Reisile

No ma ükspäev pean tagantjärgi natuke meie seiklustest pitsa-maal kirjutama.. Aga praegu tahtsin teile öelda, et teisipäeva hommikul kell 5.45 läheb meie rong Cosenzast Napoli suunas ja meie läheme Pompeisse. Pärast seda suundume samuti Napolisse ja kohtume Linda ja tema vennaga. Veedame öö Napoli hotellis ja loodame hommikul ärgates bussiga Amalfi rannikule suunduda. Pärast seda Salerno ja järgmise päeva õhtuks teoreetiliselt oleme kodukandis tagasi (: Seega kaks päeva olen internetiavarustest eemal. Edu meile.

Hommikune bussijaam

Juhtus niisugune lugu, et laupäeva varahommikul, veidi enne kella viit helistas Carmelo mulle ja äratas mind mõttega üks tiir linna peal teha. Niikuinii paremat teha pole hommikul vara ju. Juhuslikult olime sattunud Cosenza bussijaama juurde, kui sinna sõitis Simeti punane buss. See miskipärast köitis mu pilku.. Ehk seepärast, et märkasin justkui üht tuttavat kuju... Kati, pagan, mis Sa siin teed? :)

Tegelikult teadsin ja seda ma ootasin... 

Kati oli elus ja terve, kõik oli siiani hästi sujunud, kuni avastasime, et bussist oli ta pagas kaduma läinud. Kuna ma C-ga koos olin, siis ta uuris kohe, mismoodi see juhtuda võis. Sai telefoni numbri kuhu helistada ja vastuse, et kell 9 tuleb asja ajama hakata. Õnneks C ikka mõikab siinse asjaajamise ebapädevust ja ajas inimesi tagant, et kell 9 oli kohvrile juba võimalik järgi minna. Vahepeal siis pidid teised inimesed bussi vahetama ja sellega tõsteti ka pagasit ümber, kuid vale kohver sattus uude bussi. Sihtkohta jõudes jäi kohver üle ja nii toimetati see vastavasse asutusse, mis pidi kohvri Cosenzasse saatma kella 12-ks. C aga seletas neile, et kell 12 pole kuidagi võimalik, sest kohvriomanik võtab uue bussi Lameziasse ning üldse suundub siis praamiga Sitsiiliasse (mis pole tõsi, eks). Nii toodi kohver autoga varem sihtkohta ära ja kella kümne paiku oli see C-ga rõõmsalt minu maja juures. Oleme äärmiselt tänulikud.

Aga muidu tegime mu korterikaaslastega tutvust, käisime Robinsoni pargis loomi vaatamas ja pildistaist tuli mingisugune kahtlane onu rikkuma. Kuna temast lahti pidime saama, siis suundusime kibekiiresti Metropolisse ja käisime selle läbi. Ipanemasse ka tuur ja veel toidupoodi ning tulime koju süüa tegema.

Õhtul saime C-ga tuuri väljas teha ja jäätist söömas käia. Tegime tiiru Cosenza vanalinnas ja kohtasime tänaval ka Lindat ja tema venda. Jalutasime natuke C.M tänaval ja suundusime kodu poole tagasi. Päris külm oli ka. 9 kraadi. Aga siinne 9 on nagu meie -9. Ok, veidi leebem, aga siiski külm.

Ent päev oli ilus ja päiksepaisteline. Väga soe oli ka üle pika aja, aga seda päikse käes. Päikse kadudes kisub ikka jahedaks.

Ootan

Esmaspäev oli vaba. Ma istusin terve päev arvuti taga ja tegelesin meie talli logoga. Kuna nad arvasid, et ma joonistada oskan, siis võiks neile logo organiseerida. Jagan teiega ka.

Teisipäeval käisime tallis. Puhastasin kaks boksi ja aitasin Cicciol Nearcot pügada. Kõrvade juurest on ta ikka täitsa totu ja ei püsi üldsegi paigal.

Kolmapäev oli vaba, sest Ciccio pidi oma õega midagi tegema... Ma ei teinud ka midagi tarka ilmselt. Õhtul käisin vaid jalutamas.

Neljapäeva oli ka vaba, sest Ciccio oli Catanzaros. Mina organiseerisin kodus asju... Nimelt tuleb täna (laupäeva) õhtul Linda koos oma vennaga Itaaliasse. Plaanime väikse tiiru kahe päeva jooksul teha. Vaatab, mis välja tuleb. Igaljuhul ootan seda huviga.. Sest... 

Õhtul käisin C-ga yogurtikohvikus pannkooki söömas, nutella ja külmutatud jogurtiga... Mis oli imehea. Pärast seda mängisime bowlingut, kus ma kolm mängu korralikult pähe sain. Arvestades seda, et ehk 4. või 5. korda elus üldse mängisin, siis pole väga hullu :)

Reedel käisin tallis. Ciccio hakkas Arest pügama, esimest korda siin tallis. Ei teadnud, kuidas ta reageerib, aga väga nunnu oli. Tõeliselt nunnu, isegi kõrvade juurest ja pool nägu. Kõik sai tehtud ja kiiresti. Ülinumpsik on see hobune.

Mina puhastasin Mendietat ja Nearcot. Pärast seda Nearco püherdas korralikult oma mitte just kõige puhtamas boksis ja hakkasin otsast pihta. Aitasin natuke Cicciot ja siis aitasin Alessandral Luxi valmis panna. Seejärel mingi 20 min kordet ette sõitmiseks ja Alessandra tegi trenni. Tuli ka Andreina, kellega trenni tegime.

Enne Andreina selga minekut rääkis ta, mismoodi oli inglise keele testiks saanud hinde -2. mingi huvitava huumorisoonega õpetaja vist või ongi neil miinustega hindeid võimalik saada. Mitte 2-. Miinus kaks, alla nulli. (Ja neil on koolis 10 palli hindamis süsteem) Tehti nalja, et ma võin ju keelt aidata õppida. Võib ju rääkida minuga küll, mul pole selle vastu midagi. Pärast, kui Andreina koju läks, helistas Ellile, et kas ma päriselt saaks inglise keele individuaaltunde anda. Noh... Mul pole õrna aimugi, kuidas ma õpetaks keelt kellelegi itaalia keeles, mida ma pean isegi õppima :) Aga võin ju proovida teda aidata. Mitte, et ma eriline inglise keele prof oleks, aga teades nende taset koolis, siis ehk küll.

Õhtul käisin jälle seda suurepärast pannkooki söömas ja seejärel proovisin C-ga piljardit mängida. No ei ole huvitav järgmisel õhtul järgmised kolm mängu pähe saada. Ma ei tea, mis järgmiseks proovime.. 

Nalja kah

Täna tahaks teile kirjutada lihtsalt ühe naljaka loo, mida eile tallis kuulsin. Ja muide, see on täitsa tõsi jutt.

Elli siis rääkis, et Angielo järgmine hobune Arthu(või mis iganes ta nimi ka poleks) on hakanud ka lonkama ja Angielo pidi tulema eile talli talle pindesid peale panema, sest see huvitav Veterinaar-isiksus oli soovitanud. Ciccio oli küsinud mehelt, kas too teab, kuidas pindesid siduda, sest ega see niisama lihtne ole. A vastas, et ei ole hullu, vet seletas ja ütles, et ega see keeruline pole. Niisiis. Eile teda talli küll ei tulnud.

Sama Vet-isiksus oli käinud Angielo kodus Rositat vaatamas. Pärast külastust muljetas Angielo, et diagnoosiks oli pandud süstikluu sündroom. Tagumistel jalgadel... C küsis, et kas tehti MRI uuring? Angielo siis pajatas, et ei... Veterinaar diagnoosis anesteesia abil. Mul juba kõrv kikkis, et näe, midagi see Vet-isiksus siis ju teadma peab.

Mäletan, et tegin Ulvile ettekande sellest haigusest ja sai uuritud, et tehakse lokaalne anesteesia süstikluu piirkonnale, mis valu tundvad närvid tuimaks teeb ja lonkav hobune seejärel normaalselt käima hakkab. Loogiline, valu pole, eks....

Nii.. Aga Elli rääkis edasi, et Vet-isiksus oli teinud mõlemale tagajalale anesteesia kusagile süstikluust paar luud kõrgemale ja mõne hetke pärast vajus hobune istuli. Siis vet vaatas hobuse pead(silmi, pulssi) ning pani diagnoosi - süstikluu sündroom.

Aga Angielo hobu-saaga jätkub... Ma kusagil mainisin, et ta Firenzest omale uue hüppehobuse ostis. Oli maksnud 2500 €, mis siin on ikka üsna pisike raha ühe hobuse eest. Ega's midagi.. Angielo aga sai enne hobuse saabumist omanikult looma kohta videosid, kuidas teda saduldatakse jne. Suure uhkusega tuli mees videot oma telefonist Cicciolegi näitama. Ciccio vaatas ja märkas, et hobusel üks jalg suurem kui teine. Ei tea täpselt, milline see paistes oli ja kust, aga paistetus oli järelikult nähtav. Angielo ütles, et jah, ta teab ja märkas ka, aga omanik ütles, et see ei tee midagi.. Pole nagu probleem.

C siis vaatab edasi ja oli märganud, et üsna suure hobuse kohta pidid kabjad üpris pisikesed olema. Elli seletas mulle midagi raudade numbri järgi, aga ma arvan, et seal ta eksis natuke ise ka. Lõppkokkuvõtteks ma nagu ei saanudki midagi aru ja ütlesin, et hobusele ju ei saa väiksemaid raudu alla panna, kui kabjad on... ? Elli ütles seepeale, et noh, kui sepp ikka pidevalt ja väikseks lõikab... Vot siis ma pidin küll tilgad püksi naerma selle lolluse peale.. Ah ning viimaks selgus, et see uus hobune on 20-aastane.

Ja teie küsite/imestate, kes ja miks ja kui palju siin hobustest teab. Vot niisugused ongi teadmised inimestel.

Belvedere ja Maierà

Kuna mu blogi postitused on viimasel ajal üsna nukrakõlalised olnud, siis räägin teile täna ka siinviibimise ilusamatest pooltest. Vähemalt pühapäev oli minu jaoks vägagi ilus.

Kuna hommikul end veidi tõbisena tundsin, puhkasin end ilusasti välja ja tõusin voodist keskpäeva paiku. Haarasin midagi hamba alla ega viitsinud täna aega kokkamisele kulutada. Ootasin oma C telefonikõnet, et pärastlõunal midagi huvitavat teha. Vastasel juhul oleksin kodus salli kudunud (ai, nüüd mul tuli meelde, et talli jaoks jäi mul sall ostmata) ja arvutis Iorio tallile logo joonistanud.

Aga ei, C saabus, ütles, et meil on 5 tundi aega ja kas võtame suuna mere äärde või mägedesse. Valisin mere. Seega suundusme Paolasse. Juba sinna sõit oli ilus, kuna viimati suvel mere ääres käies oli mets roheline, kuid rohumaa kuiv ja kollane. Tänane sügis näitas aga uduseid mäetippe, värvilisi puid ja rohelisi maalappe. Päikest ei olnud, kuid ilm oli soe ja udu oli kaunis. Enne tunnelisse sõitu oli udu ja nähtavus halb, vaid lähedased lehtedeta puud olid paista... Pärast pikka tunnelit ei olnud udu aga enam kusagil... C ütles, et tihti on juhtunud, et ühel pool tunnelit sajab, teisel pool paistab päike.

Paolas pidin tegema valiku, kas läheme paremale või vasakule, ütlesin, et vasakule, aga sest pold mingit kasu. C pööras paremale ja ütles, et seal on siiki ilusam :D Tähendab, et sõitsime mööda mereäärt põhja poole, Salerno suunas.

Vaatasime kõrgemal asuvaid väikeseid mägilinnasid ja C ütles, et ühe linna kohta oli mingi ritsika legend. Ma ei tea, kas ritsikad asustasid linna või mis juhtus, ma ei saanud täpselt aru ja linna nimi ununes ka, et hiljem uurida. Aga mööda sõites oli see täiesi tühi mägilinn, millest püsti vaid kivivaremed.

Peagi olime Belvedere väikelinnas, kuhu juba auto parkisime ja C avastas, et see pole ikka see koht, mida ta mulle näidata tahtis. Kobisime pärast väikest jalutuskäiku autosse tagasi ja otsisime järgmist mägilinnakest.

Järgmine linnake oli Maierà, mis oli tõeliselt vaikne, üsna inimtühi ja kauni vaatega teisele mägilinnale. Majade vahelt läks üles kitsas ebakorrapärane trepp, mille külgedel olid korteri uksed. Justkui oleksid kellegi trepikojas. Kohtasime kolme kassi ja ühte huvitavat arglikku koera. Nägime kahte vanamammit ja kaht seltskonda, kes linnavaikuses omi jutte ajasid.

Kui jalutuskäigu lõpetasime ja autoni kõndisime, peatus meie auto ees teine auto, et väljas seisvate meestega juttu ajada. Meie sättisime end autosse ja mehed ütlesid head aega. Lõpetuseks ütles väljas seisnud mees veel: "Buonanotte" ehk head ööd. Istusin autosse, vaatasin, et kell hakkas kohe viis saama. Ma nagu vaatasin C-le küsivalt otsa, et mismõttes head ööd... C tegi ka nalja, et ega siin kui pimedaks läheb, lähevad kõik magama ära, hommikul tõusevad kõik aga kukelauluga. Pole siin ju midagi teha, neil pole elektritki. Vot Sulle nalja. Ei, elekter peaks neil olemas olema, kuid tõesti, kell 17.00 süüdati tänavavalgustus ja mööda mägiteed nägime eemalasuva linna tulesid, alumise linna ja mere ääre tulesid, kuid meie külastatud linnas helkis vaid üks üksik tuluke. C üritas mind veenda, et seegi on tegelikult küünal :D

Lisaks veel kojusõidul nägin tee ääres hobuseid. Paistis pisike armas tallike, nii umbes 12 kohta ehk, väliboksid, puidust. Õhtuhämaruses nägin üht mees hobustele heina jagamas. Eemal oli üks pisikene puitmajake, võib oletada, et varustuse või muu vajaliku tarbeks. Teisel pool pisikest teed teine majake ja katusealune ning ilmselt väike liivakoppel või platsike ja teisel pool maja suurem liivaplats koos ilusate takistustega. Tee äärselt sildilt lugesin Ippolita, Centro Ippico ehk Ippolita ratsakeskus. Pisike, aga armas ja korralik. C küsis, et kas tahan minna ehk sinna tööd küsima. Aga me ei läinud.

Tagasi Rendesse jõudes oli väljas 17 kraadi ja mina jalutasin Metropolisse. Pühapäeva vaiksest pärastlõunast oli saanud pühapäeva kärarikas õhtu, kus kõik inimesd olid end kodunt välja vedanud ja asjatasid millegi kallal. Kas ostsid midagi, sõid jäätist või jalutasid niisama... Mina mõtlesin endale midagi head lubada, aga elus vist esimest korda unustasin endale kommi osta... Jalutasin lihtsalt riiulist tuimalt mööda. Poest juba välja minnes mõtlesin endale McDonald'sist siis ehk friikartuleid või burgeri võtta, kuid seal oli nii metsikult inimesi, et ma ei viitsinud oma poekotiga ootama küll jääda. Jalutasin parem koju ära ning nautisin ilma.

Vot niisugune ilus päev oli (:

Väike mõttetera...

Täna oli üsna kahtlane ilm. Kergelt niiske, päikeseta ja hommikupoole tuuline ka. Õhtu poole hakkas vihma ka tibutama. Plats oli mõnus ainult, ei tolmanud ega olnud liiga niiske. Kui lombid välja jätta.

Kordetasin täna Mendietat gouge'ga ja C sõitis samal ajal Nearcoga. Üritasid hüpata, aga Nearx on nagu püss ka 60 cm takistuse ees. Minu arvamus sellest asjast, nagu ma korra ka vist kirjeldanud olen, et eriti suurel ja massiivsel hobusel peaks hüppamiseks mingi hoog sees olema, aga kuna C pidevalt ilma igasuguse aktiivsuseta sõidab ja hobuse nina rulli tõmbab, siis ei saagi hüppamine hobusele lihtne olema. Seega C loogika, kuidas hobust enne takistust rahustada, oli täna selline, et läheneda sammus 60 cm kõrgusele ja nii kolm-neli meetrit enne takistust ... ma ei teagi, kas traavi või galoppi nõuda, sest Nearco tegi midagi ebamäärast, a la esijalgadega galoppi ja tagumistega traavi... Aga noh, ma jooksutasin oma kepsjalga edasi. Tegin täna rohkem üleminekuid, kuna see tobe gouge paneb hobuse pea täpselt ühte asendisse, siis üritasin tema lihaseid kuidagigi natuke liikuma saada.

Tubli oli vähemalt ja märjaks hobust ei jooksutanud täna. Seega sadula kohalt pesema ei pidanud. Ometi on nüüd C loogika jälle selline, et paneme hobuse boksi, seome ukse juurde kinni, et ta püherdada ei saaks ja umbes poole tunni pärast päästame lahti. Sealjuures panin tähele, et konkreetselt seomegi hobuse kinni, sõlmega. Nööriga, millel pole lõksu otsas. Kui täna Mendieta boksi kinni pidin siduma, siis tegin küll kiiresti avatava sõlme. Me kõik teame, et eriti endieta on tore ja nunnu ja saab ilgelt hästi aru, mis temalt tahetakse ning kui ta kinni on seotud, siis ta ei proovigi end kuskile minema vedada, AGA ta on siiski hobune. Ja kui midagi juhtub, siis palun, tahaks näha, kuidas C ta kiirkorras lahti päästaks...

Ma pidin täna Corintot kordetama. Tegin seda kordeaias, aga seal on endiselt kaks suurt lompi ja ma ei naudi seda tegevust. Õnneks oli hobusel täna kuskilt natuke energiat tulnud ja ta isegi üritas piitsa peale täna tagajalaga virutada ja tegi vagatahtlikult mõned galopiletõused.. Lõpetades oli ta kõik 4 jalga üleni sopased ja kaitsmed ligumärjad, aga noh... Põhjalik pesu ja kuivatus.

Kordetamise ajal oli end kohale vedanud ka mu tänane õpilane Andrea. Ta on nii hakkamist täis, et kui Corintot pesema läksin, siis pakkus ta, et võib hobuse proovida ise valmis panna ja siis ma pärast kontrollin.. Ma ikka peaks ise juures olema, kui keegi esimest korda Elektrat saduldada üritab. Et kui tüüp hammustada saab, siis ma vähemalt tean, miks.

Aga puhastas hobuse ära ja pärast panigi minu järelvaatamise all hobuse valmis. Tegelt oli tubli ja tal on vaatamisest ikka ühtteist meelde ka jäänud. Et valtrapile turja kohal natuke ruumi jätta, sadulavöö äärmistesse trippidesse kinnitada ja lõuaaluse rihma mitte liiga kinni tirida.

Läksime platsile, kus oli Luisa ja Matteo Piero juhendamisel hüppamisega tegelemas. Üsna hullumaja ja lasin Andreal pikalt sammu teha, suurel ringil, et ta kellegi hüppamist ei segaks. Mitte, et Andrea rumal oleks, aga Luisasid ja asju ei tea kunagi, kuhu lähevad. Kõige ohtlikum kompanii platsil sõitmiseks. Matteo kukkus alla ka täna ja hullem targutamine käis takistuste vahel. Lõpuks, kui üksi jäime, siis sai Andrea natuke harjutust ka teha, ehk panin ta üht suurt kaheksat sõitma, et ta endiselt õpiks vahet tegema, milline on pööre, milline otse sõit. Tublid.

Kui Elektra (boksis, kinniseotult, et ta heina ei sööks) pesujärjekorras ootas, siis toodi Lux talli vahele ja oli rohu andmise aeg. Nägin sellest vaid algust, kuna sellega tegeles Ciccio ja ülejäänud asjadega tegeledes mul väga aega polnud uudistada. Aga ravimit sai ta otse veeni tilgutiga. Vedeliku kott tõmmati nööriga lae alla, sealt voolik ja nõelaga veeni. Teise ravimi andmisest ma ei tea midagi, kuna ei näinud muffigi. Olin hõivatud söötmise, koristamise, Elektra ja varustuse pesemisega.

Aga üldiselt kogu see Luxi ja veterinaari teema... Ma nüüd jäin mõtlema ka, et kui see miski viirus on... Elli osanud mulle tõlkida, aga mainis, et sarnane rotaviirusele. Rotaviirus peaks siis tekitama peensoolepõletikku. Tundub loogiline, et tal soolepõletik on... Samas, niisugused viirused on ju vägagi levivad ja nii peaks see ka teistele hobustele kanduma.. Või vähemalt on ot, et kandub. Selle kohta ei öelnud vet ega keegi midagi, ometigi rõhutatakse, et on viirus.

Või võib mõni soolepõletik tekkida ka lihtsalt halva kvaliteediga heinast? Kes teab, mis seal oli ning kui aegajalt ka teistel hobustel kõhulahtisust esinenud on... Ma ei tea, ma ei ole ka veterinaar ja ma ei oska väga palju seda osa kommenteerida, sest igasuguste haiguste tekkimiseks võib siin tallis olla põhjuseid miljoneid. Alustades puhastamata boksidest ja lõpetades igasuguse vale hooldustegevusega.. Kaasaarvatud söötmine. C nagu mainib küll, et tema tallis saavad ikka hobused hästi süüa, aga kaerapõhk ja müsli. Et teistes tallides ei anta hobustele väga müslit vaid saavad ainult kaera. Olgu, tore, aga mille järgi see müslikogus tuleb? Lihtsalt " see töötab rohkem, anname suurema kopsikuga ja see vähem, anname väiksemaga ". Kodus hindad oma hobuste toitumust vast nii, aga kui sul on üüri hobused ja enda arvates sporthobused... Ja kord kuus ühel päeval hobustele nisukliisid ja leotatud kaera anda ? Well...

Ma nüüd tahaks öelda, et kui ma siia tulekut planeerisin, öeldi mulle, et mind oodatakse. Oodatakse, kuna olen asja õppinud ja mul on mõningaid teoreetilisi teadmisi. Saaksin neid edasi anda ja minu tööd on nähtud, see sobis.

Tulin siia ilge entusiasmiga, et tasa-tasa saame ju koos midagi muuta ja tõesti neile hobustele midagi paremat pakkuda. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas C laseb eramonikel oma hobuseid nii kohelda, miks ta midagi ei ütle ega eraomanikke, kes tema trennis käivad, ratsutama ei õpeta.... ?

Nüüd, pärast 4 kuud, olen ma oma entusiasmi kaotanud ja mõistan mõnetigi, miks need asjad nii on. See kõik on äärmiselt lihtne. Inimesed, kellega koos sa pead töötama, on... omamoodi. (Et mitte öelda pahasti, eks) Kui siin kedagi õpetad, lahke sõnaga, soovitades, et võiks äkki nii proovida, siis ta solvub, sest sa just ütlesid talle, et ta ei oska. Keegi ei taha midagi muuta, sest see, mida on tehtud varem, on olnud mugavam. Kuidas tuleb õpetada printsesse ratsutama, kui nad õhtul räägivad kodus isadele, et tall on nii kole koht ja seal ei saagi tippsportlaseks. Raha saamiseks peab Ciccio minema lihtsama vastupanu teed. Ning siin tuleb appi see lõunalik iseloomujoon - oskus naeratada igasuguse sita peale.

Mind ajas nii vihale, kui päev otsa nägin, kuidas Elli ja C inimestele naeratavad ja asju vaikides takka kiidavad, õhtul koju sõites räägime aga, kui rumal on see, teine ja kolmas. Ma ei kannata sellist suhtumist. Nüüd olen selle vastu immuunne. See on igapäevane ja mind ei kõiguta, sest ma tean, et need inimesed ei muuda midagi. Ma tean, et need hobused jäävadki kannatama. Kannatasid enne seda, kui ma neid nägin ja kannatavad pärast seda, kui ma siit lahkun. Ometi olen ma veel endiselt siin. Paljudel võib tekkida küsimus, et miks siis? Tõtt öeldes, küsin seda isegi endalt...

Nüüd saan aru, et olen siin, kuna tean, kuidas hobust saduldada, kordetada, pesta ja oskan natuke ratsutada. Mulle pole vaja neid asju enam õpetada, mis teeb C töö lihtsamaks ja kiiremaks. Aga mind pole ka vaja kuulata, sest muidu tuleb välja, et siin on valesti liiga palju asju...

Aga ma ei tohi ka kurta. Sest see on minu valik. Siin on palju toredaid põhjuseid ka, aga need ei ole talliga seotud ja nendest ma igaühele ei kirjuta. Järelikult töötan ma seal tallis vaid selleks, et siin riigis viibida. Et mul oleks elukoht ja raha. Et mul oleks mingi igapäevategevus ja saaksin vähemalt nende toredate loomadega seotud olla. Kogemus on see igal juhul. Alati tuleb õppida, õppida ka vigadest, nii teiste kui enda omadest.

Tuletan (eelkõige endale) meelde, et seda blogi kirjutan, et oma sõpru ja perekonda kursis hoida, millega ma siin tegelen, kirjutada huvilistele vahel muljeid itaallaste eripäradest ja kui mingeid uusi elamusi kogen, saan neid kuidagigi jagada. Kõik hobusehuvilised võiks siit aga saada teinekord mõtte, et tegelikult pole alati parem seal, kus meid ei ole. Me võiksime vahel tunda rahulolu selle üle, mis meil on ja olla õnnelikud, et enamik Eestimaa tallidest pole nagu siinsed tallid. Mina olen naastes õnnelik Eesti hobukultuuri üle. Oleks ma tööl ehk Saksamaal, Belgias või Rootsis, siis ma kindlasti arvaksin teisiti.

Ehk peabki vahel olema seal, kus on halvem, et mõista, kui hea meil enne oli... ? Ma ei tea.. Aga küll ma ka kunagi teada saan.

Come di solito - nagu tavaliselt

Täna käis veterinaar Luxi vaatamas. Luxil nüüd parem, kõik paistab normis olevat, aga ei söö heina. Müslit krõbistab küll ja porgandeid, aga heina mitte. Veterinaar oli see, keda kunagi varem siin kohtasime, käis Nearcot külastamas kui praktikal olime. See vet tundub täitsa ok ja arvas diagnoosiks mingi viiruse olevat. Kirjutas Luxile antibiootikume ja midagi glükoosiga, et veresuhkur normis oleks... Eks näis. homsest hakkab ravimeid saama.

C sõitis täna jälle Mendietaga, samal ajal, kui Nearcot kordetasin. Mendieta läks 2 minutit minust varem platsile. Kui minaj õudsin, tegid nad traavi ja kui mina olin platsil olnud 6 minutit (vaatasin kella), tegid C ja Mendieta juba galoppi. Üritasid hüpata, aga endiselt Mendieta madalaid (50-60cm) ületas küll, kuid kõrgemate ees hakkas tõrkuma ja ennast püsti ajama. Kui mina tegin Nearcole pool tundi kordet, siis Mendieta läks platsilt 5 minutit varem ära. Selline kiire trenn hobusega, kelle jalad haiged on...

Corinto viisin täna koplisse selleks ajaks, kui Elli Aresega sõitis. Ares teeb ikka nalja ja üritab Ellist sageli lahti saada. Täna tegid ilusasti traavi, üks hetk võttis Ares kõik oma neli jalga kõhu alla ja hüppas õhku mõned korrad, kuni Elli jälle alla käis. Tavaliselt jääb ta pärast seda seisma ja vaatab rahulolevalt, aga täna tegi korralikku rodeot, kui Elli veel püstigi polnud tõusnud. Kihutas mööda platsi ringi, pukitas ja tõmbles ega andnud mõnda aega kätte. Ma olin mures, et äkki Corinto hakkab ka jooksma ja põrutab meie super-aedikust välja (mis ainult mõtte jõul veel püsti seisab). Aga Corinto tõstis pea, vaatas korra ja sõi edasi. Teise tiiruga liigutas ka korra kõrva Arese pukitamise peale, ega teinud väljagi. Läks hästi. Lõpuks C sai Arese kätte ja läks ise selga, tegi natuke treevi ja galoppi ning siis galopitas Elli edasi. C oli lõppkokkuvõttes õnnelik, et hobusel on energiat. Ciccioga ta niimoodi lolli ka ei mängi ning sellest järeldus, et noor hobune on triki oma esimese omanikuga õppinud. Esimene omanik oli natukene turskem tüdruk ja juba seepärast oli hobusel vaja temast lahti saada :D Omanik oli kommenteerinud ka, et müüb, kuna ei saa loomaga hakkama. Aga ilmselt pärast kukkumist ei läinud too enam selga ka ja nii õppiski hobune, et pärast kellegi allakukutamist enam tööd tegema ei pea. Seega nipp selge, proovib hobune Elliga alati sama.

Ometigi lõppes päev positiivse emotsiooniga ja Ares sai palju kiita Cicciolt. Samuti Elli.

Päeva lõpus avastasin kassidelt kirbud ja panime mõnele viimase kirburohu ära. Veel avastasime, et üks tore kiisu, kes oli koguaeg emane, oli järsku isaseks muutunud. Nancyst sai Enzo ja meie tulime rahulikult koju ära. (: 

Söötmisest

On november. Ärgates on õuest kosta trimmeri häält, mis hoolega tänavaäärset rohtu niidab. Inimesed kannavad jopesid ja Metropolises on müüa jõuluehteid ja -kuuski. 

Eile oli jälle üks kummaline päev. Algas see juba ärgates ühe kummalise unenäo meeldetuletamisega. Hommikul kohtasin müügimeest ja talli minnes see kõik jätkus. Alustuseks läks saapalukk katki. Siis vaatasime Nearcot, kes öösel oma nina ära oli lõhkunud. Õnneks pehme kude ja sõõrme kohalt, aga rõve auk. C kahtlustas uut sööginõud, mis tal ette jäi.. Ei tea. Siis oli Cicciol ja Ellil probleeme Arese eest maksmisega. Õigemini n-ö käsiraha nõue tuli, pärast seda, kui hobuse eest on järelmaks makstud ja käsiraha tsekk peaks kehtetu olema. Või ma ei teagi, kas see käsiraha päris õige sõna on... Igatahes oli probleem, mis C tuju väga kõrgel ei hoidnud.

Lisaks sellele tegi Luxi tervis trikke. Oleme juba enne tähele pannud, et hobune trenni ajal ja pärast trenni roojab tihti. Eriti pestes ehk pärast trenni. Sage roojamine, aga midagi eriti välja ei tule, kaks kolm ligast pallikest. Eile trenni ajal oli lisandunud sellele ka kõvad gaasid ja kõhulahtisus. Seega korra ta lihtsalt lasi kavalettide esise platsi täis. Mina nägin tagajärge platsil ja hobust alles siis, kui ta pessu tuli. Ta oli veidi uimane ja tujust ära, ei tahtnud end väga liigutada ja hoidis kõhtu krampis. Korra surus oma kõhu lihased nii tugevasti kokku, et kuulda oli vaid pikka gaasiväljutamist ja sellega väljus hulgaliselt lima. Pärast seda jäi hobuse pärak avatuks ja küljelt oli näha, kuidas kõht krampis oli. Sooletegevust ei olnud ka kuulda. Limaskestad olid pigem kahvaturoosad ja pulss oli küll aeglustunus. Läksin platsile Cicciole ja Ellile sda olukorda kirjeldama, sest ma ei tea, mida C platsil tüdrukule ta hobuse kohta ütles. C oli aga väga rahulik, ütles, et pole midagi teha, ärgem me muretsegem ja pangem tekk selga. Ise ta andis Ellile rahulikult trenni edasi. Mis seal siis ikka, aitasin teki selga, ütlesin tüdrukule, et ta jalad peseks vaid ja ise panin Andreale kähku Elektra valmis ja läksime platsile. Siis jõudis Ciccio ka talli ja kui meie poole tunni pärast Elektraga lõpetanud olime, kraadis C tallis Luxi. Hobune oli aga endiselt õnnetus seisus ja kui õigesti kuulsin, oli temperatuur 37,millegagi. Seda ma ei tea, kas talle õhtul süüa ka anti, aga nad olid normaalsele veterinaarile seekord helistanud ja see oli öelnud, et asi võib ilmast olla, et jahedaks läinud ja külma saanud või söödast. Siis tuli välja, et oli lahti tehtud mingi uus heinarull, mis kuskilt teise maa pealt tehtud ja ehk võib asi selles olla...

Kõhulahtisust oli meil ükspäev ka Petulial, kuid see oli ilma muude probleemideta, samuti oli Matildel ükspäev kõht lahti olnud.. Petulial kahtlustasime seda, et ta värske rohu peal oli. Meil siin praegu vihmaperiood ja sügisel hakkab värske rohi kasvama. Sel ajal just lasti Petuila üle pika aja pärast trenni koplisse ja üsna pikaks ajaks. Järgmine päev oli kõht lahti. Tundus loogiline. 

Õhtul saabus talli ka Luisa, kes üritas ennast ka väga targaks teha Luxi juhtumist kuuldes. Ent ometi ütles ta vist esimest korda midagi õiget. Nimelt kuulsin teda rääkimas, et mineraale on vaja hobustele anda. Meie hobused ei saa ju kuskilt mingit lisamineraali. Neil on ees tavaline valge sool või see mäesool, nad saavad kaerapõhku ja müslit, kus on küll sees igasugu asju. Ent milline osa sealt mineraali peaks sisaldama? Pealegi, hobused saavad süüa kaks korda päevas, boksis elades. Hommikul kell 7 või 8 annab C neile heina ja müsli. Õhtul 5 või 6 saavad uuesti süüa. Enne hein, siis müsli. Aga heina kogus minumeelest on üsna väike, sest mõni kiirem tegelane jõuab selle enne ära süüa, kui müslit jagama hakatakse. Õhtuti jääb vähemalt mingi pool tundi heina ja müsli vahele. Ja värskest rohust võivad need loomad vaid unistada. Ainsad, kes vahel rohtu saavad on Petulia ja Matilde, sest neid vahel aeda lastakse. Corinto saab ka vahel minuga jalutamas käies rohtu näksida, aga see nii suutäis. Kordelt tulles ja enne pesuboksi võib Mendieta või Nearco ka ampsu minuga võtta, aga pärast kordet pole just parim aeg söögiks. Kui Marlonil aega on, et talli tulla, siis söödab ta ka vahel nii 10 min oma Ladyt nööri otsas. Aga see on harva.

Ning veel külastas eile talli Elio. Küsis C käest, kas ma ratsutan ka juba. C ütles, et teen kordet. E küsib, et kas homme ka teen kordet, ma vastust ei kuulnud, sest tuletasin Ellile meelde, et peab sepa ja ussirohu raha küsima. Sai siis Eliole öeldud, et värkimisest,rautamisest 2 kuud möödas. Mees teeb suured silmad, et tegelt ka juba kaks kuud või... "Aga Corintol ei kasva kabjad tavaliselt kiiresti, seega ma ehk homme tulen valgel ajal siia ja vaatan, kui pikad tal need kabjad on." Nagu ta midagi teaks sellest. 

Täna ma Eliot ja tema tarkuseterasid ei näe, kui ta ka talli otsustab minna, set mina olen kodus. Neil jälle mingit tegemist ja ma ei tea.. Aga ei nuta, mulle meeldib kodus olla. Lähen äkki täna omale korralikku tekki ostma. (: Tuba on ikka külm noh. Soe radikas oli vaid hetkeks.

Hobuseomanikust tolmuimejamüüja

Oled hommikul üksi kodus, keegi helistab uksekella välisukse taga. Ma ei saanud eriti midagi aru, aga avasin talle välisukse, kuna oli viisakas meesterahvas, ülikonnas ja paberid kaenlas. 15 minutit hiljem oli ta korteri ukse taga ja vabandas, et tülitab. Vabandasin minagi, et ei pruugi tema jutust aru saada, kuna palju italianot ei räägi. Lubasin tal edasi tulla, kuna seletas midagi tolmust ja kontrollimisest jne.. Pärast mõningast seletust sain aru, et ta soovib meile tolmuimejat müüa ning viisakalt andsin mõista, et meile meeldib mopia põrandaid pesta. Uuris, et kas see on üliõpilaste korter, ütlesin, et jah, elan kahe üliõpilasega, aga ise töötan. Itaallase viisakus viis jutuajamiseni, et mis tööd ma teen. Ütlesin, et töötan väikeses tallis hobustega ja tema ütles, et tal on kaks hobust ja poni.  Tundis huvi, et kus tallis ma töötan ja seletasin, kus meie tall asub. Kui ta tegi näo, et sai aru, ütles, et seega näeme ehk varsti. Vot sulle siis tolmuimejaid... (:

Ma ei tea...

Eilsed uudised. Ciccio pügas Mendieta ära, kes juba vaikselt jääkaru meenutas. Kapist võeti välja higitekid ja pesumajast tulid tagasi imeilusad ja puhtad talvetekid. 

Samuti kuulsin, Angielo (Rosita omanikud) käisid Firenzes ja Veronas, ostsid nänni ja uue india sadula ning hobuse. Jap. Teisest Itaalia otsast ostsid hobuse, tundmatu omaniku kest, teadmata hobuse tausta, tegemata vet kontrolli, natuke said sõita ja maksti hobuse eest 2500 € tsekiga. Öeldes juurde hobuseomanikule, et ära enne tsekki rahaks vaheta, kui hobune Lõunasse transporditakse. No mida lammast. Loomulikult pole mingit müügilepingut ega muffigi. Aga noh... Niisugused need inimesed on...

Corintole tegin kordet eile kordeaias. Pool ringi ujusime, pool jooksime, aga mulle tunduvad selle hobuse esijalad kahtlased. Eile koperdas ka mul kordel korra, esijalaga, lihtsalt ei astunud üle kabja korralikult. Lisaks on ta esiots hästi kinnine ja tundus kuidagi ühe jalaga hästi järsult maha astuvat. Esimest korda reageeris piitsa edasiajavale märguandele tagumise jalaga virutades. Selle võib kirjutada ka järjekordse boksis seismise arvele. Samas aga märkasin, et pestes sättis hobune oma keharaskuse tagajalgadele. Esijalad olid tibakene nagu ette sirutatud ja ausaltöeldes meenutas see tüüpilist laminiidi-seisakut.

Vajame jälle seppa. Hobune on 2 kuud ümberrautamata. Kabjad pole ebaloomulikult pikaks kasvanud, mis on ka huvitav. See võib olla ka põhjuseks, mis teda vaevab..

Täna tegin Corintole topeltkordet, lihtsalt seepärast, et eelmine kord käitus ta viisakalt ohjadega platsil. Tahtsin kordeaiast välja saada. Aga paraku mängis ta mulle mäkra ka seal ohjades ja keeras oma totu näo minu poole, vaadates suurte silmadega justkui "palun ära sunni mind liikuma" No midagi vaevab seda hobust. Jah, loomulikult võib ta ka olla lihtsalt jonni täis, või nagu noorhobune, kes tüdineb.. Või lihtsalt.. Ma ei tea. Aga see ju pole normaalne, et kui üs hbune on nii kaua boksis seisnud, siis ta liikumist ei naudi. Seda ka siis, kui kabjad olid värgitud. Ma ei tea enam...

Igatahes pidime Eliot peksma, et ta peab maksma sepa ja ussirohu, kuna viimati seda sai ehk aprillis. Lisaks peaks ta teki ka hobusele ostma, sest suures plaanis peaks me tööd tegema ja siis oleks mõtekam hobune pügada.. Minu meelest küll osaliselt, aga noh. Higitekki läheks ikka vaja. Seega peaks ta kaks tekki ostma.. Aga sepp ja ussirohi on hetkel olulisemad.

Täna andsin trenni Andreinale La Luxiga, täitsa tubli oli. Pärast Andreale Elektraga, aga see ei olnud kuigi õnnestunud. Elektral on tõsiselt kopp ees sellest ratsutamisest. Jalad paistes, sest eile sai kordet tehtud. Täna üritas iga väega end platsilt minema vedada. Pestes olid tagajalad kuumad ja paistes. C ütles, et ootab temagi seppa, ent ikka pani hobuse sõitu. aga kui tema hobused seppa ootavad, siis ei tohi keegi sammugi boksist välja astuda. Böh... 

Eks näis.

Ning muide. Täna, 1 aasta tagasi, me Mariiga lendasime esimest korda Itaaliasse. Vot nii.

Ja hea on see, et mu toas on radikas soe (: Lähen nüüd paninit sööma. 

Nii palju siis Veronast

Kurb uudis on see, et me ei läinudki Verona hobumessile. Mh. Noh. Mis teha, vähemalt tean, kuhu järgmine aasta novembris minna, kui mul peaks hullu moodi raha üle olema. Hea uudis on see, et varustuse ostmiseks peame me mingit poodi külastama küll. Sõltub nüüd, kas Ciccio pere vajab C abi siinsetel maaharimistöödel või mitte. Kui C kohalolek on oluline, sõidame üheks päevaks Catanzarosse, siit umbes 100 km. Kui C kohalolek nii oluline pole, sõidame kaheks päevaks mõnda teise regiooni, kus on suurem hobuvarustuse valik. Paraku on vist mõlemal juhul tegu Fouganza tootevalikuga, seega kõik asjad tulevad ühe firma omad ja Fouganza.. on minumeelest rohkem selline hobisportlaste firma. Aga noh, me tall polegi professionaalne, seega sobib küll.

**

Esimese lõigu kirjutasin paar päeva tagasi, just enne seda, kui mu netilimiit otsa lõppes. Hetkel kasutan mingit SOS varianti, mis hiljem minult intressi ka koorib. Seega pärast tänast pole mind jälle netis. Pean ootama 19.-ni.

Muidu.. Vahepeal sai mulle selgeks, et ilma netita on ka päris huvitav olla. Näiteks ma hakkasin kuduma. Mhmh, päris ära kammib nii... Aga tegin mingi valemiga omale mütsi ja nüüd on sall pooleli. Seega jah.

Täna avastasin, et ilmselt ei olegi ma õnnetu, et me Veronasse ei läinud. Leidsin mõned videod, mis tehtud laupäeval ja hulgaliselt kommentaare nende all, kus inimesed kirjutavad, et käisid kunagi messil, aga enam sinna ei lähe ega saa aru, miks see mess nii kuulus on. Vot nii. Video oli tehtud õues, n-ö koridoris, mis areenidele viib. Sinna on ka pealtvaatajad lubatud, nagu ma aru sain. Ja olukord näeb välja nii, et tunglevas rahvamassis paistab kaks hobuse pead ja nende taga kaarik kutsariga ka. Ei mingit groomi ees, ei mingeid hoiatusi, ei mingit eraldi ala hobustele ja inimestele. Ja siis järgmine kaarik ja järgmine ja mned ratsanikud. Hispaania hobused, kellel närvid niigi püsti ja asfaldil koha peal traavi tiksuvad, sest edasi ei saa minna ja kõige selle vahel inimesed. Needsamad lollid itaallased, kel pole õrna aimugi, kui ohtlikuks see situatsioon seal kujuneda võib. Aga ei. Kõigil suva. Ja mina, rumaluke, mõtlesin, et Põhja-Itaalia hiilgab oma hobukultuuriga rohkem... Njah.

Tallis muidu hakkasin vaikselt kordetamisega tegelema. Mendietat on lihtne kordetada, ta on igati tubli, ka siis, kui üle 2 nädala boksis on seisnud. Hoiab vabalt ühe käega kinni ja ei pidanud oma käe pärast muretsema.

Siis kordetasin aga Nearcot. See oli energiat täis juba platsile jalutades. Jõudsin kiirelt küsida, et kus me kordet tegema peame, jalutasime kohale ja kui korde lahti päästsin, algas rodeo. Tõsine rodeo, koos külgratsmetega. Hobusel oli nii kiire, et ma tõmbasin kordega oma kindlad katki ja sain korraliku villi omale, sest korde läbi peo libises. Rohkem pold midagi teha, siis hoia ainult positsiooni, et kui hobune peaks lolliks minema, jõuab keharaskuse kuidagi korde otsa suruda ja hobune oma territooriumil hoida. 

Nii käivad asjad sporthobusega, kellel on metsikult jõudu, energiat ja kelle kabjad jäid lõikamata, kuna sepp pikalt ei tulnud. Kui kabjad on pikad, siis peavadki hobused boksis seisma, eks ? 

Positiivne asi oli see, et ühel päeval Andreiale trenni andes, märkasin, et ta on kuidagi õnnelikum ja kuulab rohkem. Sõitis teist päeva La Luxiga ja talle on see hobune küll hiiglama hea. Võrreldes Toscaga, kellest pole enam ikka midagi järgi. Muidu Lux sõitis meil ka juba teist korda ilma selle šamboonita(gouge'ta tegelikult) Hobune on selline, et kui traavi veel ei oska alustada, siis ega hobune ise ka ei paku. Kui stekk kätte võtta ja mitte kasutada, siis aga hobune teeb traavi küll. Andreina on aga ilmselt mu jutust aru saanud nii, et mida vähem abivahendeid kasutada, seda parem sõitja oled. Seega esimese ringi alustab ta traavi stekiga, siis tahab mulle steki ära anda ja ilma proovida. Viimane kord see tal täitsa õnnestus ka. Võib-olla tal kasvab ka motivatsioon, kui parema hobuse saab. Igatahes oli ta tubli ja viimaks saime ka mõnest maalatist üle minna. Sai hakkama küll, veidi ligadi logadi on seal seljas, aga tahab aega saada. 

Eile tallis ei käinud, kuigi ilm oli super hea. Aga ilm oligi super hea ka põllul töötamiseks ja Ciccio pidi vanemaid maaharimistöödel aitama. Täna ilmselt ka kodus.

Aga täna on üks tore päev ka, mis oleks toredam, kui kodus oleksin. Täna on isadepäev. Hoidke oma isasid ja kallistage neid hästi kõvasti ! (:

Meie hobused I

Hommikul kell 8 pidi sepp tulema. Ciccio läks 8-ks talli vahele ja nagu ikka, tuli sepp kell 9. Täna oli kolm hobust vaja teha. Viimasega lõpetas kell 13.00. Neli tundi kolme hobuse ümberrautamiseks on selle sepa puhul kõva sõna, sest tavaliselt kulub tal 2 ja pool tundi ühe hobuse peale. Ja loomulikult ei tohi ise kaugemale minna, seega C pidi 4 tundi niapidi juures vahtima. Sest sepp tahab kord kabjavõlvi liiga kõrgeks lõigata ja põhja imeõhukeseks ning siis liiga väikesed rauad Nearcole alla panna jne...

Meie ei teinud täna tallis midagi. Vihma sadas terve aeg. Kuna seal aga olime, ootasime, kuna söögi ette saab anda. Lõpuks käisime sööta ostmas ja tulime koju.

Mina tegin hobustest ja kassidest pilte. Mõtlesin veelkord ülevaate anda meie põhitalli hobustest. Taga tallis ei käinud, sest seal pole vihma eest kusagile varjuda pildistamiseks.

Seega. Talli paremal pool esimene hobune on ELEKTRA.

Omanik: Vincenzo Marchese (43.a) (tean perekonna nime, sest kui Elektra boks veel uksega oli, oli omanik last oma nime plaadi uksele teha. Mitte hobuse nime. Oma nime.) Näitab nägu talli vaid siis, kui vaja mõnele sõbrale või uuele pruudile hobust näidata. Rautamise rahal või boksiüüril peab C tavaliselt tema juures järgi käima.

Hobune: mära. Vanus meelest läinud. Tõult KWPN ehk hollandlane. Aga täiendan infot, ka teiste puhul...

Võistlema enam ilmselt ei lähe, kuna võistlusplatsil saanud mingi trauma ja nüüd tõrgub. Kodus hüppab küll ja usinasti, ent jalad pidevalt paistes, selg ülitundlik ja saduldamisel tahab tappa. Enamus ajast magab boksis. Pärast saduldamist jääb tõsiselt unne ja on lausa ohtlik näiteks kaitsmete pealepanemisel. Võib lihtsalt ümber kukkuda. Sõites tuim ja uimane, ent traavib autopiloodil ja hüpates läheb põlema. Algajatele tore loom muidu. Kordepiitsale reageerib tagumise jalaga virutades. Transpordil ja pügamisel vajab rahustit.

Järgmises boksis elab PETULIA (Petulia del Crati)

Omanik: Luisa Talarico (36-38.a) Meie armas Luisa. Ainult maksmisega on ta korrektne, muust olete juba varem lugenud.

Hobune: mära, sündinud 2006. Tõult itaalia sporthobune.

Hobune muidu kena ja armas. Põie tühjendamisega on probleeme, sest teeb seda liiga tihti. Boks märg ja veterinaar sai hobuselt musi, seega probleemi pole. Saduldades tapab temagi. Sõitsin ühe korra. Rohkem ei tahaks ka. Täielikult Luisa käe järgi hobune. Luisa ütles, et galopitõsteks peab tegema ühe liigutuse kätega, mida ainult tema teab...

Kolmas hobune on MENDIETA

Pilt juuli kuust

Omanik: Franco Iorio ehk Ciccio (41.a)

Hobune: ruun. Vanust ei mäleta. Hannover.

Talli "valge iludus". Grigio (it. k. hall) nagu C teda kutsub. Saduldades samuti võimeline tapma, kannatab süstikluu sündroomi all ja on ka künahaukaja. Kordetada tuleb ilma piitsata, sest muidu sureb hirmust. Eelmine omanik on kõva eeltöö teinud. Muidu hobune tore, laseb endaga igat moodi tegeleda, pesta, puhastada, pügada, transportida. Ainult spreipudeliga läheneda ei tasu. Samuti ei tasu torkida sööki oodates või söömise ajal. Võib jääda näiteks käest ilma.

Viimane hobune paremal pool on NEARCO (Nearco di Cappella)

Täna parim pilt nihverdisest

Omanik: Serena Gencarelli (või ta isa) Igaljuhul printsess(17.a), kes arvab, et ta oskab ülimalt hästi ratsutada, ent ei saanud ka lihtsa hobusega kannuste ja stekiga hakkama. Oma hobusest välja ei tee, ainult siis, kui vaja teistele näidata. Vahel ikka tervitab ka ja nunnutab sõnadega üle. Nearco anti sõita Cicciole ja Serena pidi selle eest Mendietaga sõitma. Nüüd sõidab hobustega, kes parasjagu vabad on.

Hobune: ruun. Vanust ei mäleta. Tõult itaalia sporthobune ehk kohalike loodud mühakas.

Suur, massiivne ent välimuselt kena loom. Tohutu jõuga ja paras totu ka. Tegeledes niheleb vahetpidamata ja kipub närima kõike, mis ette jääb. Hingamisega või hingamisteedega paistab olevat probleeme, sest liikumisel on kuulda äärmiselt rasket hingamist. Saduldamise elab üle, aga kõrvu puhastada see hobune küll ei lase.

Nearco vastas, vasakult viimane hobune on ARES

Omanik: Elisa Curcio (27.a). Meie Elli.

Hobune: ruun, sünd 2007. a, tõug KWPN.

Meie ülimalt nunnu ja väljendusrikka näolapiga üsna kompaktne ja tubli Ares. Lihtsalt nunnu. Õpib kiiresti. Kõiki halbu kombeid ka, nagu ikka. Puhastamist ja saduldamist veel naudib. Seisab ja on armas. Pestes oli varem paras lammas, üritas lüüa ega püsinud paigal. Nüüd on harjunud ja mulle andis tükk aega tagasi ise juba jalgu ette. Kordetades kammib segi. Tavaliselt traavis pukitab ja hüppab korralikult nelja jalaga õhku. Ent end väja elades on hästi tubli ja armas. Ainus, kes teab, mis on kordel lõdvestumine. Sõites on Ciccio lemmik, ent Elliga tavaliselt teeb trikke ja leiab pea iga kord mooduse tüdrukust trenni jooksul vabanemiseks. Tavaliselt pukitab siis pärast takistust. Ehmatab iseenda koperdamise peale. Koridoris kraabib jalaga, sest Elli õpetas ta porganditega hukka. Ja cauda eqvina sündroomi kahtlustan ka.

Keskmises boksis elab LADY

Vot ei saanud paremat pilti täna

Omanik: Marlon Munaaju.. Oih.. tegelikult ma perekonnanime ei tea. Aga trullakas kõõrdsilmadega kiilanev 40-aastane advokaat, kes raha maksmisega on nii kitsi, et jube kohe. Kukkus. Millalgi, hobuse seljast. Arstid ütlesid, et käeluu katki pole, aga panid kipsi ikkagi.

Hobune: mära. Vanust jällegi ei mäleta, tõug... Pidavat samuti KWPN olema.

Väga ei tea, ei ole kokku puutunud, kuna hobune seisab boksis enamus ajast. Selline maasum tundub küll, sest oli esimene hobune, keda siin tallis pügasime ja sellele kulus ikka paar tundi aega. Välimuselt midagi erilist pole aga usun, et hoolitsetuna oleks ta palju asjalikum. Saduldada väga ei lase enam, nagu nägin, sest eelmine sadul hõõrus turja ikka korralikult katki ning isegi, kui seal on karvad ja uus nahk, siis mälestus jääb...

Esimeses boksis vasakult elab MATILDE

Alati niisuguse näoga

Omanik: Piero (viiekümnendates). Viimasel ajal ratsutavad Piero poeg Matteo ja tema nõbu Giorgia. Piero on ka üldiselt maksmisega üsna täpne, aga ta on muidu .. ebameeldiv inimene. Koguaeg tõsine ja õpetab Luisat ning oma noori ratsanikke. Sõiduoskustega ei hiilga ja ise pole vist kunagi võistemas käinud.

Hobune: mära, sündinud 2002, tõult võis ka hannover olla.. Pole kindel.

Äärmiselt tagasihoidlik ja hirmunud hobune. Karutammuja pealekauba. Kardab kõike ja kõiki. ei ole suhtlemisaldis ega rõõmus hobune. Kõik on raske ja pideva töö tulemus. Pole kordagi hobusega tegelenud, ehk kunagi eelmine aasta püganud, aga ei mäleta.

Ning siis täiesti eraldi väliboksis elab mu tore CORINTO B

Omanik: Elio (oletan, et kolmekümnendates). Üsna arutu ja oma arvates tähtis töö mees. Ajab asju ja suitsetab sigarit, kukkus aprillis Corinto ehmatuse peale alla, tegi jalale natuke haiget, midagi katki pole, aga keegi oli öelnud talle, et võib alles detsembris sõitma hakata. Aga siis on tal tööl kiired ajad ega jõua niikuinii sõitma. Parem mulle.

Hobune: ruun. Häbenen, vanust ei tea, aga tõult pidi hannover olema.

Muidu olete lugenud temast küll, et hammasteta künahaukaja, kes muidu näeb üsna torika-laadne välja. Komistab ja kukume. Aga ülimalt tore tegelane on muidu. Vahvad pikad kõrvad ja eriti armas on siis, kui ta kusagilt õuepealsest autost muusikat kuuleb ning need kikki ajab. Talle paistab muusika meeldivat.

Ilma sadulata ?

Eile oli väga mõnus ilm ja päike paistis. Soe ja kena sügis.

Tallis oli Ciccio viimaks bokse puhastanud. Ka Mendieta boks oli puhas, seega pidin ta saba ja laka puhtaks pesema, kuna tegu on siiski halli (põhimõtteliselt valge) hobusega. Ja C armastab kasutada inimeste šampooni ja palsamit... Samal ajal, kui hobune kuivas, andis C Alessandrale trenni La Luxiga. Kui nad lõpetasid, aitasin tüdrukul hobust pesta, kuid ta saab sellega juba päris hästi ise hakkama. (:

Seejärel läksid sõitu Ares ja Elli. Veel Petulia Luisaga ja Matilde Matteoga. Giorgia ja Piero olid ka tallis. Miks ma need nimed üles loen? Sest siis te teate, kes eile mind imestunult vaatasid, kui ma Corintole kaitsmed ja valjad panin ning ilma sadulata jalutama läksime. Neile on siin nagu mingi ime asi, et ilma sadulata hobusega ka sõita saab.

Alustuseks jalutasime väikses aias natuke ja avastasin, et Corinto ikka koperdas natuke. Sammus pidime üle ühe lati astuma, mis aiaväravas oli ja enne selle unustasin eest võtta. No ma ei tea, talle enam üldse ei sobi, et ma selga ronin. Pärast läksime platsile, jalutasime seal ka ja tegime väikseid traavilõike. Luisa nägi mind täisistakut tegemas ja hakkas kohe Petulia peal ka proovima. Siis kommenteeris veel Pierole, et küll ta  teeb ikka ilusat istakut. Mina väga aru ei saanud, et ta oleks midagi muutnud, potsus seal sadulas kõvasti endiselt. Aga ju ta oli ise õnnelik.

Corinto oli muidu tubli ja sai liikuda küll natuke, jalutasime vast pool tundi ja rohkem poleks kannatanud ka, kuna mu kann oli üsna valus. Hobusel pole just ilus ümar selg koos seljalihastega, seega mu sabakont ja tema selgroog puutusid pidevalt kokku. Peame tegelema rohkem seljalihaste arendamisega. Kuidas seda teha.. Võite mulle nõu anda. Rohkem ojatööd pannes rõhku lõdvestamisele. Ohjades ka üle kavalettide minemist, et ta oma jalgu rohkem tõstaks. Minu ettekujutus.

Arese trenni ma nägin ka natuke. Elli hüppas. Kukkus alla ka korra, nagu neil tavaks ikka. Muidu talli minnes said kõvasti Cicciolt kiita ja kui juba Ciccio komentaar oli, et hobusele peab andma kullatud kaera, siis ta jäi hobusega ikka mega rahule. Minu tegemisi kommenteeris C vaid nii, et Corinto oli vist tubli täna jah, aga ta tahab ikka ennast välja elada ja karata, et tuleb ikka kordet teha. Nõustun kordetamise osaga. Aga mitte, et see Corinto puhul hädavajalik oleks ning ilma sõita ei saaks. Ma vist jätan Cicciole edaspidi ütlemata, et kui ma ükskord kodumaale naasen, siis ka pärast poolt aastat või aastat seismist ma võtan oma hobuse koplist, panen talle sadula selga ja lähme metsa kablutama. Sest mu hobuse puhul pole tegu ilge sportpüssiga, kes ülejäänud aja oma elust boksis peaga vastu seina peab igavusest taguma. That's the difference.

Kui Arest kammisin, tuli Piero mu juurde ja küsis oma lollaka tooniga, et kas ma hobusega ilma sadulata galoppi ka teen. Vastasin talle, et kodus oma hobusega teen küll jah. Ta ei kuulnud mind hästi, sest seisis hobuse ees, ma kammisin saba parasjagu. Elli pidi üle kordama. Pärast sain C-lt teada, et Piero pidigi ühest kõrvast suht kurt olema ja on kõrvaopil käinud. Seepärast ta oma pead ka viltu hoiab. Igaljuhul ta ei tahtnud mind kuidagi sadulata sõidu eest rahule jätta ja kutsus mind Luisa imetelefoni vaatama. Näitasid mulle seda videot : http://www.youtube.com/watch?v=0jBjg717TJc

Piero ütles oma napaka irvega: "Me mõtlesime, et see oled sina siin videos." No tõesti, oled vaimukas. Kõva asi. Mine proovi vahelduseks ise ka ilma sadulata sõita. Luisa küll võiks, äkki saaks oma täisistaku paika.

Pärast talli läksime Elli sünnipäeva puhul kolmekesi pitsat sööma. Ja nagu ikka, itaallased räägivad ka süües pidevalt toidust. Nii sain teada, et Elli armastab vahel kapparit süüa, niisama, ilma lisanditeta. Elli sööb veel männikäbi seemneid :D mille peale me Ciccioga arvasime, et ta on natuke orava moodi. Sellele pani ta vastu, et ta armastab tigusid ka süüa. Keedetult. Pärast hambaorgiga peab teokoja ukse lahti muukima ja saab nälkja sealt kätte. Cicciol oli sellele vastu panna vaid väide, et ta nägi, kuidas üks mees tema silme all siili ära sõi. No ja muidugi konnade söömine ja .. noh. Muud imelikud asjad. Pitsa oli ka tegelikult üsna söödav.

Lisaks veel tähelepanek, et üheski pitsarestoranis pole kunagi joogiks ühtki mahla. Tekitasin selleteemalise arutelu ja mõlemad vaatasid mind lolli näoga, et kes siis mahla pitsa kõrvale joob. Siin juuakse coca-colat, fantat või muud gaasilist karastusjooki, õlut või vett. Aga kui ma ei taha midagi gaasilist juua ja vett ka ei armasta toidu kõrvale? Tõin lagedale fakti, et apelsini mahl on ju sama, mis fanta, aga ilma gaasita. Mõlemad jäid mõtlema, et mul on õigus. Hiljem nõustusid, et mahla joomine onüldse tervisele ja kõhule kasulikum kui coca või fanta. No ma ei tea, kuidas nad ise selliseid asju ei mõtle?

Talveperiood

Täna kaotasin oma parima õpilase. Erica ei tule enam meie trenni, kuna tal oli väike sõnelemine Ciccioga. Siinse ratsutamise litsentsi olemasolu on oluline, kui tahad minna mõnda talli sõitma või ratsakooli. Litsents on internetipõhine, aga kohaliku ratsaliidu server oli maas, seega kellegi andmeid pold üleval ja Ericale öeldi teisest tallist, et tal pole litsentsi. Erica helistas kurjana Cicciole, et miks tal litsentsi pole enam. C sai ka kurjaks, et mismõttes tuli tüdruk teda süüdistama. C organiseeris talle paberil litsentsi (mis tegelikult pole vajalik, aga serveri andmete puudumisel tõestuseks siiski), Erica tuli sellele järgi ja Elli pidi ütlema nägemist tüdrukule, sest nii need asjad ei käi. Kahju. Tüdruk oli ainus, kes midagi õppida tahtis ja trennides järjest paremini sõitma hakkas. Loo moraal - tuleb osata suhelda inimestega.

Mina võtsin Corinto valjastega jalutama. Hobune on pärast me kukkumist kaks korda boksist väljas käinud ja C mainis ka, et enne sõitma ei saa minna, kui peab hobusele kordet tegema ja liigse energia kusagile maandama. Noh. Liigset energiat sel hobusel küll pole. Olen varemgi maininud, et hobusel on igavene laiskuse uss sees. Kui päitsetega jalutamas käsime, lasin hobusel rohtu näksida ja siis oli tal energiat küll rohututi poole marssimiseks. Täna ma tal süüa ei lasknud, kuna oluline oli, et pärast eilset kahtlast käitumist boksis jalutada saaks. Paraku ma stekki kaasa ei võtnud ja tunne oli, nagu hobune sureks kohe valjaste otsas ära, sest kõndida ei viitsinud ja üritas vaid pead alla sikutada, et rohelist näksida. Tüütusehunnik.

Aga tegelikult tekitab see tema käitumine natuke muret. Pole ju võimalik, et hobune, kes pea 2 nädalat on boksis seisnud, lihtsalt jalutab ja longib, ega isegi joosta viitsi. Tegu pole mingi vana kronuga, kellel kondid-ligesed haiged oleks. Hobune aga lihtsalt longib mul sabas ja vaatab küll rõõmsa näoga ringi, kuid pole vaimustuses, kui teda käe kõrval edasi utsitan. Imelik.

Homme panen valjad pähe ja kobin ilma sadulata selga. Jalutame nii, siis saan teda säärega edasi surkida. Traavi vast ei tee. Ciccio niikuinii ei luba ka, sest isegi, kui ta hobust ei tea, arvab ta, et ta tuleks kordel enne kergelt läbi ajada. Kordet aga teha on võimatu, sest ta vajab kordeaeda, aga seal on bassein praegu. Või tiik. Jah, ma juba kirjutasin sellest eelmine kord.

Teate, mis veel on maru kahtlane. Tosca, kes elab koos lambaga, on oma sabast ilma jäänud. Sabajõhvidest õigemini. Keegi oleks nagu ta saba imelühikeseks nüsinud. Ciccio ütles, et sellega on hiired hakkama saanud, kes oma pesasid vooderdavad. Lammas on kahtlane, sest lammas on ka varem hobusega koos elanud ja eelmine hobune oma sabast kordagi ilma ei jäänud. Ma ei tea, kas sel üldse peaks mingi põhjus olema, et lammas hobuse saba sööks. Aga et hiired terve saba maha võtavad on ka üsna kummaline... Või mis teie arvate?

Trenni tegin täna Andreale, aga plats on ikka paganama märg. Sõidus oli veel samal ajal kolm hobust ja neljakesi lompide vahel ukerdada oli ka Andreale raske. Aga nüüd on talveperiood, mis tähendab seda, et kui ei saja, kobivad kõik targad oma hobuseid materdama. Seega hakkab meil tihti jälle palju hobuseid korraga platsil olema.

Ja kas ma juba seda mainisin, et nende imbetsillide tõttu, kes õigeaegselt oma boksirente ei maksa, ei saa me ilmselt ka Verona hobumessile minna.. Esmaspäeval pidi C otsustama, kas saame minna või mitte. Raha tahavad ju kõik asjad, hotell, söök, sissepääsu piletid, kütus sinna ja tagasi ning loomulikult see hiigel kogus asju, mis me sealt ostma peaks. Aga kes teab.

Ning peagi algab pügamise ja tekitamise hooaeg. Oo, kuidas ma ei oota seda. Täna juba võeti uutelt hobustelt tekimõõte ja hämastav on see, et kuigi temperatuur on meie mõistes hobustele super hea, siis nad on juba omale metsiku karva selga visanud. No ikka enam 40 kraadi sooja pole, seega tõesti hakkab neile talv tulema. Aga pügamishooaeg võib tähendada mulle lisaraha, mis on loomulikult hea. Tekitamine.. Beh.

Elisa sünnipäev

Käisin täna tallis üle pika aja. Meil siin oli mõned päevad vihma ja muffigi ei saanud teha. Elli kirjutas ükspäev, et C koristab bokse ainult ja mul pole mõtet minna, kui ma oma väikse käekesega veel sitta visata ei saa. Täna aga ootasin, et mind tervitavad puhtad boksid tallis, kuid kus sa sellega. Kõik olid kakised ja puhastamata. Saepuru nimet otsas ja saabub ilmselt homme, seega saame kõik koos rõõmsalt bokse puhastada varsti. Mul poleks selle vastu midagi kui boksides poleks 30 cm kinnitambitud lehkavat sõnnikut.

Aga rõõmsam teema oli täna hoopis see, et Ellil on sünnipäev. Kuna ta mulle smsi saatis sisuga, et ta oma tähtsa päeva puhul laadis omale 5 € kõneaega (sest tal on kõneaeg alati tavaliselt otsas) siis tuli mulle pähe, et natuke kasulikum kingitus oleks talle kõneaega laadida. Panin talle ühe summa kaardile, mis tema meelest polnud just kõige väiksem. Ühesõnaga marssisin suure roosa kingitusega autosse ja ta juba lubas mind kingituse eest autost välja visata. Talle ei meeldi ta sünnipäevad. Ütlesin aga, et see suur kingitus ei olegi nii oluline, aga kontrolligu oma krediiti. Siis ta lubas mind juba päriselt autost välja peksta, aga oli ülimalt õnnelik, et tal nüüd pikemaks ajaks kõneaega jätkub (:

Elli arvas, et teen ainult kingitusest pildi 

Läksime talli ja seal oli La Luxi pere. Ema ja tütred. Ning Ciccio asjatas Luxi kallal, sättisid kordeks valmis. Seejärel pidi Elli kingituse avama. Kuidagi rebis ta paberi lahti täpselt nii, et nähtavale tuli hobune ilma Arese nimeta. Elli aga vaatas pilti ja hüüdis kohe, et see on Ares. No nii tore, et joonistus tuli äratuntav. :) Seda ma tahtsingi kuulda. Ellile väga meeldis. Cicciole meeldis ka väga ja Sabinale samuti. Tore tore.

C tegi kordet Luxile ja mina samal aja puhastasin Corintot. Nimelt sesis ta täna kuidagi nukra võitu boksis ja puherdas korra. Seejärel tõusis aga ise püsti ja oli selline uimane edasi. Puhastasin ta boksi natuke ja siis muutus ta väga elavaks, kuna ootas heina. Igasugused peristaltika helid olid tal ka korras, seega midagi hullu ei tundunud. Vihma ikka sadas, seega jalutama me ka ei läinud.

Pärast kordetas C Arest ja käis veel rahvast tallis juttu ajamas. Siis käisime hobustele müslit ostmas ja läksime talli tagasi hobuseid söötma. Kui C käis tagumises tallis ja Corinto veel müslit saanud pold, nägin, et hobune viskas uuesti pikali ja püherda. Kui lähemale läksin, tõusis püsti ja sõi edasi. Isu oli, seedimine endiselt töötas ja pärast tegi junnihunniku ka. Kõik toimib, aga hobune käitub imelikult. Pidasime targemaks ta õhtusest müslist ilma jätta ja hommikul saab natuke. Andsin ühe porgandi ämbrist, et ta öösel talli maha ei lammutaks, mõttega, et me ta söötmata unustasime. Ma ei tea, kas porgand ka päris hea mõte oli, aga samas polnud tal mingeid sümptomeid koolikutele ka... Üsna imelik.

Korra ona ta samamoodi käitunud. Päeval heitis maha, tõusis püsti, heitis maha. Seedimine oli kuulmise järgi korras ja kakas kah. Tookord sai õhtul väheke müslit, aga niisket. Hommikul oli korras ja pärast seda ei toimunud midagi. Peab ikka hobuse boksist välja ajama ja liigutama hakkama. Ega nüüd polegi midagi muud teha, tasapisi jälle töösse, homme jalutama ja ülehomme prooviks ehk kordet teha. Jama ainult selles, et kordeaed on küll nagu sukeldumisala, aga väljapool seda peaks topeltkordet tegema. Ei tea, kas käsi kannatab. Vaatab. Mõni päev võiks lihtsalt ilma sadulata sõitma minna, platsile jalutama ja kerget traavi tegema. Galopiga me niikuinii ei kiirusta. Tahan ikka topeltkordel seda galoppi lähemalt uurida ja filmida. Ehk saame sotti, mis selle komistamise põhjus on.

Ja kiisudele oli talli tekkinud plastikust ja papist väike maja. Täna õhtul oli neid seal sees 5... Kui arvestada, et meil 21-22 (no me pole päris kindlad) kassi on, siis läheb meil veel 3 ja pool maja vaja :D

Ares

21.sept

Üsna algusest peale...

23.okt

29.okt

30.okt

31.okt

31.okt 

1. nov

1. nov

Ja nii sündiski Elisa homne sünnipäevakingitus.. Minu esimene üsna reaalne joonistus hobusest, suures mõõdus. Ja esimest korda joonistasin hobust, kes päriselt ka olemas on (: Ares.


Originaal ka.

Jah, mul endal on ka mõned kohad pinnuks silmas, aga esimese korra kohta on siiski üsna hobuse moodi (: