Praktika kaitsmine

Nii nii, esmaspäeval meil tunde polnud, tulime õhtul kooli. Linda kirjutas mulle, et oli mu paki kätte saanud ja Carmelo paki ka enda kätte. Täna kirjutas Linda, et andis Carmelole paki edasi ja ta oli väga õnnelik olnud (:

Täna läksime pool 11 kooli, tegime töökeskkonna kontrolltöö ära ja lõunale tagasi. Pärast lõunat oli praktika kaitsmine, kus Mariiga pilte näitasime ja Itaalia elust-olust-tegemistest rääkisime. Praktika hinnang on vist ka Eestisse saabunud ja peaksime ka seda millalgi ägema, aga meie hinne jäi praegu lahtiseks.

Kaitsmise lõpus oli Küllil meile kõigile küsimuseks, et mida me teeme pärast kooli lõppu. Ma siis mainisin, et plaanin Itaaliasse tagasi minna ja samasse kohta tööle. Eks näis, kuidas sellega tegelikult läheb, aga praegu liiguvad mõtted küll selles suunas. Selle juures on muidugi üks pisike, karvane, hall kolmeaastane AGA.. Kuid eks aega veidi on ja vaatame seda asja (:

Nüüd on aeg seal maal, et peaks homseteks rohumaaviljeluse töödeks õppima ja ühtteist pidamise tunniks tõlkima. Neljapäeval vene keeles sõnade töö ja reedel suhtlemise materjali vaja kokku panna. Äriplaani idee ka endiselt vaja paberile panna. Tegemist jätkub.

Time for myself

Olen endale vahepeal blogimise puhkuse võtnud. Eks seda kirjatööd ja teile lugemist ole siin olnud ka omajagu. Nüüd olen tagasi ja püüan kajastada oma mõtteid, plaane ja tegelikke kordaminekuid seoses kooli ja hobustega.

Mõnes mõttes olen ma rahul, et ma pole kooli tegemisi selle kolme nädala jooksul kajastanud. Olen selle praktikamajandusega vast veidi lugejaid juurde kogunud ning arvan, et oleksin natuke ebasündsaks muutunud oma sõnadega. Paraku arvamused minu sees pole muutunud, pigem väljendusviis... See selleks hetkel.

Kiire kokkuvõtte võin kolmest koolinädalast teha küll. Nimelt esimene nädal (6-12.02) ootas meid ees kohe tallipraktika ja saime end kohaliku tallieluga kurssi viia. Suurt nagu polegi muutunud, hobused on ainult kuidagi ulakamad ja kombetumad kui varem. Tallitöötajatega ikka sama lugu, ühte on, teist mitte... Müstiline, kuidas elu pärast tööleminekut võib ikka muutuda. Igasugu omad kohustused on tähtsamad, kui tööülesanded. Sõltuvalt persoonist muidugi. Igaljuhul hobuseid on palju, koplid katki, nagu talvel ikka, söödaks peamiselt silo, mis vähemalt ilus välja näeb ja boksid olid külmetanud enamuses. Mis siin ikka, pikemasse diskussiooni siin iseendaga laskuda ei sooviks.

Esimesel nädalal said alguse ka erialase vene keele tunnid. Hämmastav, kuidas inimaju on suuteline kõik peast pühkima, mida vaja pole. No absoluutselt ei tulnud see vene keel üle huulte.. ikka viskas itaalia sõnu. Raske üleminek, kuid teisel nädalal (13-9.02) on oma esimesed parimad hinded aines korjatud ja ega tunde enam palju alles polegi. Märkimisväärne on veel see, et laupäeval käisin juuksuris ja lõikasin pikad kiharad maha. Olen nüüd palju armsam :D

Kolmandal nädalal (20-26-02) olin haige natuke, olid esimesed äriplaani tunnid ja pidasime Mirja-Mai juures vastlapäeva. Reedel oli meie kodumaa 94. sünnipäev ja nii see asi veeres... Kuni tänasei välja, mil ärkasin hommikul pool 6, Kati oli ka minu juures, ja suundusime Tallinna lennujaama. No nii hea.. Tahaksin ka lendama minna jälle. Point oli selles, kuna järgmised õpilased Itaaliasse praktikale said, siis kasutasin võimalust ühe väikese paki saatmiseks. Carmelo ja Linda, tegelikult 2 pakki, kui nii võtta. Siiski oleks tahtnud ise kaasa minna.

Koju tulles üritasin asjalik olla, aga ei tulnud ka väga välja. Üksi on huvitav kodus olla, aeg lausa lendab. Aga kokkuvõtteks said Nennu kabjad täna värgitud ja mul on selle üle hea meel. Aadu tuleb ka nüüd lõigata, muidu tal kabjad on üsna ühtlaselt ja hästi kulunud. Aga ta vajab ka küünehooldust (:

Nii.. Nüüd ma olen blogiga järjel. Lähen tudun veidike, homsest algab uus koolinädal ja uued tegemised... Nimelt tule praktika kaitsmine teisipäeval ja üsna piisavalt kontrolltöösid on ka teha. Kirjutamiseni.

Finito con l'Italia - lõpp Itaaliaga

21. jaanuarist ma juba kirjutasin teile õigel päeval.

22. jaanuar. Viimane päev Cosenzas. Hommikul veel viimased kriipsud praktikapäevikusse, vahepeal käisin tunniks ajaks väljas, sõitsime ringi ja vaatasin viimast korda ümbrust... Mägesid... Nautisin sooja ilma. +15 kraadi. Seejärel saatsin oma praktikapäeviku printimiseks, pakkisin asju ja koristasin korterit. Kell 20.00 läksime õhtusöögile.

Ciccio ja Elisa tulid meile järgi. Ciccio oli meile mõlemale toonud kilo lambajuustu ja lisaks sellele oli kingituseks meile mõlemale joped. Mulle musta värvi. Väga armas nende poolt... Viisin asjad üles, korterisse, ja sõitsime Marlonile järgi. Meid oli jälle autos üleliia, sest Marco oli ka kaasas (Elli vend). Sõitsime Ciccio ja Elli arvates parimasse pitsarestorani, mis oli kahjuks pühapäeval kinni. Seega parimat pitsat meil ei õnnetunud saada. Küsisime enne söömist oma praktikapäevikule allkirjad. Kuna kogu meie tekst oli eestikeelne, siis Marlon (kes töötab advokaadina, tuletame meelde) arvas kohe, äkki on asi jama. Kes teab, mida kirjutasime. Aga ei , kõik sai korda, võtsime allkirjad ja sõime veel head-paremat viimasel õhtul. Koju minnes jagasime Cicciole ja Ellile ka väiksed meened ja läksime nuttes laiali. Kodus istusime internetis ja pakkisin oma kohvri lõpuni. Umbes tunnikese või kaks sain enne minekut magada ka. Kell 4 kohaliku aja järgi oli äratus.

Kohvritega alla, buss sõitis just ukse ette, Lameziasse sõidu magasin pooleldi maha. Ilm oli kohae jõudes suurepärane sellise varajase kellaaja kohta. Lennujaama ees seistes sätendasid mäenõlva öised tuled ja vaikselt võisime näha, kuidas valgemaks hakkas minema. Esimene lend kulges probleemideta ja jõudsime kenasti Roomasse. Seal oli vaba aega piisavalt palju, et tüdineda, kuid piisavalt vähe, et mitte midagi näha. Seega magasime oma kohvrite otsas ja tiksusime uimaselt. Kui oli aeg check-ini minna, siis küsiti meilt, et kas meil on pagas ka ning kui selle tahame kaasa võtta, siis tuleb maksta 30 euri kohvri eest. No mismõttes? Vedas neil, et meil see raha olemas oli. Muidu oleks jamaks läinud seal. Kupongike kaasa ja mõtetes juba arvestasime kellegi löömisega. Õnneks jõudsime edasiste äpardusteta Tallinnasse, kus ootas -7 kraadi ja kuhjades lund. Äärmiselt masendav oli tagasi olla.. Jah. Ma oleks olnud nõus kohe otsa ümber pöörama ja Cosenzasse sõitma. Aga noh.. tuli leppida.

Kodus olin 2 nädalat ja selle ajaga tundsin, et Itaalia on mulle äärmiselt positiivselt mõjunud. Hoopis teine tunne on siin olla, kui varem. Ja ma ei taha tagasi sellesse musta tsooni langeda, kus ma enne äraminekut olin...

Ultima settimana - viimane nädal

17. jaanuar. T

Eelmine õhtu käisin ainult söömas ja õhtul väljas, sest päeval magasin. Hobustel ka vaba päev.

7.00 Michelega farmi. Hommikukohv ja cornetto, farmi, kust tulime bussiga Rendesse, võtsime sularaha ja läksime 12.00 bussi peale. Tallis tõlkisin Elisale praktikaaruande punkte, tema tõlkis neid Cicciole ja Ciccio isale, vastused üritas tõlkida jälle inglise keeles meile. Meie sõnastasime kõik ümber eesti keelde ja saime oma aruande osa täidetud. Elliga saime Rendesse ja käisime Euroformis oma korteri kohta rääkimas. Kõik on laabunud. Tegime selgeks, et meie oma korteris toole ei lammutanud ja Luigi peab edaspidi kontrolli paremini teostama.

Õhtul läksime Lindaga viimast korda välja. Walterisse pitsat sööma, nagu tavaks saanud. Sealt edasi el Mojito ja lõpetasime kell 2 öösel bowlingut mängides, mis oli väga omamoodi...

18. jaanuar. K

Varasema bussiga talli. Tegin Mendietale kordet. Ilma šamboonita. Pärast pessu, kuivatamine ja panin Nearco valmis. Sõitu ma ei näinud, sest kuivatasin veel Mendietat ja puhastasin tekki. Tagasi tulles oli Nearco jalge vahelt väga vahune, hingeldas veidi veel ja küünarnuki tagant oli kuidagi nahk katki läinud. Kuivatamine ja boksi. Lõuna.

Puhastasime Calita Mariiga kahe peale, panin valmis ja alustuseks kordele, kuna me pole ammu sõitnud. Hobune oli täna rahulik ja läksin selga. Sõitsime üle kavalettide ja tegime galoppi ka. Ciccio mõtles nii kaua välja, et peaksin Nearcot kordetama. Pani mulle korde ringile 4 latti ja üle nende traavis mõlemat pidi. Kuna hobune juba korra trennis käis ja kes teab, mis seal juhtus, oli ta latte nähes väga krampis ja kiirustav. Ma ei teinud seda kõike hea meelega, sest ei näinud asjal mõtet. Aga kommentaariks oli, et hobune on nii tugev ja tal on nii palju energiat... Pesin Nearco, seejärel tuli Calita sõidust, Marii pesi ja lõpuks saime bussi peale. Ikka Metropolise juurde ja õhtusöögile.

Õhtu oli huvitav, kuna sain väljaminnes juhuslikult Mariiga kokku (:

19. jaanuar. N

Viimane tööpäev tallis. Ilm oli ilus ja plats oli kuivanud. Ciccio Mendietaga sõitma, läksin platsile appi ja lõpetades sain ka hobust proovida. Kuna tal on tippiv ja mitte just tempokas liikumine, siis oli harjumatu seljas olla, kuid üritasin teda pikema sammuga liikuma saada. Tegime natuke galoppi ka mõlemast jalast. Säärele on hobune tundlik, kuid suust oli raske ühtlast kontakti leida. Ciccio ei selgitanud ka midagi, vaid lihtsalt kiitis meid. Pesin Mendieta ja läksin uuesti platsile appi, kui Ciccio Nearcoga hüppas.

Ma pole aru saanud, mis tehnikat Ciccio hüppamiseks kasutab. Enne takistust võtab ta hobuse kuidagi väga kokku ja kaks sammu enne takistust ajab edasi. Pole ju loogiline, et nii suur hobune sellise pisikese hoo pealt peaks hüpata saama. Nearco on tõesti suur ja tugeva kondiga hobune ning kui Piero C-le õpetusi jagas, siis C proovis mõned hüpped ilma nii palju kokku võtmata. Nearcol oli siis hoog suur, kuid hüppas puhtalt. Ja ta ei kihutanud sihitult takistusele vaid lihtsalt tempokalt. Vahel jääb mulle mulje nagu C kardaks, kui hobune hoogsalt liigub, sest kõik ta ratsud peavad kohapeal traavi tegema, mida ei saa kindlasti koondamiseks nimetada.

Järgmiseks puhastasin Elektra ja panin kaitsmed, Ciccio saduldas. Mina tõin Calita, puhastasin ja märkasin, et üks tagajalg on jämedam kui teine. Mulle öeldi, et pärast väikest liikumist on kõik ok ja pole hullu midagi. Saduldasin ja platsile. Erica oli ka täna. Sõitsin esimesena, pikemalt sammu, traavi ja pärast traavi oli hobuse jalg küll parem, kuid hobune ei tahtnud väga tempokalt edasi liikuda. Käiguvahet ei olnud näha ega tunda. Sellest hoolimata palus Ciccio hüpata väikest risti ja siis lattaeda, mille kõrgus tõusis viimaks 90 cm-ni. Erica tegi järgmiseks ainult natuke üliaeglast traavi ja mina läksin Elektrat pesema. Kuivatasin ja pakkisin oma riided kokku. Kummaline tunne oli. Peabki lahkuma... Mhh.

Saime autoga Metropolise juurde. Restoranis täna ei söönud, kuna läksime Michele Garaffaga pitsat sööma viimast korda.

20. jaanuar. R

Hommikul kirjutasin ja vormistasin oma praktikapäevikut. On ikka tegu sellega. Kella 16.00-ks jõudsime Euroformi ja pidime täitma kolm paberit. Kahel neist olid inglise keelsed küsimused praktikakoha ja Euroformi töö kohta. Kolmas leht oli meie varem täidetud hindamisleht, kust oli endiselt veel Ciccio arvamus puudu. Istusime kuni õhtusöögini läpakatega Ipanemas. Eelviimane kord Mare Lunas (: Õhtu veetsin nii nagu üks viimane reede õhtu itaalias tulekski veeta... ;)