tema on õppinud toidukunsti ja sellega seonduvat. Viimaks leidsime, et kõik võivad pitsat teha... Ameeriklased, Sakslased, Eestlased ja Erminio Mare Lunas teeb ka oma elektriahjus, aga see pole see tundega tehtud tõeline Pizza mis maailmas nii kuulus on.

Kui ta oma jutuga lõpetas ja ma mõtlikult lauda toodud pastarooga kala, tomaitkastme ja melansaaniga vaatasin, küsis ta, mis ma nüüd arvan sellest pitsast. Ma arvasin, et tal võib täiesti õigus olla, sest me paljud ei ole lihtsalt sellele asjale niimoodi mõelnud. minu jaoks oli pitsa pitsa ja ma sõin seda ananassi ja kanaga. Vähemalt sai C nüüd hästi naerda. Tal on vist vahel tunne, et ma olne üsna lootusetu põhjamaallane, kes ka pärast parimat pastarooga läheb koju ja sööb makarone ketšupiga.

Ketšupit nad vist jälestavad siin kõik. Ma ei ole selle tarbimist näinud mujal, kui friikartulite juurde pakutavana. Ent siis ka kohalikud keelduvad sellest. Aga milleks neile ketšup kui nende lõuendile kandmiseks on tomatikaste. See tõeline tomatikaste, mida jõudsin ka juba armastama õppida (Kirjutasin sellest Millised emotsioonid ! postitusest). Ja nii oli see eilne pastaroog kui tõeline kunstiteos mu ette lauale heidetud. Ja siis ütlesin C-le, et hakkan mõistma, mida see lõuendi metafoor endast tähendada võis. Kahju oli ainult sellest, et ma ei suutnud kuidagi seda lõpuni süüa, sest tegu oli tõeliselt suure portsioniga ja suupisted oli juba paras kõhutäis. Lisaks selles veel magustoit. Ja pudel veini oli meil kui õhku haihtunud...

Seekord ma võin öelda, et me ei käinud lihtsalt väljas söömas, vaid läbisin tõelise kunstiretke koos paljude mõtete ja naudingutega, mis pani minus vaid järgmisi mõtteid kasvama... Kas tõesti saab rahulolu tekkida nii väikesest asjast? Kui nii, siis miks me ei võiks seda kena hellistust omale lubada iga päev? "Me" kui eestlased... Või tegelikult, mis vahet sel on, mis rahvusest inimesed. Aga võtta hetk ja lasta oma meeltel midagi tõeliselt head tunda. Midagi lihtsat ja harmoonilist, mis laseks üheks hetkeks unustada kõik oma argimured. Selleks ei pea restorani minema ja nüüd pastat sööma hakkama, aga kõik see lihtne, mida me teeme päevast päeva, võiks saada mingi tähtsuse.

Ilmselt enesele märkamatult olen ma lasknud end elamise kunstist lummata. Ja siin on seda lihtsam teha, sest väikesed asjad on nii palju suuremad.

Pesuboksi parandus

Eile tuli uudis, et poes polegi masina lõiketerasid, onu peab need tellima ja jõuavad järmine nädal. Seega jälle poodi ei läinud ja sain kodus olla. Käisin Metropolises tärklist ostmas. Kohtasin poeletil riis-, maisi-, nisu- kui ka viimaks kartulitärklist. Siin on äärmiselt huvitav sellesse küpsetamise teemasse süveneda.

Lisaks oli poe põrand igasugu lendlevat prahti täis ja pisikesed kostüümides lapsed seda laiali lennutamas. Küll oli printsesse, mesimumme ja kosmonaute. Tekki küsimus, et mis toimub? Karneval. Vot siis. Pühapäev, esmaspäev ja teisipäev on siin karneval. Ja tähistataksegi karnevali maskeraadiga. Ajaloolisele taustale veel jälile pole jõudnud, aga kui ütlesin, et meil võib Eestis lihtsalt peo teemaks karnevali pakkuda, ja mitte veebruaris, öeldi, et siin see läbi ei läheks ja mind vaadataks väga veidralt. Sest karneval on omaette tähtpäev ja see on veebruaris. Kes siis jõule juulis tähistama hakkaks...

