Äärmuslikud arusaamad

No tänane ilm oli lausa super. Siiski jaanuari lõpp ja mina olin pool päeva lühikeste varukatega väljas. Tegemist ja jooksmist oli vahepeal nii palju, et paksemate riietega lihtsalt ei saanud olla. Ja päike... Oh seda rõõmu.

Aga muidu Elektral pinded maha, Nearco Cicciole sõiduks valmis. Viimati on Nearco sõitnud kahe paari suulistega, kang ja seal juures kahe osaline keerlevate vasklülidega D-suuline. Täna aga andis C mulle valjad, kus oli tavaline kaheosaline D-suuline. Üsna äärmuslik valik. Aga sinna juurde ka libisev ratse. Ok, panin valmis. C läks platsile, võttis hobuse, koera ja teki ühes ning palus mul Mendieta kordeks valmis panna. Puhastades nägin, et tagumise raua on all kõveraks astunud (seda ma arvasin juhtuvat, sest sepp seekord nii palju mõlemalt poolt raua välja jättis). sisemised naelad olid kadunud, sisemise kilbi oli omale talla alla astunud. C ütles, et raua alt võtaksin ja siis platsile läheks. Tehtud.

Kui paltsile jõudsin, nägin meeldiva üllatusena, kuidas esimest korda Nearco tempokalt traavi jooksis, jälge astus ja kohe mõnuga edasi liikus. C pold teda libisevaga väga rulli ka tõmmanud, seega vaatepilt oli mõnus. Ja siis keerasid nad otsa ümber, C ütles, et peame talli minema ja suulised ära vahetama, nendega ikka ei lähe mitte. Jälle siis kang+trensel tagasi ja platsile kohapeale tippima. No näete, kui vale arusaam mul siis asjast oli tekkinud. Nearco pidi paar madalamat hüpet ka lõpus tegema ja vehkis oma peaga nagu tavaliselt. Seekord siis C tegi järelduse, et hambad ikka võivad probleemiks olla.

Pesin Nearco, C pani Arese valmis ja vahepeal jõudis igasugu rahvast talli. Ka Matteo, kes tahtis Matildega sõitma minna. Pidin hobuse boksist välja võtma, aga sellega on mingi nipp. Piero ja lapsed võtaad, siis hobune jookseb boksist välja, C võtab, siis tuleb rahulikult. Pole süvenenud, seega jooksis ta minuga ka boksist välja. Märkasin, et üks nael on tagumisel raual kõver ja lahti. Matteo võttis selle ära ja küsis, kas ma saaks uue naela asemele panna. Ei saanud, sest kabjast oli lihtsalt tükk väljas selle koha pealt, kus nael peaks käima. Teisel pool logises ka nael ja ütlesin, et see tuleb tervenisti ümber teha. Mul oli aga kiire, seega ei saanud aidata rohkem ja Matteo ütles, et ei hakka tegema, las siis jääda nii. Loomulikult tuli neil sõites raud alt ära... Aga see ei seganud edasi sõitmast...

Kui Nearco boksi sai, panin Elektra vamis. Täna tulid Serena ja Andreina sõitma. C andis neile ise trenni, kui Arese mulle pesemiseks oli andnud. Ja kui Ares puhas, panin Corinto veel valmis. Kell oli küll juba päris palju, aga endiselt oli valge ja päike vaikselt mäe taha kadumas. Mul oli hea meel, et lõpuks sõitma jõudsin, kuid teadsin, et tagasi tulles on ta paras nuhtlus pesu ajal. See hobune on lihtsalt programmeeritud nii talli elu järgi, et kui on söögi aeg, siis on söögi aeg ja tuleb sööma minna. Teised nagu ei tee probleemi sellest. Kui just talli vahel seisma ei pea ja sööki liikumas näe, aga pestes ja platsil mitte. Corinto aga hakab juba platsil nihelema ja vaikselt talli poole nihverdama. Kui pessu lähme, siis kraabib ega püsi paigal ja üritab tagumistega mind teisele orbiidile ka veel saata.

Aga sõit oli mõnus. Tegime alustuseks pikalt sammu, sest see hobune vajab lihtsalt pikemat soendust, et oma lihased liikuma saada. Seda on nii hästi tunda. Siis mõlemat pidi traavi soenduseks ja siis hakkasime jälle painutusharjutusi tegema. Volt, suunamuutus, suunamuutus, volt jne.. Ta on nagu rong. Kolme vaguniga. Pea, esiots ja tagaots käivad kõik kuidagi loksudes ja üksteise järel. Ta pole tervik. Ja ma ei imesta... Ei ole tema kaua töötanud ja endast ma ei räägigi.. C peale pole vist ka mõtet loota, sest iga asi, mis ma ütlen, arvab ta, et hobune on super hea. Ei, ta ongi hea, aga kuidas siis mina paremaks saaks?

Ent ma pean mainima, et mulle väga meeldib see hobune (: Ta on kuidagi selline... Kellega tekib klapp. Pikemad soojendused ja rohkem traavi tööd ja siis vast oleme kindlamad galoppi ka tegema. Täna tegime juba pikemad galopilõigud ja pärast galoppi üritasin aktiivset traavi nõuda. Natuke laisk on ta ikka meil. Aga oli väga tulbiii ! (:

Talli, pesu, varustus ära, hobune ära, hakkasin juba ööseks tekke panema Mendietale ja ka Nearcole, kui C tuli Nearco juurde päitsete ja raspliga. Seekord hambaraspliga. Ma ei teadnud, et tal seline asi isegi olemas on. Tore iseenesest. Aga niimoodi mõtleski raspedama hakata v? Teile kõlab ka loogiliselt, kui paned hobusele päitsed boksis pähe, kus ta just söömisega tegeleb, siis lükkad raspli suunurgast sisse ja plaanid hambad korda teha ? Nääh, ta ei saanud hakkama, ütles, et peab ikka veterinaari kutsuma :)

Ninnu-nännu

Täna oli jälle nii kevadine ilm. Täitsa nagu Eesti aprilli kuu. Ainult tuult oli natuke liiast.

Kerisin Elektra pindesid kokku ja saabusid talli Angelo ja Francesca. Keegi võõras mees veel, furgooniga. Paistis mingi asjapulk olevat. Elli saabus ka peagi ja küsisin, kellega tegu. Ta vastas: " Aa, see on üks parim veterinaar.." Mul jõudis peast juba kümme mõtet läbi käia, et kas ta võiks siis ka La Luxile tulla ja kust ta pärit on ja miks teda ei kutsuta jne... Kuni Elli jätkas: "Üks, kes ei tea, kummal pool kiip hobusel on ja .." Pagan, Elli sarkasm oli nii hea, et ma kohe ei närinud läbi. Minus on vist miski lootus säilinud. Ühesõnaga nägin selle kuulsa Vet-isiksuse ära viimaks.

Panin Corinto valmis. Olin õnnelik, et saime varakult sõitma, sest päike mõjub meile mõlemale hästi ja arvasin, et teda on hea rahulik täna ka pesta, kui söögiaeg pole. Nii oligi. Aga enne tegin natikene kordet ka ette. Nii 5 minutit vist mõlemale poole, sest igasugune energia on hobusel kadunud, kui sadul selga panna. Seega natuke soendasime kordel ja siis selga.

Ellile andsin täna kaamera pihku ja sõitsime koos Angelo ja Macellaniga. Avastasin, et jube keeruline on ikka sõita meie platsil. Pole nagu plats, et ruumi küll. Kus on takistused, siis on lombid, siis palmid ja nende oksad ja siis rada, mida mööda Angelo takistustele peale sõitis. Kakerdasime seal saja asja vahel. Ahjaa, alguses oli Marlon ka veel platsil.

Sellest hoolimata oli Corinto väga tubli ja nunnu täna. Päike mõjub meile hästi, ma tean seda. Lasin tal täna joosta üsna palju pehme ratsmega, et ei sikutaks teda kusagile alla vaid keskenduks edasi liikumisele. Tuli hästi välja. Hoidis oma pead rahulikult. Siis avastasin, et traavis suunamuutust tehes ta koperdas mul kaks korda. Hiljem pildilt ikka nägin ka, et tal esijalad lihtsalt liiguvadki nii, et kui lohakalt neid tõstab, on oht koperdada. Ei olegi mingit muud müsteeriumit. Võtsin siis takistuste vahel trajektoori ette ja tegin algul üleminekuid samm-traav ja siis suunamuutusi ja volte. Ta "keeramislihased" on ilmselt natuke jäigad :)

Lõpuks oli tunda küll, kuidas ta pehmemaks muutus, sest alguses tahtis mul pööretel pidurdada ja oli justkui hästi ettevaatlik, aga lõpus tegi mul ilusas ühtlases traavis pöördeid ja lausa tahtis traavida. See oli hea. Mõlemast jalast tegime paar lühikest galopilõiku ka ja lõetasime. Ma olin nii rahul. Sinnamaani, kuni nägin pilte... Ma ikka ei oska üldse ratsutada enam. Jalad loksuvad ja varbad väljas, põlved lahti, selg kõver ja käed liiga kõrgel. Mu "karukäpa" efekt hakkab ka tagasi tulema. Jube inetu... Aga muidu tegime paar sammu nii proovimise mõttes sääre eest astumist ka. Hobune on ikka tubli.

Pärast pesime ja mõnulesime päikse käes, varastasin jälle ühe porgandi talle (sest enda omad ununevad koguaeg maha) ja läks boksi. Siis kordetasin Elekrat. Uskumatu, milline iseloom sel hobusel ikka on. Alati, kui pikka aega boksis seisnud, siis kordel teeb lihtsalt rodeot ja on valmis inimesi tapma. Tõeline bitch. Korderingile saime, siis lihtsalt oli kahe jala peal ja sihtis mu pihta. Aga 20 min hiljem lööb tema leebe naiselik olek välja ja ta on nõus veel mõned ringid rahulikult traavima. Homme on talle ratsanikku oodata, seepärast ta täna kordel end "tühjendamas" käis. Aga need kabjad...

Õhtul saabus veel Elio ka. Jõudsin enne mehe autost väljumist Ellile öelda, et äkki keegi paneks talle südamele selle ussirohu ostmise... Aga Elli ütles, et sellega juba ok, räägib hiljem. Seega Elio niisama vahtis talli vahel kasse ja küsis mu käest, kas ma ikka sõitsin ka ja muid lolle küsimusi.

Kui mees koju läks, ütles Elli, et ratsaspordi liidu tarvis tuleb litsentse uuendada nüüd ja selleks on vaja passis vaktsiini-kleepsu. Kuigi Elio meil võistlemas ei käi ega vaevalt sinna kunagi läheb, suutsid nad kuidagi mehe ära kavaldada ja ta oli öeld, et kui dokumendi jaoks ikka vaja, siis jah, las C ostab vaktsiini ja ussirohu, tema saabub hiljem rahaga. C ostis, ussirohu ja vaktsiini sai hobune ära, mees tuli ise ka talli, aga ilma rahata. Ja veel tegi tüüp sellise triki, et kuna ta asjast midagi ei jaga, siis vaatas, et eelmisel aastal polegi vaktsiiniklepsu. Aga kui hobune võistlemas ei käinud, polegi lugu. Tema aga kartis, et äkki nüüd peab tagantjärgi teise vaktsiini ka tegema (ja veel raha välja käima) ja muutis eelneval vaktsineerimisel kuupäeva ära. Täitsa lammas ikka. Vähemalt on hobusega nüüd kõik korras ja sel aastal tohiks idee järgi võistelda ka. Ussirohi ka saadud, mis oli kõige olulisem.

Päikesejänkud

Täna pidime minema hobuvarustuse poodi pärast talli, aga ei läinudki. Elli viis mu talli, rääkis plaanist ja siis pidi minema. Seega panin C-le Arese valmis ja valvasin platsi ääres Filippot (kes on nii rumal, ega oska oma närimiskonti suurte koerte eest kaitsta). Tõstsin paar latti ka Aresele ette ja lõpetasime. Ehitasin oma kordeaia (tondino) lattidest ja teesulgudest püsti jälle ja panin Corinto kordeks valmis. Nii ninnunännu noh.

C jäi Angielot ja Francescat ootama, kes oma Macellaniga täna esimest korda sõitma hakkasid. Meie aga läksime platsile.

Umbes 1/4 meie tondinost ja Corinto B isiklikult

Sest nautisime päikest

Naljakas Corinto

Viimasel pildil oleks tüüp nagu ilma jalgadeta. Aga sain ta ilusasti jooksutatud ja energiat natuke vähemaks. Pessu minnes paistis päike meile peale ja hobune oli täna nii rahulik ja lasi silma päikse käes kinni. Tavaliselt on tal igas võimalikus suunas vaja nihverdada, eriti, kui söögi aeg juba ka on. Aga kui mina Corintoga lõpetasin, siis just hakkasid platsile minema Angielo ja Macellan. Ikka kohe tallis võõrale hobusele algaja ratsanik selga ja see hirmus tee platsile vaja kõndida. Hobune oli tagurpidi, kõrv kikkis peas ja puhises kõige uue peale, mida jälle näinud pold siin. Angielol endal ka paistis keps üsna nõrk olevat. Aga noh, mis ma ka tean. Parem nautisin päikest pesuboksis ja lõikasin Corinto karvu natuke. Trmmisin lõuaalust, sõrgatsitutte, piirdekarvu ja lõikasin kõrvade taguse uuesti puhtaks. Tegin veel boksi ära ja varastasin oma kõrvikule porgandi. Ükspäev tahaks lakka lõigata ja kabjad alt korda teha, kiilud on ikka täitsa metsas omadega, peaks need vanad tükid ära lõikama.

Veel kordetasin Nearcot ja jõudsime platsile siis, kui Francesca jalutas juba Macellaniga, seega ma ei näinud midagi sõidust. Lõpetasin Nearcoga ja lõpetasime tallis ja C tõi mu koju ära. Homme jälle talli ja siis ilmselt pean Corintoga sõitma ka, Elio mainis ka, et tahab näha ja ilmselt tuleb talli. Eks seda homme vaatame. Loodan, et me käna ei käi siis jälle. Alati on Elio kohal olnud, kui kukume. :P

Julged väited

Vabadest päevadest pole mittem idagi tarka kirjutada. Hommikul olen sarvesaiasid omale toonud, poes käinud, söönud, koristanud ja ühe huvitava mah jongi mängu arvutisse laadinud. Laupäeva õhtul käisime C'ga Montaltos ühes pubis muusikat kuulamas.

Täna käsin tallis. Kell pool 2 hakkasin valmis panema Arest, siis kordetasin Macellani ja Mendietat ja tagasi jõudes jagas C isa heinasid, seega Corintot enam kordetama ei läinud.

Marlon oli ka tallis, kui sinna jõudsime. Ja sellest tulenevalt tahtsin kirjutada teile ühe päeva pärli. Nimelt helistas Marlon hommikul Cicciole ja ütles, et kohtus tänaval Vincenzoga (Elektra omanik) ja tal tulid hobused meelde. Et kuidas plats on, kas tohib ratsutama tulla?

Teine pärl oli aga veel. Mis kinnitas, et vahel on mu sisetundel ikka õigus. Angielo kurikuulus hobu-saaga. Et viimaks ometi siis korralik hobune ostetud ja Ciccio nii kiidab seda uut tegelast ja ütles mulle ka, et kui ma seda hobust sõitmas näen, siis ütlen, et Cicciol ikka oli õigus. Ma sügavalt lootsin, et see on nii. Aga paar korda hobusega kokku puutudes (ta tekki parandades ja boksi puhastades) sain ma aru, et selle looma jalad küll omadega täitsa korras pole.

Täna tegin kordet, sest angielo tahab homme sõitma tulla. Vasakule poole alustasime ja kõik oli üsna ok. Liikumine on selline lahtine ja teda ei pea palju takka ajama, et ilusasti jälge jookseks. Alguses oli krampis, aga pärast hakkas ennast ka alla poole sirutama ja kumeraks voolima. Galopi ajal tahtis metsikult suurt ringi joosta ja tundus suust hästi kõva, et ei allunud mu kutsele sissepoole jooksma tulla. Lihtsalt rippus korde otsas. Ja tol hetkel meenus mulle, et samuti Pugliast tulnud Ares tegi algul täpselt sama moodi. Ma ei tea, mis süsteem neil kordetamiseks seal on.

Hoidsin aga neil tagumistel jalgadel silma peal, sest neid ei tahtnud ta mulle jälle puhastamiseks üles anda. Kannaliiges teeb painutamise ajal nagu mingi nõksu. Ma ei tea, ma ei ole osav jalgade vaatleja, kuid midagi seal on tõepoolest teistmoodi. Siis vahetasime suuna ja paremale oli ilmselge käiguvahe. Pea hoiakust oli näha, et hobune nagu lonkaks, samas ei saanud jalgu vaadates aru, millist hoiab. Sammus pold väga hull, aga traavis oli nii nähtav, et isegi Elli sai vaadates aru, et mingi jama on. Kuna nad eile ka kordetasid, siis küsisin, et kas see on ok või on midagi juhtunud. Kuidas eile oli? Ja pärl tuleb siit - C ütles, et hobune liikus Puglias ka samamoodi. Kerge muigega veel ütles, et no mida sa siis tahad hobuselt, kes nii vähe maksis noh..

See oli see hetk, kus ma ei osanud enam mitte midagi öelda. Jäin vaid mõtlema ja mõtlema.. Et kas tõesti need ülejäänud kaks hobust olid veel hullemad, keda nad seal proovisid? Kas C-d üldse huvitas see, mis seisukorras need jalad olid? Äkki talle meeldis ainult värv, sest seda ta kiidab koguaeg. Või huvitas ainult hüppamine, et see oli hobusel kõige parem ? Aga mida ma imestan ? Ei tasu ju enam... Aga lihtsalt, kuidas saab kiita sellist hobust ja osta kalli raha eest, kui ta pole korras omadega ? Ah..

Meenus jutt sellest, kuidas keegi, Paolo äkki Luxile oli rääkinud, et tahaks tervisekontrolli teha. Noh, selle korraliku, et vereanalüüsid ja röntgen jne.. C oli öeld, et see kontroll läheb sama kalliks kui hobune ja pole mõtet teha, sest siis tuleb niikuinii mingeid haigusi välja, mis nii odaval hobusel kindlasti olemas on. Siin riigis pole mingitki hobukultuuri ja siis nad räägivad, kuidas 4000 € ostetud hobune on "odav ja niikuinii haigusi täis". Seda juttu võiks rääkida kuskil Lääne-Euroopas, aga mitte siin, lõunas.

Minumeelest võis viimati veel Eestist ka leida 4000 € eest hobuse, kellega võib kohe sõitma hakata ja kes ei toetu vaid 3-le jalale. Muidugi on hobuseid igasuguseid ja hindasid täpselt sama palju, kui müüjaid, aga no mulle tundub, et igal juhul läheks ma sellise raha eest Eestist hobust ostma, kui siia... Vot niisugusele arvamusele olen mina jõudnud.

Lisaks mõtlesin täna, kui lammas ma olen, et ei teinud Arese ilusatest kapjadest pilti, kui veel suvi oli ja ma siia saabusin. Tore oleks olukorda võrrelda 6 kuud hilisemaga. Enam need kabjad nii ilusad ei ole. Süüdi sepp ja boksi hügieen. Vot nii julgen väita.

Natuke tööd

Reede õhtul käisin veel Silas, täpsemalt Camigliatellos. Seal siiski sadas lund, nagu ilmaennustus lubas. Tee peal nägin meie tüüpilist kevadet, vesi lendas kahte lehte, kui autoga sõitsime, tee ääres olid lumevallid ja igal pool lörts ja plöga.

Aga mida kõrgemale, seda lumisem ja ilusam. Lund sadas ja õues polnud tuult. -2 kraadi ja täiesti muinasjutuline aeg. Vaikus. Mida siin ei kuule just tihti muidu. Oh..

Imelik on küll Lõuna-Itaaliast nii lumiseid pilte postitada...

Laupäeval käisin tallis. Vihma sadas veidi, aga puhastasime hobuste kapju. Nearco, Ares ja boksis Mendieta, sest Luisa ja Piero saabusid Matildet pügama. Veel käis igasugu rahvast juttu ajamas ja ka Carlo käis, keda pole vahepeal näinud. See Matta omanik, kes kunagi oma hobust meie tallis hoidis. Aga ei midagi huvitavat. Lihtsalt masendav on vahel kuulata, kuidas C ikka räägib igasugu imelikku juttu bokside puhastamisest ja hobuste haigustest, mis tegelikult pole tõsi. Et boksidest võib junne koristada iga päev ja siis puru välja vahetada 20 päeva tagant. No pole tõsi ju. Ja La Luxi vaaasime ka kõik koos ja mõtlesime, milles ikka viga võib olla.

Luxil jälle söömisega probleemid. Ei söö heina. Ootab ainult oma müslit ja seda krõbistab lõbuga, nüüd ei joo vett ka väga ja on näha, et vedeliku puudus. Junne teeb ja seedimine läbi käib, junnid on aga üsna kuivad, kuna vedelikku vähe. Muidu hobune lõbus ja rohtu ka sööb, aga heina mitte. Uudistasin kiiresti ta suus ringi, aga mis sealt ikka üksi leida. Seda nägin vaid, et hundihambaid ei paistnud olevat, katsusin ja jõudsin ilusti esimeste purihammasteni välja. Vasakul pool pold viga, lihtne katsuda, kuid paremal pool oli hobusel heinapallikesi suus ringi käimas. Ei tahtnud lasta seda poolt väga katsuda ka. Hambaarsti on vaja noh. Minuarust ilmselge, ja ma ei tea, mida nad heietavad seal... Aga noh, ma ei taha teada, mida siinsed vetid üldse hammastest teavad...

Corinto tuustikuga käisin õues jalutamas natuke. Päitsed ja korde. Lahti ei tahtnud lasta, sest vihma tibutas ja mul ei old suurt tahtmist teda pärast püherdamist puhtaks kraapima hakata. Jooksime käe kõrval natuke ja lasin rohtu näksida.

Pühapäeval magasin kodus ja käisin pärastlõunal Metros. Pole lihtsalt midagi tarka teha. Tibutas ka jälle, kuigi mega soe ja mõnus ilm oli. Sõin jäätist, enne kui läbi vihmakese koju jalutasin.

Eile olin ka kodus ja elli saatis sõnumi, et täna hommikul 9.30 tuleb mulle järgi. Seega täna hommikul talli, vahetasin riided ja hakkasin bokse puhastama. C pidi Elliga korra Cosenzas käima ja nii puhastasin Petulia boksi täielikult ja Matilde pool üksi. Teise poole visaksime Ciccioga ja Lady ka. Siis pool Corinto boksi ja saabus uus saepuru. C laadis uue saepuru kotid kõik pesuboksi, et hea lähedal talli viia. Seega puhastasin pool Corinto boksi üksi traktori peale ja läksin käiskäruga Angielo hobuse boksi puhastama. 6 tavalist kärutäit sain mõnuga kuskile kaugele sitahunnikusse kärutada mööda mudast teed. Täitsa lõbus. Siis veel 6 kotti saepuru asemele ja C jagas ees tallis saepuru ära.

Macellan on tore hobune küll ja tal see teki hõõrutud koht ka õlanukilt paraneb. Aga avastasin, et mulle ta jalad küll ei meeldi. C oli tagumistele pinded peale tõmmanud. Sain algul aru, et hobune ei olnud seal Puglias sõidus olnud ja seepärast võeti rauad alt, aga tegelikult neil seal hea liivaplats ja müügikatel võetaksegi rauad alt, et liigseid kulutusi vältida. Vot siis loogikat.

Seega hobune töötas seal iga päev. Nüüd kui meil vihma tõttu ainult boksis seisab, arvas C heaks pinded peale kerida. Kui boksist kõik saepuru olin välja vedanud, ilmnes tõsiasi, et boksi prand on ilmatu kõver ja ühe suure auguga ka, nagu Tallinna tänavad, millest viimasel ajal meedias kõvasti juttu on. Igatahes, hobune seisis palja põranada peal jube ebakindlalt ja kui ühe jala veel auku pani, ei osanud ta kuidagi olla ja värises jalge peal. Kui jala august välja mõistis tõsta, siis virutas kora jälle jalaga tahapoole ja otsis tasakaalu.

Pärast lõunat pidin hobuste jalgu puhastama. Mendieta, Macellan ja Corinto. Siis kerisin Macellanil pinded maha ja mida ma nägin. Parema tagumise jala sõrgatsiliigese kohalt oli jalg paistes. Aga mitte tagant poolt, kus on enamus kõõluseid ja kõõlusetuped vaid kraniaalsel poolel. Kuum ei olnud, aga nägi ausaltöeldes väja nagu mingi sirutaja kõõlus oleks paistes olnud. Katsudes jäi aga mulje, et nahaalune kude on paksenenud. C katsus korra ja ütles, et tema ei usu, et midagi tõsist on. Ok. Pindesid ööseks peale ei pannud enam ja hobune läks puhaste papudega puhtasse boksi tagasi. Ahjaa, tagumisi jalgu üles ka ei andnud, nagu kivist oleks liigesed. Lihtsalt toore jõuga kangutasin jala üles. Ning nüüd nägin veel, kuidas see teine sepp ka kilbita raudu oli taga kasutanud. Esimest korda kusjuures nägin oma silmaga. Ees, kilbi kohal oli see eest kaks lisa naela, eeldan, et nii peabki olema siis. Aga eks ma uurin, et targemaks saada. Esimestel olid ka kahe kilbiga rauad.

Kui viimaks oma tüütuse-hunnikust Corinto ka puhtaks tegin, andis C heinad ja pool tundi hiljem müsli. Heinad said hobused täna kell pool neli. Ja mul pold mahti küsida, et kas järgmise korra saavadki heina alles homme hommikul, aga pani mõtlema küll. Kahe tunni pärast on kõigil boksid tühjad sellest heinast ja siis vahivad rõõmsalt lakke edasi. On ikka elu. neil oleks paras üks hangutäis heina veel nii kell kaheksa või üheksa õhtul saada. Aga noh...

Homme vaatab, kui ei saja, lähen talli.. Praegu lähen aga "rapesid" puhastama ja keetma. Miski brokkolilaadne roheline. Jah, ma olen ka maltsa hakanud sööma.. Olud on niisugused. :)

Liiga palju vaba aega

Homme saab nädal, kui pole tallis käinud. Kõik päevad on metsikult sadanud ja lubab veel natuke. Täna oli see päev, kus kõik lund ootasid, aga siiani pole midagi juhtunud. Üks hetk sadas ägedalt rahet, lausa kerge valge kord kattis maad...

Mis ma teile siin ikka valgest korrast maas räägin. Aga ega muud huvitavat ka pole. Võiks väita, et kohati on mul lausa igav. Täna ootasin, et äkki läheme hobuvarustuse poodi, aga ei midagi. Tegin hoopis kaerahelbeküpsiseid ja pärast seda sisustasin oma päeva www.subito.it lehelt hobuste müügikuulutuste vaatamisega. Tegemist on lehega nagu meie Soov või Kuldne Börs. Seega pole just hobustele mõeldud, aga leidub ikka neid, kes sinna kuulutusi panevad. Lõpuks ei suutnud ma seda ka sirvida... Calabria regioon on ikka puhta teine maailm. Sitsiilia kuulutusi seekord ei lugenud, jätan õhtuks ka midagi.

Eile käisin vihmaga poes. Metrosse ei viitsinud kõmpida, seega ujusin ühte lähemasse marketisse. Ostlemine oli üsna keeruliseks tehtud, kuna igal pool vahekäikudes olid kärud värske kaubaga. Ometigi oli palju sooduspakkumisi lihale ja muudele toodetele. Kanakints oli ikka korraliku kanakintsu mõistega, pool sabast kaasas ja pooled suled ka veel küljes. Ei tea, kas peab uuesti ära ka tapma, kui külmikust välja võtan...

Olen koristanud, joonistanud, ära sorteerinud oma riidekapi ja puhtaks pesnud kõik riided, mis pesu ootasid. Loomulikult seisavad kakased talliriided tallis ja praegu oleks suurepärane aeg neid pesta, aga noh... Seega nüüd postitan oma kirjutise ja lähen kööki lasanjet tegema. Mm..

Ja internetist kaon ma ka täna, limiit sai täis ja sos lõpeb ka täna õhtul, seega uuesti ühenduses olen teiega 21. jaanuaril.. See juba esmaspäev.

Cosenzas

Vahelduseks muud juttu ka. Eile olin kodus, täna ka. Elli saatis sõnumi, et plats on ikka keh ja ei saa kordetada ka. Täna sadas veel vihma ja homseks lubab ka vihma, seega kujutan ette, milline löga seal on.

Täna pärastlõunal läksin ostsin linnaliinibussile piletid ja sõitsin Cosenzasse. Ilm oli algul kahtlane, aga võtsin vihmavarju kaasa, sest tavaliselt siis ju sadama ei hakka. Aga võta näpust. Bussiga on nii, et siin saab osta pileti, mis kehtib 90 minutit - 1.20€. 24-tunnine pilet maksab 3.20 ja järgmine juba nädala oma, 9€. Bussist saab ka pileti osta, see kehtib tund aega, 1€.

Bussisõit oli juba huvitav. Tulid vanad ajad meelde, kuidas praktika ajal sai iga päev sõidetud. Liin on vahepeal natuke suunda muutnud, aga kõik oli tuttav ikka. Kusjuures polegi 6 kuu jooksul linnaliiniga kordagi sõitnud. Ja kuigi siinne piirkond pole kuigi turistirikas, leidub siin välismaallasi ja mitte-italianot kõnelevad küll. Näiteks kolm tumedanahalist kes nägid välja nagu mõnest muusikavideost välja astunud tegelased. Ja üks naisterahvas, kes telefoniga rääkis läti või leedu keelt. Pikk ja heledapäine.

Mina suundusin Cosenza poodlemistänavale, tahtsin kindlasti H&M-is käia ning pidin saapaid otsima. Meie H&M on siin korralikult suur ja isegi suutsin väljapääsu ära kaotada. Allahindlused olid metsikud, ent... Osta nagu polnud midagi. Ma ei tea, kas asi on itaalia moes või minu iseloomus, aga riided on lihtsalt koledad. Helen, kui Sa seda loed, siis ma ei leidnud enam huulepalsamit ka granaatõunalõhnalist. Ainult vanilje ja koledad pakendid ülejäänutel.

Veetsin seal siiski korralikult aega ja välja tulles oli ilm vihmane ja pime. Iga nurga juurde olid ilmunud need tõmmunagalised nännimüüjad, kes seekord püüdsid vihmavarjudega äri teha. Kuna ma heas usus siiski arvasin, et vihma ei saja, olid mul jalas papud, mis absoluutselt vihma ei kannata ja suunasin oma pilgu jalanõudele. Ja täiesti uskumatu, kui võimatu on jalanõusid ka leida. Mingi moe märk praegu, et hästi robustse olekuga jalanõusid müüakse igal pool. Või on liiga kõrge konts neil, mis muidu sobiksid. Või on materjal selline, mis niikuinii märjaks ei tohi saada. Ja need, mis on ilusad, on valet värvi või maksavad üle saja euro. Noh.. Lõpuks leidsin midagi enamvähem, hea soodukas oli ka. Peab ilmselt ribadeks kandma, et mitte pärast mõelda, kas need Eestisse kaasa võtta või mitte.

Keeruline värk. Aga ehk olen homme jälle vaba, sest täna juba sadas ja ilmselt sajab homme ka, nagu ilmateade räägib. Kui me just hobuvarustuse poodi ei lähe, siis peab mingi tegevuse homseks välja mõtlema, et mitte kodus magada (:

Küsimused...

Täna pärast Elektralt pindede mahavõtmist sain ülesandeks ära pesta Nearco saba ja laka ning Arese saba. Seda tehes (inimeste šampooni ja inimeste erkkollase palsamiga) tekkis mu peas mitmeid küsimusi.

Näiteks, kas teie, kes te töötate Hollandis, Belgias, Saksamaal, Taanis, Soomes jne.. peate ka hobuste sabasid ja lakka pesema. Lihtsalt sel päeval, kui hobustega muud ei tehta ja isegi allapanu pole boksis vahetatud?

Kui te pesete sabasid ja lakkasid, kas teete seda inimestele või hobustele(loomadele) mõeldud šampooniga? Kas te kasutate pesu ajal palsamit või pärast, kuivale sabale pihustatavat normaalset palsamit? Või mõlemat?

Miks ei kasutata inimeste šampoone ja palsameid tavaliselt hobuste peal? (faktipõhiselt) Kas seal sisalduvate värvi- ja lõhnaainete tõttu? Erinev pH tase? On seal üldse vahet? Pesin ja mõtlesin endamisi... Sest minu kunagise väite peale, et inimeste šampooniga ju loomi tavaliselt ei pesta, vaatas C mind viltu ja ütes, et saab osta suure pudeli palsamit poest vaid mingi 2 euriga. Siin on tõesti väga palju odavaid pesuvahendeid ja suuri pudeleid.

Siis saabus Luisa. Tekkis küsimus, et mis ta täna tallis teha tahab, sest plats oli nii lögane, et isegi ei püsinud püsti seal. Vahetas riided, küsis C-lt, et kas ta süsti teeb Petuliale ja laadis auto pealt maha uue pügamismasina, pikendusjuhtme ja muu vajaliku, et oma hobust pügama hakata. Nonäed siis. Hõika veel, et ilmselt saab raha. Luisa otsustas teistele maksmise asemel hoopis endale masina ja kogu kupatuse osta ja ise pügama hakata, kuigi ta pole seda kunagi varem teinud. Tal on üks hobune, masinat kulub aastas ehk kaks korda ja kulutas sellele üle 200 euro. (Sest teame poodi, kust ostis ja palju selline mudel maksab) Lisaks uued terad maksavad siin nii 40-50 euro kanti, need mis pärast esimest karvalangetamist kohe nüriks ei lähe. Aga ehk ostsid Pieroga kahe peale, sest kui Luisa omaga algust tegi, saabus ka Piero talli ja nii nad kulutasid kahekesi (vahepeal aitas Matteo ka) üle 3 tunni hobuse pügamisele. Alustasid kell kolm ja kui meie 6 tallist ära tulime, polnud nad veel lõpetanud.

Ok, tegelikult pole see ju midagi imelikku, kui nad niikuinii omaette hoidev klann on, siis andku minna ja minul pole ka pügamine lemmiktöö, et seda ilgelt teha tahaksin. Tulemus oli ka esimese korra kohta väga hea, ausaltöeldes. Kartsin, et hullem, aga hobune nägi väga viks välja, lähedalt muidugi ei uurinud. Seega tore ju. Aga Cicciole ja Ellile ei andnud see teema kohe kuidagi rahu ja nemad ikka ketrasid terve õhtu läbi, et Piero juba väsinud ja õiendab Luisa kallal ja kui mõttetu on osta masinat, kui võib selle töö keegi teine ära teha ja ise ei pea nii palju kulutama jne... Like, so what...

Mina viisin Corinto aeda. Ideaalis kujutasin seda ette nii, et viin ta sinna, Alessandra söödab oma hobust  nööri otsas seal lähedal, et nad üksteist näevad ja mina lähen koristan Corinto boksi ära. Tegelikult aga Alessandra ei tulnud platsi äärde ja läks talli taha, mina pidin aga hobust valvama, sest täna oli tüübil energiat küll ja kilkas nagu väike poisike seal aedikus. Tore oli vaadata, et hobune vaikselt vabadust nautida oskab. Veel toredam oli aga see, kui ta ennast värskelt üles küntud mullakamarale küliti viskas ja ikka mõnuga püherdada lasi. Kaks korda. Aga hobusel peab olema oma hobuseelu. Sai veidi rohkem kui pool tundi õues olla, asi seegi.

Pesime kabjad mudast puhtaks, nühkisin karva ka ikka omajagu ja siis tegin raspliga esikabjad korda. Enam pole niisugused nurgelised nagu paar postitust tagasi pildilt võisite näha. Viilisin serva ilusasti ümaraks ja kabja rauaga tasa. Nüüd on papud paremad all. Tahtsin siiski veel boksi ka koristada, sest no kurjam, kuidas mind häirib C loogika ainult junne koristada. Hobusel on keset boksi märg laik, kus ta koguaeg oma tagumiste jalgadega sees seisab. Kabjakiilud on vesised ja lödid. Kui hargiga boksile lähenesin, siis C hõikas, et ta juba koristas boksi. Noh, seal oli liiga palju inimesi, et hakata talle seletama, et "ei, mina tahan, et minu hobuse boks puhas oleks, Sinu karvikud võivad kuses ujuda." Korjasin pool hunnikut junne boksist ära (mida ta ka junne koristades suudab alati boksi jätta) ja tegin targa näo pähe. Homme aga viskan selle kuseloigu sealt välja ja seletan talle, et Corinto kiilud mädanevad vaikselt seal märjal seismisest.

Eile ma teile vist La Luxist ei kirjutanud? Tal on jälle see häda, et heina ei söö. Trambib kõik boksis laiali ja ootab ainult müslit. Ciccio andise eile talle veeni jälle seda vedelikku. Ma ei tea siiani, mis lahusega tegu on, sest keegi ei suuda mulle ära tõlkida. Endal ka teadmistes puudujäägid. Aga öeldakse, et see on ainevahetusele hea, sisaldab glükoosi ja seega parandab veresuhkru taset. Kui hobustel tugevad koolikud on, siis annavad sama ja olevat andnud Calitale enne surma lausa 5-10 liitri kaupa.

Igatahes täna võttis C 5 liitrise vedelikukoti ja pani kanüüli valmis. Vedeliku kott oli vaakumi all. Topelt kotis. C aga lõikas välimise koti hooletult katki ja vigastas vedeliku kotti. Sealt hakkas tilkuma natuke. Sinna tõmbas teibi peale, kuigi õhk oli kotis. Jälle tekkis küsimus, et kas see midagi lahusele ei tee. Kui seekord mitte, siis kas järmine kord võib alles jäänud lahust kasutada? Kott on teibiga parandatud, sinna tekis imepisikene auk. Idee peaks olema see, et lahus püsib puhas ja sinna mingid bakterid sisse ei pääse, eks? Muidu järgmine kord niisugust lahust veeni manustada... Ma ei tea, aga kindlasti on keegi targem, kes teab. Seega tunne end vabalt, kui tekib mõte kommentaari kirjutada...

Pärast 3 liitri lahuse veeni manustamist läks hobune boksi. Heina endiselt ei söönud, ootas müslit, kuna söögi aeg oli juba mööda läinud. Ilmselt enne oma müsli saamist ta ampsu heinast ei võtnud, seega müsli koos juurviljalõikudega läks ludinal. Ja maksimum 20 minutit pärast veenilahust.

Ja seda, milles probleem on, ei tea ikka keegi. Kaldun arvama, et hambad. Miks muidu oli soovitatud talle ka keeleklapiga suulisi. Ju siis on miski probleem, mis paneb sõidu ajal keelega mängima ja tahaks neid suulisi ära ajada? Miks muidu hobune saabudes ka nii lahja oli? Süüa ta ju tahab, seedimine paistab korras olevat. Hambaarsti oleks nüüd vaja. Ja sellele uuele hallile ka.

Vot niisugused lood. Kolmapäeva päevaks on muide ilmateade ennustanud lumelörtsi. Aga arvan, et mul jääb siiski lumi siin nägemata. Eks näis.

Macellan

Täna sadas ka vihma ja ilm oli rõve. Tallis käisin ikka. Ellit ei olnud, seega totaalselt itaaliakeelne päev.

Alustuseks kuulasin uudiseid eilsest päevast, ehk kuidas Ciccio Angielo ja Francescaga Puglias käis. Siiski oli hobune, Tamish, kaasa võetud ja seal näidatud. Ciccio aga Mendietat kaasa ei võtnud. Seega meie hobusevahetamine läks jälle ilmselt luhta ja ma ei tea, miks, sest ainult Elli on mulle sellest rääkinud, C mitte. Homme küsin järgi, kui Ellit nägema peaksin.

Angielo oli seal kolme hobust proovinud ja ilmselt ka Francesca ronis mõnele selga. Kolmest osutus Ciccio lemmikuks üks 9-aastane hall hobune ning C valikut usaldasid ka A&F. Seega vaadati üle Tamis, keegi oli sõitu teinud ja C hoidis hinge kinni, et hobune ei koperdaks. Kuna neil seal Puglias korralik ratsaplats olemas on ja ilmselt seljas ka stabliilsem sõitja, siis hobune ei koperdanud ja pidas end viisakalt üleval. Seal vangutati küll pead ja küsiti C käest, et mis kõverjala ta toonud on. C-l aga mingit pistmist Tamishiga pole. Nii läks isegi hästi ja hobune hinnati 1500 € vääriliseks ( ilmselt vaid seetõttu, et on mära) ja Angielo sai uue hobuse hinnast 1500 € alla. Seega kui ma nüüd õigesti aru sain, siis 9-aastane hall iludus oli enne maksnud 4000 € (ei usu, et 5500 ja nemad nüüd nelja tonniga kätte said.. aga pean üle täpsustama)

Hobune on täitsa hobuse moodi. Vahva hall on, ruun. Sündinud Ungaris. Isa olevat kas siis ungari sporthobune... Ma ei tea, neil siin nende tõugudega on kuidagi segane värk. Nimetavad kohe tõu sünnimaa järgi. C ütles, et isa ungherese ehk tõlkes ungarlane ja ema olandese ehk hollandlane. Arvasin siis, et ema KWPN. Siis käis C toas ära ja teatas, et passis on kirjas, et hobune on holstein. Aga isa Ungaris sündinud ja ise ka. Noh, kui holstein, siis holstein, asi selgem. Hobuse nimi on Macellan või Macallan...

Sinisilm

number 253

Puglias oli ta mõnda aega seisnud ja seal siis võetakse hobustel rauad alt, kui ei tegeleta. Jalad tundusid üsna sirged olevat hobusel, kuigi kabjad olid küll üsna kõverad alla. Muidugi ei tea, mis nad seal teevad ka vabal ajal, ehk käivad lausa koplis ja kes teab, kui kaua neid raudu ka all pole olnud, et kabjad ehk nii kulunud. Välimisd küljed siis kapjadel üsna lamedad ja eest kulunud. Eks näis, kuidas seisud muutuvad pärast sepa käimist, sest ega too ju midagi jala värkimisest ei jaga... (Nagu meile Ulvi ikka ütles, et värgitakse jalga, mitte kapja, sest kabja kujust ja olemusest sõltub ka jala asend. Aga see on juba tuumafüüsika me sepa jaoks.)

Veel oli keegi talle seal tallis imepisikese teki selga pannud. Hobune oli seal pügatud ja miski tüdruk oli temaga tegelenud. Ärge küsige, kuidas ja mismoodi, aga tekk oli nii väike olnud, et õla pealt oli lisaks karvale ka kogu naha maha hõõrunud. Angilo tekk on õnneks suurem ja üsna kerge, seega panid ikka siin teki selga ja jätsid eest alumise kinnituse lahti, et õlad vabad oleksid.

Nii teevad väiksed tekkid hobustele

Minu ülesanne oli tänasel vihmasel päeval natuke õmmelda. Hommikul C avastas, et tekk oli veidi katki. Kohe hobust süüdistama, eks. Aga tagant, reie pealt oli õmbluse kõrvalt lahti ja see ka ainus koht. Seega kuna mul oli mingi väga paha ja pehme niit, siis kulus asja peale üsna tükk aega. Sel ajal, mis ma tekki parandasin talli koridoris, märkasin nii mõndagi asja.

Alustasin parandusega, kui tekk hobusel seljas oli. Pidin vaatama, et asi kuskilt kiskuma ei jää jne. Hobune puhkas pidevalt tagumist paremat jalga. Aegajalt tegi sellega jube järsu nõksatuse ja sirutas jalga tahapoole. Seistes tegi seda juba pidevalt. Järgmisel hetkel hakkas hobune haigutama. Istusin tekiga tema ees ja nägin, kuidas suust poolnäritud heinapallid kukkusid. Ilmselgelt vihje, et võiks hambaid kontrollida.

Siis leidsid külma ilmaga sooja koha nii kassid kui ka suur koer Rambo. Arvasid kõik, et võiksid mu parandatava teki sisse magama pugeda. Ok, kassid, neid ei pannud tähelegi, aga Rambo oli natuke suur selle jaoks ja kui ta tekki serva peale istus ja end vastu mu jalga toetas, kuulsin, kuidas tekk jälle kärises. Sama õmblus, nüüd eestpoolt, hobuse küljelt. Järgmised 25 cm. Ega's midagi, lõpetasin ühega ja alustasin teise parandamist. Hoopis tekki on kehvasti tehtud, mitte hobune süüdi.

Lõpuks pidin veel lakka lõikama natuke, sest keegi tark oli paksule lakale lihtsalt käärid sisse löönud ja selle mega kanti lõiganud. Kitkusin kaela keskelt pool lakka õhemaks ja andsin asjale natuke loomulikuma jume. Siis saabusid ka A&F isiklikult ning tõid ussirohtu ka. Kuna nad ise seda anda ei tahtnud, siis andsin mina. Hobune oli väga tubli ja pidas end mõned tunnid seal talli vahel väga viisakalt üleval. 

Ainus asi, mis tundub, et natuke väike või kiitsakas on see hobune. Angielo ei ole küll mingi väga turske mees, aga siiski tugeva kondiga umbes minu pikkune. Francescal see eest on mõned üleliigsed kilod küll. Hea uriseda, eks, mul on sõitmiseks paras rong ja tundun ilus pisike tüdruk seal seljas :D

Nalja veel.. Luisa helistas Cicciole, kui teine heina jagas. L oli parasjagu vet apteekis ja tahtis nõu küsida, millist rahustit Petuliale osta, sest peab ikka hobuse ära pügama. (Ilmselt on see reaktsioon sellele, kui hobuvõõras meesterahvas Petuliat koridoris nägi ja hüüdis, et oi, milline karu see hobune välja näeb) Mulle sobib, saan raha (: Aga nali oli selles, et kui C varasematel aastatel on kõik hobuomaniku eest ära teinud, siis ei teagi vaene Luisa, et tema hobust ei panda pügamise ajaks mitte narkoosi vaid antakse ainult rahustit.

Ja teate, kui huvitav oli jälgida, kuidas Mendieta uut hobust uudistas. Justkui oleks kade, et nüüd teine hall veel majas on. See oli lihtsalt nii naljakas ja armas :D 

6 kuud Itaalias

Ma tean, milles probleem on... Ilmas. Talves. Selles jahedas ja hämaras ajas. (Eestis olles kirjutaksin, et külmas ja pimedas.) Eilne ilm oli ilma päikeseta ja rõve. Täna ähvardab lausa sadu. Täna olen kodus ka ja pean end kokku võtma, et midagi asjalikku teha. Muidu... Eile ma mõtlesin sellele, et mõned kuud tagasi oli meeletu palavus, päike, kuiv. Ma ei oska seda ette kujutada, et ma lühikeste riietega korteris ringi askeldasin. Siin on koguaeg nii külm. Vihkan talve.

Muidu eile mingit rabelemist polnud ka. C sõitis Arest ja Nearcot, ma vahtisin platsi ääres ja aitasin takistusi panna. mõlemad hüppasid eile natuke ja ilusti. Kui Nearco boksi ära läks sain Corinto valmis panna ja sõitma minna. Samal ajal sõitsid Angielo ja Francesca Elektraga. Selline rahulik.

Valmis pannes pidin hobust sadula alt üsna tükk aega harjama ja nühkima, kuna niiske karvik oli end puhta puru sisse pikali visanud eile ja oh seda mõnu. Avastasin, et puhastamisel on ta selg tegelikult üsna tundlik. Tõmbab oma seljalihased krampi, pea üles ja vahib mind lolli näoga. Tal pole kõige parem selg ka, hästi kõrge turi on, aga selg on selline lame.

Igatahes sõidus oli tubli. Tegime ikka palju sammu ja traavisime ka üsna pikalt. C pani meile kavalette ja vahepeal oli traav nii hea, et kohe tore oli sõita. Vahetasime seekord valjad ja ratsmed ka välja, seega ratsme järgiandmine polnud mingi probleem ja üritasin olla hästi pehme käega. Ilmselt mõjus, sest hobune mul ratsme peal ei istunud ja kui üritas, siis käsi järgi ja ikka säärega edasi. Seega hoidis oma pead stabiilsemalt ent alla poole sirutas end küll. Mõtesin, et teine asi, miks ta seda pead alla tahab sikutada, on äkki selja probleem, kuna ta nii tundlik on...

Tegime paar galopitõstet ka, korra vasakust jalast tegi mulle mingi hüppe tõste peale, aga see oli minu viga, kuna algul ei andnud märguannet korralikult ja siis pressisin teda ikka edasi. Järgmised korrad tõusis ilusti. Paremast jalast ikka oma lemmik kohas tahtis enne galopitõstet mul pea alla sirutada ja ise kõrvale hüpata. Üllatasin teda sääre märguandega, mis keelas teda vasakule välja tirimast. See ajas teda kurjaks küll, tahtis keksida natuke kohapeal aga rohkem ei üritanud ka midagi.

Kui lõpetasime ja tallis sadulat seljast võtisme, saabus ka hobuse omanik Elio. Küsis, kas ratsutasime jak uidas läks jne. C tuli siis jutuga, et hobune tahab ikka pügamist saada, sest muidu rohkem tööd teha ei saa, ikka hobune läheb märjaks ja ei kuiva siin kunagi, eriti, kui me suht viimasena alati sõidame. Omanik ei öelnud asja peale mitte midagi. Elli mõjutas meest veel jutuga, et tavaliselt peavad teised mulle maksma pügamise eest, aga kuna ma sõidan selle hobusega, siis pügan tasuta ja tema peab ainult teki ostma. Mees ei öeld ikka mitte midagi, lihtsalt vahtis tuima näoga hobust ega öelnud midagi. Nii naljakas minu meelest. Ütles hiljem vaid, et näe, jalgu kuivatatakse ka hobusel ja, oi, kui tore hobune tal ikka on. Ja tema tuleb märtsis või aprillis sõitma. Siis kui tal kukkumisest aasta mööda saab, muideks. Ja siis ütles kena õhtut ja nägemist ning vuras minema. Ei sõnagi rohkem.

Ja põhjus, miks ma täna tallis ei ole, on see, et Ciccio ilmselt läks Angieloga Pugliasse, et sealt endale uut hobust hakata valima. Kuna C mehele rääkis, et ikka peb oma rahast üsna palju juurde panema, et sealt korralik hobune saada, siis otsustati enne vaatama minna, kas Angielole mõni hobune meeldima hakkab. Samas pidi ka C silmad lahti hoidma, et ehk Mendieta asemele mõni teine hobune leida, kellega saaks tunde anda. Mõte hea...

Võtame rahulikult

Eile olin tallis Ciccioga kahekesi. Elli kukkus pühapäeval ikka korralikult ega saa ka oma käega väga midagi teha ja silm on ka täitsa sinine.

Mina kordetasin Nearcot ja Mendietat. Enne Nearco kordetamist viisin Corinot tunnikeseks aeda. C kordetas Arest ja pani Manuelile Elektra valmis. Manuel jäi aga tunnikese hiljaks ja nii jõudsime platsile koos sõitma. Manuel Elektraga ja mina Corintoga. Te võite mu varasematest postitustest ehk välja lugeda, et mul mingi teema nende kannustega siin on, et mitte ei meeldi kui kasutatakse. Ja nüüd on mul ehe näide sellest, kuidas neid ei osata kasutada ja mis on selle põhjuseks. Põhjuseks on Ciccio kannatamatus.

Manuel on .. äkki 10 aastane veidi tüsedama kehaehitusega tagasihoidlik poiss. Tore ja abivalmis ning valmis õppima, kuid üsna tagasihoidlik ja rahuliku loomuga. Ta hakkas käima trennis vast septembris, kui ma ei eksi. Ehk augusti lõpp või midagi. Kuid pole käinud väga tihti ja varasemad korrad on ta sõitnud erineate hobustega kordel. Sammus teinud C lemmik harjutust ehk sadulas püstitõusmist, hiljem pidin mina talle seletama, et traavi sõites ei pea mitte end kergenadama sama moodi nagu sammus see harjutus käis. Mõned korrad siis traavi ka teinud, ühe korra La Luxiga kordel kukkunud, kuna hobune komistas. Pärast seda läks selga, aga oli näha, kui ebakindel ta seal oli. Seega minu silmis vajas poiss veel tööd, et õppida, kuidas jalustele toetuda ja säärega hobust edasi ajada. Muud asjad on lapse kohta ikka täitsa ok.

Esimene kord lahtiselt sõites pidi ta Elektraga seal hullumaja keskel juba traavi tegema. C nimelt ei tunnista sammu tööallüüriks. Kuna Elektra osavasti pähe oskab istuda, siis õppis poiss, kuidas stekiga hobusele ilge litriga vastu kaela lajatada ja kuidas jalad "kõvasti edasiajamiseks" üsna western-stiilis liigutusi tegid.

Eile oli teine kord lahtiselt, plats oli rahulik, mina ja Matteo sõitsime veel. Ja vaatan mina... Manuelile on antud kannused! Lisaks stekk ja C jooksis veel kordepiitsaga Elektral järgi (muide Corinto mõtles, et võiks maas lohisevat piitsa otsa kartma hakata) Sõidetud nad said ja kuulsin, kuidas lõpus küsis C rõõmsa häälega Manuelilt: "On ju hea kannustega sõita?" Oh...

Aga selle eest Corinto oli tore. Lisaks piitsa kartmisele tegi mulle paremale traavides ühe hüppe vasakule poole, nagu tal ikka kombeks oli. Ta siis arvab, et saab ratsanikust jagu (sest Eliost ja Serenast on saanud) ja saab rahulikult rohtu nosima minna. Ei läinud läbi ja rohkem ei üritanud ka. Natuke sõitsime kavalette ja tegime palju sammu ka. Suutsin teda vahepeal kenasti edasi sõita ja tundsin, et hobune ei maganudki  väga. Mingi hetk hakkas ta jälle aga pead alla kiskuma ja suuliste otsas elama. Üritasin käe järgi lasta, et tal ei oleks millegi peale toetuda ja kutsusin teda ratsmega natuke pead uuesti üles tõstma. Samal ajal säärega edasi ajades. Siis tahtis ta peaga vehkima hakata, aga mitte palju.

Ma absoluutselt ei ignoreeri fakti, et sel hobusel hammastes ka probleem ei võiks olla, kuigi enamjaolt ja ka kordel suhtub ta suulistesse väga rahulikult ja probleemita. Seega pigem peab viga minus olema. Ja kaldun arvama, et mu käsi peaks veel pehmem olema. Sest efekt on enamvähem sama, kui Elektraga sõites, kui talle hüppamise jaoks mingid x suulised panime, et teda parem eest pidada oleks. Sõitsin ka algul liiga tugeva käega, kui asjale pihta ei saanud.

Ja nüüd mainiks, et Corinto sõidab kaheosaliste oliividega. Ent suust on ta üsna tundlik küll. Ka säärele on tundlik. Seega ma uuesti ei saa aru, kuidas pagan see Serena steki ja kannustega sõitis ega suutnud hobust galopile tõsta. See selleks.

Galopitõsteid tegime ka. Tal on nii mugav galopp, ent ma veel ei taha galoppi väga pikalt sõita. ehk on mul omal hirm natuke selle kukkumise ees. Ei tahaks uuesti maoli käia. Parem võtame tasa ja targu. Seega palju ei teinud ja üritasin pärast galoppi saada pikemat traavi ja lasta tal lõdvestuda. Siis laseb hobune ilusasti kaela alla ja tahaks sirutada... Aga avastasin, et need ratsmed on ikka natuke liiga lühikesed :D

Elio, geenius, on ju ostnud kestvusratsutamise platikvaljad oma hobusele ja need on cob suuruses, kuid hobuse pea on selgelt full ja selle looma kael on ilus pikk. Ja kui ta end sirutada tahab, siis pean ma ennast kehast järgi andma, et mu käed ulataksid ratsmetest kinni hoidma. C lubas meil oma valjaid ja ratsmeid kasutada järgmine kord.

Jalutasime sõidu lõpus natuke veel sammu. Aga seekord tulin sadulast alla ja Matteo vaatas mind veidralt. Ma räägin, see hobuste jalutamine siin on nagu ime asi... Oma tubli ratsuga pesuboksi minnes jätsin ta ka hetkeks järelvalveta ja Corinto arvas heaks selle aja jooksul pesust minema jalutada, kui ma ta päitseid tõin. Ent loomulikult rohtu sööma, mitte rohelistele väljadele kappama. Tol hetkel ma olin nii õnnelik, et talle ainult süüa meeldib. 

Muidu oli ilm ilus ja päikseline, räägitakse, et nüüd võib jälle vihma sadama hakata... Ausaltöeldes mulle ei meeldi see vihmaperiood, kui mul on hobune sõita. Ei taha teda jälle mingiks nädalaks seisma jätta, sest plats on nõme ja midagi teha ei saa. Tahaks hea meelega maastikule minna, aga siin pole ju kuhugile minna ka. Kõikjal asfalt või jupikene oliivipuudevahelist teed ning siis põllud, kus midagi kasvamas. Ja äkki omanikule ei meeldikski, kui tema hobune maastikul käiks - nii käivad siin asjad.

Tagasi sadulasse

Eile oli üsna tore päev. Alustuseks talli minnes oli tee peal lamba-meri. Küll me kõik olime õnnelikud, et takiskoer Filippo sel hetkel oma uut närimiskonti istmel näris. Uskumatu, kuidas sellest taksist võib hetkega mingi doberman või jõhker valvekoer saada. Oh seda kisa...

Leia pildilt lambakoer

Jooksutasin Corintot kordel. Selle tarbeks ehitasin platsi nurka lattidest ja plastikust teesulgudest väikse kordeaia ja hobusel oli igati rõõmus seal kablutada. Päev enne oli ta aias, aga seal ta ei jookse vaid närib muru ainult. Seega kordel oli ta väga rõõmus, jooksis galoppi ja lõi tagant üles ka. Hea, kui tal energiat on.

Corinto - vasak esimene

Lisasin siia veel pildi Corinto äsjavärgitud kabjast. Tutvustan siis natuke sepatööd ka. Kahjuks on pilt tiba ubune, aga kõik oluline on hästi näha. Küsisin Cicciolt, et miks kahe kilbiga rauad meil paljudel hobustel ees on? Jääb mulje justkui sepal oleks ühe kilbiga otsa lõppenud. C ütles, et kui hobune talli tuli, siis olid tal ka niisugused rauad ees, et kasutatakse sel puhul, kui kabjad kipuvad laiusesse kasvama. Peale vaadates väga ei ütleks, et tegu mingi taldrikkabjaga oleks, üsna kitsad teised. Muidugi ma nüüd ei teinud pilti, et näha saaksite. Aga arvan, et pilt on huvitav siiski. Teinekord hea vaadata. 

Elli sõitis ka, muud ma ei mäleta, kui pärast tallis hüppas meie üks erilise iseloomuga kass Aresele selga ja kõik olid ülivaimustunud ja tegid pilti. Osalesin ka massipildistamisel. Et oleks midagi armsat.

Nearco jooksis ka kordel väga ilusasti, seega tuju oli kohe hea ja puhastasin corinto varustuse, et tänaseks sõiduks valmistuda. Suure õhinaga suutsin kodus isegi oma saabaste luku ära parandada ja ei pidanudki saapaid kinni teipima.

Täna hommikul kell 9 viis Elli mind talli. Pidime bokse puhastama. C oli juba tööga alustanud ja kolm boksi ise puhastanud, seega aitasin kaks boksi tühjaks visata ja seejärel kärutasin kõikidesse boksidesse saepuru, kokku 17 kärutäit. Ja mitte tavalist, seda kõrgendusega käru ikka.

Seejärel käisime uuesti Ellil järel ja istusime lõunalauda. C lubas mulle küll lõunaks ühe juurviljadega panini, aga mul vedas, sest odati külalisi ja sain ise valmistatud pastat ka süüa (: Lisaks proovisin mingit eriti tugevat kitsepiimast valmistatud rikotat. Andke andeks, aga sõna otseses mõttes oli asi okse maitsega. Ega teistele ka väga ei meeldinud, seisab nüüd külmikus külaliste tarbeks.

Pärastlõunal oli ilm ilus, päike säras ja soe, kõht oli täis ja meel oli hea. Asi jätkus sama harmooniliselt, kui saabusid esimesed ratsutajad. Alessandra Luxiga, Francesca Elektraga ja Angielo ikka oma Tamishiga. Teate, see nägi välja nagu tavaline grupitrenn, kus kõik kolm üksteise järel ilusasti rahulikult sõitsid ja maalatte ületasid. Täitsa silm kohe puhkas.

No ja siis saabusid Matilde, Petulia ja Ares ka ning oligi segadus majas. Vahepeal juhendasin väikest Manueli, kes selle segaduse keskel täna Elektraga esimest korda lahtiselt platsil sõitis. Tubli poiss, kuigi väga valed asjad, mida esimesel korral õppida. Lihtsalt hobune ei ole õige selle asja jaoks. Tabab liiga kiiresti ära kes seljas ja keeldub liikumast.

Kui Elektrat pesema läksime, kuulsin mingi hetk kuidas rahavas hüüab midagi. "Hobune" ja "Maarja" ja "ouu". No ja mida ma näen. Ares kihutab platsilt talli poole, aga mitte talli sisse, vaid tahtis talli eest läbi põgeneda järgmisele rohelisele väljale... Hüppasin hobusele ette, kuigi juba jõudis mõte peast läbi käia, et väga loll tegu oli. Ares õnneks tark poiss, pidurdas usinasti ja sain ta kätte. Jalutasin siis platsile tagasi nagu kombeks ja imestasin, et Elli ega C mulle vastu ei jaluta, et hobust võtta. Leidsin aga nemad platsilt, Elli istuli maas, jõi vett, kõik teised ümber. Nii see käib... Kõik naeravad küll, et Ellil kukkumine käppas ja tavapärane asi, et lendab, aga lõpuks võib ju viga saada nii. Täna õnneks läks hästi, kuidagimoodi oli silma kohalt paistes veidi ja käsivars valus, ma detaile ei jõudnudki kuulata täna. Igatahes C tegi lõpetuseks ise Aresega mõned ringid ja mina lõpetasin tallis asjad.

Siis hakkasin Corintot valmis panema. C ema ja isa olid Elli pärast juba niigi mures ja ütlesid, et ma ikka ka hoolega järgi mõtleks, enne kui sõitma lähen, et ma uuesti ei kukuks. Aga meie plaan oli täna vaikselt alustada ja niisama liigutada natuke. Samal ajal kui hobust valmis panin, tuli talli ka Carmelo, kes tahtis kangesti näha, kuidas mina siis hobusega sõidan. Seega seltsiline oli mul platsil olemas ja Piero & co-ga ma üksi maid jagama ei pidanud. 

Täitsa tore oli üle pika aja jälle sadulas olla. Tegime alustuseks pikalt sammu mõlemat pidi ja tundsin, et hobuse liikumine läks natukese võrra paremaks. Alguses on hobusel jube kinnine liikumine. Lõpu poole läheb juba paremaks. Suutsin enne Cicciole ka selgeks teha, et hobune niisugune on. Ta nõustus mu mõttega, et tööd tehes peaks veidi pikema vahega maalatte sõitma, et hobune end venitama peaks. Näed, kõik on rääkimise asi... Ükskord üritasin platsil seda seletada, aga läks luhta.. Igatahes lõpetuseks tegime mõlemast jalast ühe galopitõste ka, aga galoppi vaid ühe platsipikkuse. Lõpetasin isegi mina enne Luisat ja Pierot. Tore oli, ainult et järgmine mure on meil see, et hobune otsib hullult ratsmekontakti, istub ratsme otsa ja/või jääb selle taha. Aga arvan, et lahendus peaks olema pidev edasi sõitmine ja ise pehmema käega olema. Edaspidi pöörame sellele rohkem tähelepanu, kuigi arvan, et saab raske olema, sest Cicciole meeldib, kui hobused pea rullis ja aegalselt jooksevad.. Näis.

Ja lisan veel selgituseks, et miks ma neid sindrinahku vahepeal kirun. Talli probleemidest on vaikselt saamas ka minu probleemid, sest kui ühes tallis on asjad kujunenud välja nii, nagu nad on kujunenud, peavad ka kõik teised neid reegelid austama, et seal tegeleda. Kui mõned midagi valesti (tõesti, valesti) teevad, siis peame seda juttu kuulama söögi alla ja söögi peale (ning itaallased söövad tihti) ja see segab igasugust lõbusa emotsiooni tekkimist. Pealegi on tihtipeale mu jutu mõte selles, et vaadake inimesed, mismoodi on igas maailma otsas igasuguseid idioote, kes teevad asju ainult oma ego kujundamiseks, aga mitte hoolides. Vahel tekib ju kõigil tunne "tahaks minna kuhugi ära, kus pole selliseid probleeme." Kui selliseid ei ole, siis on teistsugused. Ja vahel hullemadki. Tuleb oma kandi idiootidega silmitsi seista.

Seega mina ei ole pügamise ja vaktsineerimise friik ning minu hobusel võib ka vajadusel sepp üle kahe kuu käia, aga mina neid asju teise inimese tallis ei reguleeri (: Ütlen nii, et selge oleks. Kirjutan seda blogi rohkem ka meelelahutuseks ja enda mälestuste säilitamiseks.

Idiootsuse nõiaring ehk kuidas hobused raha nõuavad

Ma lihtsalt pean. On selline tuju peal.

Angielo avastas, et ühes teises regioonis, teises linnas, seal, kust osteti Ares, on üks hobuste müügiga tegelev tall. Võimalus on oma vana hobune sinna viia, hinnatakse, saad samas väärtuses midagi asemele või maksad juurde ja saad korraliku hobuse. Nagu näha, siis korralikke hobuseid seal on, sest Ares tuli sealt. Kuna sealsed hobuinimesed on asjaga rohkem kursis kui siinnsed lõunakad, ei hinda seda kõverate jalgadega Tamishi keegi 2500€ väärtusesse. Ka mitte kahe tuhande euri väärtusesse. Heal juhul võiksid nad maksta 500€ selle looma eest, sest rohkem ta väärt polegi. Mees aga rääkis suure suuga, et tahab ikka korraliku hobuse osta ja mõtles Rosita ka vahetuseks anda. Aga ei. Nüüd mõtles ümber, tahab müüa ära vaid Tamishi ja saada asemele kobe hobune. Paraku see pole ju võimalik, ilma et tuhandeid juurde ei maksaks. Aga sellest ta veel aru pole saanud. Kuidas lihtsalt saab keegi nii loll olla? Ja korraga nii kitsi ka...

Täna käis proovimas, kuidas siis on ilma raudadeta sõita. Naine, kel mõne koha peal isegi veidike mõistust on, ütles, et küll ta ikka koperdab ilma ka. Tuli mehega täna talli kaasa vaid selleks, et näha, kuidas tal õigus on. Oligi.

Või näiteks Marlon, kes täna hommikul ratsutamas käis oma Ladyga. Kaval ka, sõidab hommiku poole, siis kui kedagi ei ole ja keegi ei küsi, et noh, kuidas hobusel läheb või kas veterinaarile helistanud on. Tuleb ja sõidab ja ei koti teda, et hobusel jalaga probleeme on. Jalg on paistes ikka, mitte nii palju, kui varem ja pärast liikumist alaneb paistetus veelgi pisut. Paraku liikumine on hobusel muutunud. Mees aga tänab taevast, et veterinaari ei pidanud kutsuma. Rääkimata ussirohust, mida hobune sai ehk eelmise aasta alguses. Vaktsiinid.... ? Pügamine? Milleks maksta ja kulutada, kui saab ka ilma...

Aga võtame hoopis Elio. Mu kõige suurem mure praegu.

Täna hommikul viis sepp oma toimetused lõpule ja Corintol on nüüd kõik neli rauda ilusasti uued all. Ok, ma ei kommenteeri, kui ilusasti, sest selle sepa töö jätab ikka kõvasti soovida, aga noh. Rauad on. Viisin hobuse siis värske õhu kätte rohtu näksima, sai seal lausa tunnike või veidi rohkem olla. Arvestades seda, et pea kaks kuud hobune boksis on seist, siis ta tegi kaks kiiremat ringi koplikesele peale ja hakkas rahulikult sööma. Rohkem ei huvitanud teda midagi ja mingit üleliigset energiat meil ikka pole.

Selle eest oli hobusel lõbus püherdada. Oi, kui lõbus oli oma pika talvekarvaga seal maas nühkida. Sisse tuues puhastasin seda toredat talvekarva, mis jõhkralt pikk on. Ja mõtlesin endamisi, et kui homme peame kuskil sopalombis kordet tegema, siis on megatore neid jalgu pesta ja need ei kuiva ju iialgi. Olgu, et niiskete jalgadega see hobune väliboksis veel ei sure, aga kui me ühel ilusal päeval jälle ratsutama hakkame ja ma hobuse märjaks sõidan. Mina ei pane märga hobust väliboksi ilma tekita seisma. Ciccio loogika on kuidagi imelik selle koha pealt, et karvased hobused nagu ei peakski kuivatustekki boksis kandma. Et kui pole pügatud, siis nagu polegi hobune.

Mõtlesin siis, et eraomanikud pidid mulle maksma, et ma hobust pügaks. Kui Elio ei sõida ja teda ei huvita ka, milline hobune tal on, siis pole pügamine tema mure. On minu mure, kui sõidan. Võin ju endale selle töö eest ise maksta. Keegi ei saa kahju. Aga, ma ei saa hobust pügada, sest Corintol pole tallitekki ja mees ei taha selle eest ka raha välja käia. C oli öelnud Eliole, kui too nüüd tallis käis, et näe, kui nüüd saame uuesti sõitma, oleks vaja pügada ja mees vastas, et ei taha pügada, nii peab uue teki ostma ja pärast kuivatuseks ka teki ja .. ei. Las olla karvane, niikuinii on talv kohe läbi. Aga ma ei tea, kas tema elab ka esimest aastat Itaalias, siin alles jaanuar ja veebruar kõige külmemad ongi. Seega kui ei püga - ei pea ostma tekke. Kui ei ole aega ise sõita - ei koti, kuidas teised sõitma peavad. Kui ei hooli - ei pea ostma ussirohtu, vaktsiine ega süüa hobusele. Kui ajusid pole - ei pea tegema midagi nii nagu normaalsed inimesed teevad... 

Ja lõpetuseks veel, et ega see raha küsimine ise ka lihtne pole. avastasin, et C hobuste pesemiseks käib koguaeg mingi sooja vee sisse- ja väljalülitamine. sain nüüd süsteemile pihta. C sõidab varem hobuseid, kui igasugused talli tulevad. Siis on veeboiler järgi ja saame sadula alust pesta sooja veega. Kui meie hobused lõpetanud, võetakse boiler järelt ja ülejäänud pesevad külma veega. Küsisin, et miks teised oma hobuseid peavad külma veega pesema? Aga seepärast, et teised ei maksa. C oli öelnud, et talvel peavad sooja vee eest juurde maksma... Hästi ma ei saa aru, sest eile oli situatsioon, kus pidin kasutama meie riietusruumi pistikut. Miski üearune juhe oli seal sees ja küsisin Ellilt, mis värk on.. Luisa pesi samal ajal oma hobust. Elli ütles kõva häälega, et see on boiler, kohe sosistas järgi, et pole tõsi. Nad peavad justkui mõtlema, et nad kasutavad sooja vett, aga tegelikult pole boiler ju järgi. Mida loogikat, aru ma ei saanud. Aga ilmselt toimib, sest Luisa ütles pesu ajal Petuliale: "Ära nihele, pole see külm, täitsa soe vesi on ju..."

Ja saepuru ei saanudki täna, sest Ciccio tellitud transpordiauto oli liiga kõrge ega mahtunud ruumi sisse, kus saepuru peale laetakse. Vahi värki. Homme proovivad teise autoga ja kuna siis puru alles lõunast saabub, pole meil aega bokse puhastada, kuna igasugused sahkerdavad talli vahel ringi ja traktorit ei saa sisse ajada. Ciccio seletas seda mulle üsna sellise häälega, et noh, minu vaba pühapäeva tõttu peame siis ootama esmaspäevani, et saaks bokse puhastada. Üksi on see ikka päris julm töö ja sain ta mõttele pihta küll, seega pühapäeval puhastame bokse ja esmaspäeval magan lihasvaluga kodus. Asi poled tegelikult Ciccios, aga need hobused surevad oma ammoniaagi sisse seal boksides ja kiilud mädanevad vaikselt..

Üle pika aja liigutasin Elektrat täna kordel, enne Andrea trenni. Ma parem ei räägi sellest lähemalt... Aga Elektra seisis mingi kuu aega boksis, sest omanik oli öelnud, et ta nüüd otsustas nii, et see kuu keegi ei sõida tema hobusega. Kõik. 

Tõesti, ajud on ühed toredad asjad. Ma soovin, et kõigil võiks need olla. 

On aasta uus, kuid mured ikka vanad...

Kõigile blogilugejatele soovin toredat ja paremat uut aastat!

Aga enne uut peaks veel vana kokku võtma.

Tallis käisin 31.dets. Selle päeva põrutavam uudis oli, et Angielo tahab oma Tamishi maha müüa. Sai isegi aru, et hobusega pole võimalik midagi teha, kuna hüppetehnikat pole ja kõverate jalgade tõtu koperdamine on kõigile ohtlik.

Marlon sõitis ka. Mis sest ikka rääkida.

Marlon ja Lady

Õhtul olime Elliga jälle Ciccio juures kohal, et oma aastavahetus seal veeta. Õhtu oli lõbus, süüa sai ja uus aasta tuli meile ka.

Ning uue aasta esimesel päeval olin ilusasti tallis kohal. Ellit seekord polnud. Angielo käis aga Tamishiga sõitmas, Luisad-Pierod ka kohal. C sõitis Nearco ja Aresega. Vaikselt, kuna naabermajas oleks nagu lasteaed avatud ja eriti Nearco kartis laste kisa ja kilkeid. Aga kui Ciccioga platsilt tagasi jõudsime, oli Tamish talli vahel, kuhu ta pärast pesu oli jäetud. Oli sinna oma hädad ära teinud ja Angielot ka järgneva 10 minuti jooksul kusagil ei paistnud. Nii viis C hobuse boksi ja oli veidike kuri. Angielo ilmus aga rõõmsalt toast, riided vahetatud ega saanud midagi aru, et hobune seal nii kaua üksi poleks pidanud seisma. Lugu oli veel selline, et sõidu lõpus tuli neil üks esimene raud alt ja ajal, mil C sõitis, võttis mees ka teise esiraua alt. Ütles, et proovib nüüd ilma raudadeta ka, ehk siis hobune ei komista nii... Ah. Las proovib, igaljuhul müügikuulutuse oli ta juba üles pannud.

Angielo ja Tamish

Kolmapäeval.. Ma ausaltöeldes ei mäletagi, mis põnevat toimus... Ahjaa. Sepp oli siiski 28. dets käinud ja Corintot ka vaadanud, sest ta unustas uued rauad maha ja vanad olevat nii kulund, et alla enam ei pane... (Ma küll ei tea, millest nad kulusid.. Või kui vanade raudadega juba tegu on..) Kolmapäeval siis küsisin, et millal sepp uuesti tuleb. Ootasime teda pärastlõunal või siis neljapäeva hommikul.

Ja Andreale andsin ka Luxiga trenni. Andrea pole ka miski kuu või rohkem sõitmas käinud.

Igatahes eile hommikul oli siis sepp käinud. Aga seda ka ainult poolel Corintol, mis tähendab, et esimesed kabjad said korda ja uued rauad all, tagumiste jaoks olid kaasa olnud tal vaid.. Need kõverate otstega rauad. Ma ei tea, kuidas neid nimetadagi, sest minumeelest meil neid väga ei kasutata... Kui just mingi probleemse jalaga tegu pole... Eelajaloolised krihvid? Ehk raua ots on pööratud kahekorra... Luisa ja Piero kasutavad oma hobustel taga selliseid raudu.

Seega.. jah. Eile käis samuti Andrea Luxiga trennis, enne vaatasime kõik koos, kuidas Alessandra hüpata üritas. Pisikesi lattaiakesi, aga süsteemina. Ja juba teist päeva järjest õnnestus tüdrukul hobune saada takistustest mööda jooksma. C läheb juba üsna endast välja, sest ei tea enam, mida tüdrukule öelda. Too nagu ei kuulaks üldse. Aga minu meelest tuleks õigeid asju öelda, mitte vähemolulisi korrutada pidevalt. Minumeelest oli tüdruku viga see, et ta ei kasutanud absoluutselt välismist ratset või üldse ratsmekontakti, et hobust juhtida. Säärega ta ikka hobust suunab, olgugi, et vahel võib see säär nõrk olla, aga olematu ratsmekontaktiga ju ei saa hobust takistusele peale juhtida.

Situatsioon: Hobune keerab vasakust jalast süsteemile peale, umbes 6-7 m enne takistust on võimalik hobune otseks võtta.

Tegelikult: Tüdruk jääb pööramisega pidevalt hiljaks ja painutab siis hobust üle, et mitte takistusest mööda sõita. Pöörab vaid sisemise ratsmega, välimise annab ära. Hobune liigub vasakust jalast takistuste suunas, kuid ei keera välja, sest keegi pole tal päriselt pöörata palunud. Läheneb vaid nina vasakule viltu ja jookseb õlast välja, paremale, ehk takistustest mööda.

Ciccio lahendus: Annab tüdrukule kannused, et hobune ta jalgu rohkem tunneks.

Oh..

Pärast tegin Andreale harjutust, kus ta pidi hobust otse sõitma ja siis teatud punktides valmistuma pööramiseks ja pöörama. Seletasin talle, miks hobune enne nii võis teha ja kuidas tegelikult pöörata tuleks, seepärast pidi ka harjutust tegema. Aga natuke lonkas nii minu seletamine kui ka tema sooritamine ning siis jäime ajahätta, seega proovime järgmine kord jälle.

Ja eile olid Andrea trenni ajal platsil veel Petulia, Matilde ja Ares. Elli hüppas Aresega ja seekord juhtus jälle nii, et kui Elli hüppe pealt kukkus, siis Ares laulis endamisi: "Põgene, vaba laps... " ja kadus roheliste väljade suunas. Mul pold aega hobust täna püüda, pidin Andreal silma peal hoidma. Aga tagasi nad peagi tulid ja kõik oli hästi.

Täna. Olevat miski plaan, et Ciccio pidi saepuru järgi minema. Aga jälle mingi uus müügikoht ja selleks peab oma transport olema. Seega õhtupoolikul pidi ta saama kokku transportijaga ja siis minema saepuru peale laadima... Sest oleks ka aeg, kuna need boksid näevad lihtsalt liiga jubedad välja. Ka põhuboksidest on saanud üsna õudusunenägu, sest põhku pole juurde panna ja C võtab seda iga päev vaid vähemaks. Aga noh, mis teha.