Täna aga arvasin, et on vaba päev, kuna plats märg ja pügada ei saa. C alles kilkas, et oli boksid ka ära teinud. Aga Elli saatis mulle sõnumi ja läksime talli. Siiski oli mõtteks Elektra ja La Luxi boks puhtaks teha. Seekord käsikäruga  ja Elektral viisin 4 kärutäit välja, Luxil 2 suurt. Müstika ikka, mida sealt boksipõhjast leida võib. Luxil näiteks veämbri all elasid vihmaussid, igavesed rammusad. Kärutasin aga puhast puru asemele ja tegin Corinto boksi ka korda.

Talli jõudes juba nägin, et C oli pesuboksi põrandat parandanud. Värske tsemendikiht oli tasandamiseks peal ja ilgelt palju kassikäpajälgi üle selle vohanud. Kui mina bokse puhastasin, tegi ta viimaks ometi boksi ääred ka korda, igasugune jama ja sõna otseses mõttes sitt koristati ära ja pesuala sai uue piirde. Tsemendi jaoks ei ole niiske ilm küll kõige õigem aeg ja ega see piiregi kauem ilus püsi kui täna ja homme, kui tallis tegevust ei toimu. Juba kassid rõõmsalt rüüstasid seda nurgast. Lisaks ma ei tea, kui hästi see kõrs pidevale niiskusele ja päiksele vastu peab... Eks ole näha.

Enne - katkine põrnad, katkised piirded ja igasugu pahna

Nüüd - koristatud, parandatud põrand ja uus piire

Homme ilmselt ei tee midagi, sest vihma sajab jälle, pügada ei saa ja boksid puhtad. No niivõrd-kuivõrd, aga Cicciole sobib. Hommikul hakkan küpsiseid tegema, vaatab, mis head välja tuleb. Õhtul on piduu. Või noh, mitte midagi suurt, lähme lihtsalt välja.

Ah ja seda pean ka mainima, et üks läks natuke segi ja tõi mulle kuus pudelit veini. Kolm valget, kolm punast. Peab vist jooma hakkama. Või.. tulge mulle külla (:

Pessoa - 20 aastat ühte tagumikku

Ciccio on ikka ka hea mees, noh. Eile ei teinud platsil midagi, aga ütles, et homme kordetame. Saatis mind siis täna Mendietat kordetama, ütles, et vaataksin ise, kummal kohal kordetan, kas värava ees või korderingil, kus kuivem on. Lähen siis hobusega platsile ja hea, et me mõlemad ninali ei käinud, kuna kõik oli ikka nii lögane. Värava ees on madalam koht, tavaliselt saab kordetada, aga täna oli lompe täis ja lisaks oli üks TaKiStUs jälle nihutatud nii, et ruumi polnud.

Läksime siis korderingi juurde, kus pidime ümber lombi jooksma ja Mendieta arvas, et sealt oleks alustuseks ikka tore läbi joosta. Ma tuletan teile meelde, et see hobune on VALGEt värvi. (Tean jah, et valget hobust pole olemas, aga ta keha katavad 99,9% VALGED karvad, mis määrduvad sopa käes ja mida tuleb pesta.)

Seega jalutasin pool tundi hiljem ühe sopase Mendieta taolise käkiga talli juurde tagasi ja vaatan, et seal saduldab Angielo oma halli hobust. No palju õnne. Küsisin, et kas ta platsi ka näinud on või hakkavad õhus hõljuma täna? Ciccio küsis ka, kas oli väga hull, vaatas Mendietat ja ütles, et ok, kui väga libe, siis rohkem ei kordeta meie omasid. Aga Angielo peab oma järgmise superhobusega ikka sõita saama, seega ei morjendanud kedagi see libe plats. Hobust pestes kuulsin platsi poolt lausa lattide kolinat, seega nad hüppasid traavis üht takistust ka...

Mendieta tuli ka sopakihi alt välja, kui hoolega nühkisin ja talle kohe täitsa meeldis see pesemine ja sügamine. Hobune, keda on tegelikult kõige mõnusam pesta, kuigi esimeste raudade tõttu üsna tüütu ka. Pesin saba ka puhtaks ja lasin tal pärast natuke päikse käes mõnuleda. enne boksiminekut sai talliteki selga ja muidugi 10 minutit hiljem oli ta püherdanud. Aga see pilt, millega ta mind vaatas, kui harjaga lähenesin... Vahel tekib tunne, et nad püherdavadki seepärast, et siis minnakse neid uuesti puhastama ja sügama...

Kui Angelo oma hobusel sadula seljast võttis, tegi koledat nägu. C läks ka asja uurima, mina vaatasin natuke kaugemalt. Turjal, kohe paremal pool selgroolüli oli veri väljas. Selline kriips selgrooga ühes suunas, paar cm pikk. Ideaalis peaks seal sadula esikaar olema, kuigi ütlen ausalt, ma pole kunagi lähedalt vaadanud, kuidas see sadul neile istub. Seda tean, et sadul on uus, küll üsna odav, aga üsna laia kanaliga, paksemat tüüpi valtrap ja pehmendus on ka sadula all. Sadulavöö oli eelmisel korral hobusel hõõruma hakanud. Seega ilmselt üsna tundliku nahaga loom (rääkimata sellest teki hõõrumisest).

Aga... Ciccio ütles Angelole, et se kriips on imelikus kohas, seda pole sadul teinud, sadul on hea - uus. Järgmine kord tuleb panna geelpadi valtrapi alla ja siis pehmendus ja sadul. Andke andeks, aga minu meelest see jutt ei klapi väga. Ühe korra võib tore olla, aga kuidas see hella nahaga elukas selle geelpadja peale reageerib tulevikus?

Kui tallist ära läksime, rääkis C mulle autos, et nüüd sõidab edaspidi hobusega ainult Angelo ja Francesca, tema abikaasa, mitte. Mõtlesin, et kuis nii, nüüd ju uus hobune ja kõik läks hästi... Aga Francesca pidi lapseootel olema. Auguri! Aga noh, vahet pole, mu meelest suudab mees üksi ka selle hobuse ribadeks sõita. C aga siis jätkas, et hobusele muidugi veidike parem ja meile ka, et Angelo saab kas Elli või minuga koos sõita, et ei kulu nii palju aega jne... Ja siis mainis seda tänast sadula teemat.

Ütles nii: "Kas tead, miks hobusel turi katki on? See ei ole sadul, see on seepärast, et Angelo ei oska endiselt hästi galoppi sõita ja käib potsaki-potsaki tagumikuga sadulasse. Ma räägin, sadul on hea - see ju uus. Pold küll kallis, aga uus."

Mina: "Aga ikka sõltub ju ka milline sadul ja milline hobuse turi on..."

C: "Ja jaa, aga minul, see pessoa sadul, on olnud 20 aastat, ma olen kõik hobused sellega ära sõitnud, suured, kiitsakad, paksud - kunagi pole turi katki läinud. Anna see sadul aga Angelo kätte, ta suudab selle sadulaga ka hobuse turja katki sõita. Ta on kõigi oma houste turjad ju ära lõhkunud."

Mina: "Mmm.. (tahaks öelda: mma ei usu seda hästi, ikka oleneb, kas sadul õige)"

C: "Ma räägin sulle, ma olen selle sadulaga 20 aastat erinevatel hobustel sõitnud, midagi pole juhtunud. Tema aga ei oska galoppi teha, sest kui nii palju põntsub, siis sadul ikka liigub hobuse seljas. Aga ma ei saa talle nii öelda. Paneme järgmine kord geelpadja alla."

Jah, Ciccio, mida iganes. Esiteks, on kindlasti väga tore, et su perse 20 aasta jooksul eriti muud sadulat tundnud pole ja kindlasti on sul seetõttu endal mugav sõita, aga seepärast su hobused ei olegi alati toredad, kuulekad ja koostööaltid, et mõnele see sadul tõesti lihtsalt ei istu. Ma ei tea, kolm hobust tallis, Mendieta, Nearco ja Ares sõidavad kõik sama sadulaga. Kõik on erinevat tüüpi hobused. Varem sõitis Elektra ka veel sellega. Ja kui te seda näeksite... Kust kõik see katki ja parandatud on. Ja ühel päeval avastasin, et selle Raam On Pooleks :( Aga see Cicciot ei heiduta. Hobusel käib valtrap, geelpadi, poroloonpehmendus ja sadul.

Teiseks, mis siis, et sadul on uus, kui see lihtsalt ei sobi. Ma olen enam kui kindel, et see sadul on lihtsalt liiga lai selle hobuse jaoks. Oli ju pildiltki näha, kui kiitsaka ja isegi kõhna hobusega tegu on. Ja kui hobusele sadul sobib, ei tohiks väga vahet olla, mida see ratsanik sadulas teeb. Turja verele üks trenn ikka ajada ei suuda.

Ja komandaks, Ciccio on siin treener. Kui mees veel galoppi teha ei oska, siis miks peab hüppama iga päev ja veel galopis? Miks ei seletata kõigepealt, kuidas galopis istuda? Mehel on hüpates lihtsalt üsna hea tasakaal, kuna on palju tsikliga sõitnud... Vot siis väidet. Ja kusjuures, minuarust ei ole tema galopiistak nii meeleheitlikult jube. Ma vahel vaatan, et ta suudab pehmemalt istuda, kui mina.

Seega kokkuvõtvalt tahaksin öelda, et kulla mees, sa võid oma 20-aastase pessoa võtta ja sellega pe'sse minna. Sadulasobitamisest ei tea sa tuhkagi. Mina ka tegelikult teab mis tark pole ning isegi Ingrid Randlaht on öelnud, et avastamist ja erinevaid juhtumeid on küllaga, ent elementaarset peaks ju igaüks teadma - vasaku jala king ikka paremasse jalga ei käi.

Homme pärastlõunal läheme vast viimaks ometi varustuse poodi. Oh, mis ma kõik osta tahaks. Aga C-l on vaja uued terad pügamismasinae osta ja siis vihmasajus pügame me kolm hobust jälle üle ja võib masina ära panna järgmist aastat ootama... 

Puhastuspäev

Eile siiski sadas nii palju, et mulle anti vaba päev. Tegin väikseid sarvesaiu õunatäidisega ja õhtuks tortelliini-juurviljasuppi. Pärast õnnestus mul natuke telekat piiluda, vaatasin itaaliakeelset Extreme Makeover´it, itaaliakeelset Dr House natuke ja itaaliakeelset Titanicut. Täitsa naljaks on ikka, kuidas mulle ei meeldi see peale loetud keel... Klaas valget veini tegi asja natuke talutavamaks...

Täna päraslõunal läksin talli, et käsikäruga aidata tühjaks teha kaks boksi. Lady ja Petulia. Mulle jäi vaid kärutamise rõõm seekord. Puhas puru asemele (5 kärutäit kokku) ja tegin Corinto boksi ka korda. Keerasin seal saepuru pahupidi, et asi kohevam oleks ja õhku saaks ning viisin märja välja. Nüüd ju ilmselt vihmaperiood tulemas ja hobune jääb boksi seisma. Siis hea, kui kuiv puru all.

Pärast puhastasin meie varustuse ja puhastasin Corinto ka. Võtsin boksist välja ja lõikasin kiilud paremaks. Andis muidugi lõigata, sest ainult parema käe kabjanuga oli, kuid enamasti oleks vasaku oma vaja läinud. Teise sileda noaga ma ka suurt midagi teha ei oska, seega lõikasin nii palju lahtist ära, kui sain. Parem sai ikka. Muud ei teinudki. Plats ligane ja igalpool jälle sopp. Andsime söögid ette ja olime lõpetanud. Ootasime veidi Ellit, kes ütles, et kohe jõuab talli ja nii jäi mul veidi aega seal üksi ootamiseks.

Võtsin automaadist suure šokolaadi isuga ühe milka šoksi, millel olid suured terved pähklid sees. Kuna ma pähkleid ei armasta, sõin šoksi ümbert ära ja pähklid jätsin alles. Üks kukkus aga tallipõrandale ja püüdis kolme kassi pilku. Nii nad siit ja sealt nurgast kohale tormasid, kes nuusutama, kes mängima ja kes proovima, kuidas maitseb. Nii avastasingi, et talli kass Linda sööb pähkleid ja pistis kõik mu šoksi seest välja nopitud pähklid põske. Seda šokolaadi võib järgmine kordki süüa. Koos Lindaga.

Kui C ka tallis oli, rääkisime jälle söögist ja vaatame, et auto sõidab hoovi. Elio. Tuli autost välja ja rääkima kohe, et oi, näed, tulin boksiüüri ära maksma, hea oli, et hommikul meelde tuli. Tema tuli hommikupoole siis oma autot talli lähedale teenindusse tooma ja siis tuli meelde, et tal hobune on. Seega käis kodus ja tõi raha endaga kaasa. Lisaks sellele rääkisid nad terve ülejäänud aja autodest ega küsinud/vaadanud kordagi, kuidas ta hobusel läheb. 

Ja vahepeal tõi C isa mulle aiamaalt värske fenkoli ja C ema tõi mulle panini (brokkoli ja praetud liha lõiguga) ning mandariine ja apelsine (: Ei tea, kas neil hakkas kahju, kui mind täna nii palju käruga siblimas nägid jälle :)

Homme talli. Peaks ilus ilm olema. Ülehomsest hakkab sadama.. Vähemalt nii lubab ilmateade. 

Kerged kõrvalehüpped

Aga vot täna oli täpselt selline ilm nagu meil tavaline suvi on. Kergelt tuuline, aga palav. T-särk selga ja tööle. Alustuseks sain kohe Corintoga sõita. Sõitsime ühel ajal Macellani ja Angeloga. C tegi neile trenni, mina olin omapäi.

Alustuseks sammu. Mõlemast jalast traavi, siis veel sammu, kuna ilm oli kuum ja karvikut väga märjaks ei tahtnud ajada. Märkasin, et tal on sabajuur koguaeg kergitatud natuke ja vasakule poole hoiab seda viltu. Täna ei tahtnud ta mul ka vasakule painutada. Eile ei tahtnud vasakule galoppi teha. Proovisin nii ja naa pidi, et suuremad pöörded ja väiksem volt, sammus ja traavis ja ise rahulikult lõdvestuda, aga .. teistmoodi on, kui paremale.

Galopiga alustasin täna aga vasakust jalast. Tõusis ilusti ja tegime korraliku ringi ja kõik oli hästi. Paremast jalast tõusis galopile ja jäi kohe sammu, uus tõste ja tõusis valest jalast. Tegin natuke traavi ja siis ta tegi mul toreda tõmmeka jälle küljele. Kaks korda üritas täna minema panna. Vot siis, ei koti teda see söögiaeg ikkagi nii palju, et ainut selle süü oleks. Traavis tõmbab kõrvale ja jääb seisma. Võtsin kohe uuesti traavile ja sõitsin edasi. Teise korra ka. Ciccio nägi meid. Ei öeld midagi.

Kui uuesti paremale galoppi üritasin tõsta, tegi mulle mingi hüppe või puki ja üritas pea alla lüüa. Mina muidugi olen väike jänes ja ei teinud suurt midagi selle peale. Pool ringi traavi ja siis rääkisin Cicciole, et ta selline on. Tean ise ka, et ma teen valesti, kui võtan ta seisma või ei reageeri asjale. Aga jänes noh.. Ma ei tea, kuidas ta reageerib ja ma ei taha uuesti alla kukkuda. Seega oli mul Cicciot täna vaja, sest ta ütles, et ei ole sel hobusel häda midagi, mängib niisama lolli ja kui edasi ei nõua, jääb harjumuseks. Seega ta vaatas mu galoppi. Tegime ühe ringi vasakust uuesti, oli kõik hästi. Siis paremast ja tõmbas mul samas kohas, kus teist korda kukkusime, pea alla ja selja kumeraks, andsin säärt ja tegi mingi lolli hüppe jälle. Uuesti galopitõste ja teist korda tõmbas mul teepoolses servas jälle küljele ära. Tegi selliseid lolle rodeohüppeid nagu Ares Ellile teeb. C siis tuli rääkima, et kui nii teeb, siis ikka säärega edasi ja välimine säär vastu neis kohtades, kus üritab minema tõmmata. Sest nii tegi ta Elio ja Serenaga ka koguaeg ja nemad lasid hobusel oma teed minna. Peame siis selgeks tegema, et mina ei lase tal rajalt minema tõmmata. Eks siis ole näha, kas lihtsalt loll harjumus, kuna ei viitsi tööd teha või mõtleb ta siis mingi uue nipi välja, kuna talle seljas miski valu valmistab. Ebamugavust kindlasti.

Pärast seda tõmmekat käskis C uuesti galopile tõsta ja siis tegime kaks ringi ilma probleemideta, kuigi olin ise iga hetk valmis ja nendes tema lemmikkohtades juba panin välimise sääre kergelt vastu. Lõpetasime seega ilusa galopiga ja C arvas, et hobune lihtsalt elab end välja ehk, et oleme seni teinud palju traavi kuid vähe galoppi ja nüüd on kerged rõõmuhüpped, kui galoppi lasen teha. Ma ei tea. Mina muidugi laseks selle selja üle vaadata, sest kui ta puhastamisel on tundlik, pärast trenni lähe niiske selja ja karvaga väliboksi ja mul sõidu ajal saba viltu hoiab, siis ilmselt talle midagi ei meeldi. Ei taha, et see süveneks, tahaks teada, mis probleem on ja mida tegema peaksime. (peale tekiga boksimineku ja sadula vahetamise, mida meil pole võimalik teha... )

Corinto pestud (kusjuures, pesu ajal ja päikse käes seisis ikka ilusti ja lasi rahulikult pesta), panin Cicciole Nearco valmis. Täna läks Nearco platsile Arese suulistega, ehk pessoaga, rihm ilusti all. Sõitu ma ei näinud, sest hakkasin elektrat valmis panema. Kui Elektraga platsile läksin, siis C hüppas. Angelo oli talle abiks ja oli talle ka mingi mõnusa okseri ehitanud. Selline 125-130 ja mõnusalt lai ka, nagu C Nearcole armastab ette panna. Ma ei teagi, kuidas ta kokkuvõtteks rahule jäi.. Jalutasin Nearcot ja C andis Andreinale trenni. Mina kuulsin, et C pakkus Andreinale kannuseid, sest tüdruk ei saanud kuidagi hobust liikuma. Tüdruk lihtsalt ei kasuta oma jalgu ja ei kuula absoluutselt, mis talle räägitakse.

Pesin mina tallis Nearcot, kui saabus ka järgmine trenniline, Andrea. Pesen ja koristan seal, kui Angelo tuleb platsilt ja räägib C isale, mis juhtus. Ehk siis, Andreina ei saanud Elektraga hakkama. Ta ei kuula, mis C talle räägib. Sikutas Elektrat ratsmetest ja kui C käskis korduvalt jalgu kasutada, lajatas too kannustega ribidesse. Aga Elektrat ratsmetest võtta ja säärt anda, tõuseb ta kergelt galopile, nii oli ta teinud paar galopitõstet ja C tahtis kannused ära võtta, et too viga hobusele ei teeks. Muidugi käib sinna juurde ilge seletamine, et miks ta ei kuula ja nii ja naa ja.. See alati nii. C käskis ratsmed rahule jätta, Andreina sikutas edasi ja ütles, et ta ei jää ju seisma. Elekra ei jäägi seisma, kui teda ratsmest sikutada. Siis oli juhtunud nii, et Elektra oli galoppi tõusnud ja Andreina ei saanud juhtimisega hakkama, suunas hobuse tollele eelpool mainitud okserile, aga valelt poolt ja Elektra hüppas. Puhtalt, kusjuures. Ja Andreina ei kukkunud hüppe ajal alla. Ta ei teinud midagi. Aga hobune suundus otse edasi, kuni ette tuli palm. See peatas hobuse, too lõi pea alla ja siis Andreina kukkus. Kõik olid üsna šokis olnud nähtust. Kusjuures, tüdruku isa istus terve trenn autos, vaatega platsile ega teinud teist nägugi. Pärast trenni ütles head aega ja läksid. ehk oli üldse silma kinni last.. Ei tea.

Andrea oli selle eest hästi ratsutanud. Ilma steki ja kannusteta, traavis ilusti ja rahulikult ja C kiitis tema istakut. Mõlemad väitsid, et tänau minu õpetustele istub poiss täitsa hästi sadulas. Tore, oskaks ennast ka õpetada. Pesin Elektra ja andsime söögid ning meie olime lõpetanud. Talli jäid veel Piero ja lapsed Matildet pesema..

Homme ähvardab sadu ja on pühapäev, aga lähen talli, sest kui midagi tarka ka teha saab, siis Ellit niikuinii pole ja olen abiks ikka.

Istakust

Täna enne talli minekut pakkisin kodus kokku Corinto nännipakikese, kus oli 1 õun ja 1 megasuur porgand ja kaks poolikut. Läbipaistvas kilekotis. Nii ilus, et söö või ise lõunaks. Tallis jätsin need pesumasina peale, sest mõtlesin, et kui nad seal seisavad, kes siis ikka võtab. Ja seisid.

Kordetasin Nearcot, sest C ütles, et too oli eile siga olnud. Nojah. Kordel küll mingit üleliigset energiat polnud, ilusasti jooksis ja kuulas. Siis puhastasin Arese, C pani sõiduks valmis, mina panin elektra Serenale valmis ja viimaseks saduldasin Corinto. Jälle jäime õhtu peale ning lõpuks veel platsile üksi ka. Kell oli täpselt söögiaeg ja hobune hakkas lolli mängima jälle. Galopitõste ajal pea alla ja hüppaks kõrvale. Siis vahtis kael kõveras talli poole ja sinna poole kiirendus ka. Kusjuures, see on nii ka siis, kui teised hobused on platsil. Pestes jälle sama asi, paigal ei püsi ja teeks kõike, et boksi saada.

Muidu üritasin hästi palju täna oma istaku peale mõelda. Et selg sirgu ja käed alla, kergendaks rahulikult ja õigele jalale enamasti. Sääred omale kohale ja jalad paigale.. Aga idagi on ikka jube ebamugav seal. Ilmselt on asi sadulas. Ma pole seda küll mõõtnud, aga istumisplats tundub nii suur, et ma eksin ära seal vahepeal. Et sadula kõige sügavamas kohas olla, siis võin ilmselt julgelt tagapool istuda. Samas, jalused on ebamugavad, sest jaluserihmad on erinevad ja ma ei saa neid ühepikkuseks. Istumisplats ja jaluste asukoht ei ole omavahel heas suhtes. Enne tundusid jalused liiga lühikesed, kuigi toetusin neile ilusti, piltidelt aga vaatasin ka, et säär on kuidagi liiga ees. Lasin augu võrra pikemaks, nüüd on nagu parem, aga jalustele on kuidagi raske toetuda, sest põlve asukoht on allpool. Sadulal on ees aga põlvepadi, selle taga on lohk, kus tundub, et kellegi põlv on seal aastaid olnud. Selleks, et mu põlv sinna lohku läheks, pean jalused eriti lühikeseks panema. Kui jalused pikemad, on mu põlve all mingi ebamäärane mateeria ja selline tunne, et sadul hoiaks mu säärt nagu hobusest eemal. Et säärt kasutada, pean jala justkui sadula serva alla lükama. Väga keeruline kirjeldus sai, aga kujutan ette, et selle sadulaga on lihtsalt aastaid sõitnud mingi pisike takistussõitja ja mu pikad jalad ei ole sellega kooskõlas. Ja eriti raske on end paigal hoida, kui hobuse samm ka selline viskav on. Igatahes...

Pesu ajal märkasin, et mu nännipakk on külmiku pealt kadunud. Mõtlesin, et kuna C juba kõik ära oli organiseerinud ja koristanud, siis äkki pani mu asjad ka omade juurde. Kui hobuse boksi viisin, küsisin, kus mu porksid on. C küsib, et mis porksid ja kus need olid? Vargad raisk! Ilmselgelt võis see Paolo olla, kes Luxi nännutamas käis. C vähemalt arvas nii. Mina ei uskunud, sest ta saabus oma maltsakotiga. Niigi lõikus Luxile kilo porgandeid ära, lisaks fenkolit ja mingeid salatilehti. Aga just sel ajal panin ma Corintot valmis ja keegi rohkem tallis ei käinud. Nii pidi Corinto kahe õunaga leppima, mis C mulle andis. Vot siis kõik head inimesed, kes head nägu teevad ja sõpse mängivad. Panevad su porksid rotti nii, et silm ka ei pilgu.

Aga muidu homme talli ja ilmselt ka ülehomme, sest Ellit pole need kaks päeva.

Muud pole ka huvitavat rääkida... Varustuse poodi pole ikka jõudnud. Midagi silmapaistvalt huvitavat pole ka teinud. Eile õhtul käisime kebabi söömas. (Kati, mäletad?) Endiselt parim söök, mida väljas süüa võib. Ja tulevaks reedeks pean küpsiseid tegema. Kellelgi tuleb siis sünnipäev (: