Buon fine dell´anno - head aasta lõppu

Vahepeal soovin teile kõigile ilusat lõppevat aastat ja kokkuvõtteks on ju päris hea aasta olnud. Vähemalt minul. Kui siin nüüd veidike oma blogi sirvisin..

Aasta alguses on olnud palju lund, kompenseerimaks seda lumeta aasta lõppu. Kooliga on kõik siiani hästi läinud, aastasse on mahtunud kaks praktikaaega, hulganisti uusi kogemusi oma erialal, mitmeid uusi tutvusi ja lõpetuseks olen omadega Itaaliasse jõudnud. Mitmed erilised inimesed on minu aasta huvitavaks muutnud ja palju vaatenurki juurde andnud. Ka Aaduga on kergeid edusamme olnud, aga neid oleks võinud siiski rohkem olla. Loodan, et ka teie saate meeldival pilgul oma aasta ära saata ja uued tegemised 2012. aastaks valmis panna. Kaunist lõppu...

Töösse tagasi tuleb varsti ka Renata

Kolmapäeval tuli Elli meile bussi vastu koos Matta omanikuga. Ciccio sõitis Mendietaga samal ajal. Meie vahetasime riided ja hakkasin Elektrat valmis panema. Nearco, Mendieta ja Elektra pannakse nüüd boksis valmis, sest varsti on võistlustele minek ja seal tuleb ka boksis valmis panna, seega väike harjumine meile kõigile. Kerisin Elektra pinded maha ja no ma ei tea. Kas ei pöörata sellele nii palju tähelepanu, et jalad enne puhtad oleks või et vatnikud kortsus poleks, aga need karvad on juba imelikud ja karedad pindede alt. Sel hobusel on iga öö pinded peal. Olevat mingid probleemid. Mis? Ei tea. Panin ta igaljuhul valmis, Marii pesi samal ajal juba Mendietat ja talli saabus ka Marlon, kes on vahepeal Ladyle uues sadula ostnud.

Pange nüüd hoolega tähele. Marlon toob hobuse talli vahele, toob varustuse - vana sadula ja teeb rõõmsat nägu. Mis toimub? Miks mitte uus? Ei, sest temal on uus sadul selline teistsugune ja kuna ta sadulavöö ka ostis, mis hetkel on lühike, sest hobune on boksis seisnud pikalt, siis ei saa tema uut sadulat panna. Kas sadulavööd vahetada ei saa siis, laenata mõneks korraks? Ei, temal on selline teistsugune sadulavöö kaa vist, või ei saanud nemad minu küsimusest päris täpselt aru.. Igaljuhul pidi täna sõitma minema vana sadulaga. Milleks me siis ravisime, milleks me siis puhkust andsime??

Tüüp pani veel valtrapi ka hobusele valepidi selga. Tegin märkuse ja siis vaatasid Elliga mõlemad seda kupatust seal sellise näoga, et mis nüüd valesti on küll.. No tule taevas appi. Marlon oli lihtsalt nii pabinas, et meile midagi selgitama pidi. Olgu. Hakkas hobuse selga minema ja Lady ei last teda selgagi. No loomulikult, sest ta turi on ju VALUS. Lõpuks aitasin siis vaesekest ja said sealt talli vahelt minema.

Mina tõin Calita, puhastasin, panin kaitsmed, valjad ja korde. Lähme siis liigutame seda looma ka üle mitme päeva. Esiteks on sellele loomale ka seppa vaja. Teiseks ei tahtnud ma teda tappa kohe kordele minemisega ja platsile minnes lasin ta sellesse jooksuaeda lahti. Calita ei osanud midagi teha algul, sest ta ei saanud aru, miks nii tehakse. Valjad on, platsi kõrval olen, justkui peaks tööd tegema.. aga keegi ei sunni? Sööks rohtu? Oh, võibki süüa või? Piduu - jaa hüppas kohapealt õhku, tagant üles, keeras end õhus kuidagimoodi ringi ja vaatas umbes sellise näoga, et ega keegi nüüd ei näinud? Ma üritasin hästi vaikselt seal liikuda, et ma teda kuidagi ei hirmutaks ja jooksma ei ajaks. Koristasin mingeid kileribasid kokku ja vahepeal andsin endast patsutamisega märku. Calita sõi, jooksis, hüppas natuke ja siis võttis tuuri üles ja tegi kaks ringi aiale peale. Marlon, kes kõrval sõitis ei osanud peale "Mamma mia" midagi öelda. Lõpuks püüdsin hobuse kinni ja tegime mõned üleminekud, traavi ja sammu ka.

Minu kordetamise ajal oli endale hobuse valmis sättinud Piero, kes tuli ka kordet tegema. Sigaret ees ja korde käis käest kätte, mees seisis ja vaatas üldse Cicciot. Mina kordetasin eeskujulikult Calitat edasi. Lõpetades läksin talli ja leidsin eest püha viha täis Marii.

Pange nüüd uuesti tähele, Marlon lõpetas sõitmise, pani oma kalli ja armsa hobuse boksi, ilma tekita ja ilma varustuseta ning pesemata. Seejärel istus autosse ja sõitis minema ilma head aega ütlemata. Kes siis meie Ladyt pesi? Ikka Marii. Ma saan aru, et me siin viskame nalja, et Marii ja Marlon abielluvad ja Marii võtab Lady omale, aga no tegudeks peaks minema ikka pärast sõrmuse üleandmist. Selle naljaga läheb mees ikka natuke liiga kaugele. Pole tema asigi, mis hobusest saab. Mõlemad olime lõpuks suht kurjad ja rääkisime Ellile ka, et Marlon käitub ebainimlikult. Kõik vastavad, et jah, teame ja Marlon ongi selline.. No miks keegi ei ütle siis midagi?

Vahepeal oli sepp oma igivana pisikese fiati talli ette parkinud ja ootas oma töö tegemist. Täna oli kord Renata käes. See hobune on boksis seisnud alates augusti kuust. Augustist alates jah. Vahepeal on vist talli vahel käinud korra, nagu oleksime teda puhastanud korra, aga tema omanikku nägin esimest korda pärast 3 või 4 töönädalat. Omanik nüüd oli vähemalt kohal. Sepp... Oi, see on klass omaette.

Esimesed rauad võttis alt ära, ühte kapja minuarust ei raspeldanudki. Värkis nii, et kangutas tangidega kabjalt tükke küljest ära. Vasaku esijala kapja lõikas niimoodi sisse, et sealt jooksis kogu värkimise lõpuni verd. Kui omanik meie tähelepanu sellele juhtis, siis sepp tegi nägu, et "olgu, ma võin siia ju vesinikku peale kallata, kui te mingit kisa tõstate, aga tegelikult on see kõigest väike asi". Tõmbasin Ciccio ravimi sahtlist selle lilla vedeliku ka välja ja ütlesin, et see peaks parem olema ja kuivatama ka väheke. Hobuse omanik juba palus mul seda rohtu lõpetades peale panna. Sepal leidus ravimit endalgi ja "no kui see teile ikka veel probleemi valmistab, siis ma võin ju seda lillat ka peale panna". No tore, et ta seda vähemalt ise tegi. Nüüd ma siis tean, et see lollakas muie püsib sepal kogu aeg ees, vahet pole, mida ta teeb ja kas õigesti või valesti. Ette pani ta kahe kilbiga rauad ka muidu. Ma ei tea, et see tavaline oleks. Omanik oli vähe mures isegi oma hobuse pärast.

Lõpuks teatas Renata omanik, et tema nüüd tahab oma hobusega töötada, aga hobune on keeruline. Üritasin selgeks teha, et kui ta hobusega iga päev töötaks, siis vast poleks hobune enam nii keeruline. Lõpuks jäi jutt, et hobune viiakse alustuseks homme koplisse. Hea seegi.

Taas tööle

Teisipäeval läksin üle pika aja talli. Vahepeal olen lihtsalt maganud ja söönud. Esmaspäeval käisin üksi toidu järgi, sain autoga koju (:
Tervis parem, kannatab töötada küll. Hommikul käisime veel Euroformist ka läbi, Sandral olid meile väiksed jõulukingid. Üks kohvi ka ;) ja bussi peale.

Cicciol oli eriti hea tuju täna. eks muidugi, inimesed hakkavad ju jälle oma hobustega sõitmas käima, sest ilmad on jälle ilusad olnud, plats kuivab ja inimestel tuleb jälle meelde, et neil hobune on.

Plaanis oli kordetada. Mina võtsin Mendieta ette ja Mariil Elektra. Tüübid pole ju mingi 10 päeva boksist väljas käinud, arvata oli, mis ralli sealt tulla võis. Masendav, vot selline elu ikka hobustel olla ei tohi. Mendietat puhastades märkasin, et ta üks tagumine jalg on jämedam kui teine. Ütlesin Ellile ka, ta teadis ja ütles, et arvatavasti seepärast, et boksis seisnud on. Liikumine peaks paremaks tegema. Nojah, liikumine, mitte kargamine... Platsile minnes Mendieta ajas end kohe püsti ja rallitas ringi. No mis sa teed. Võtsin teda mitu korda seisma ja enda kõrvale, et ta natukene rahuneks, aga võttis kohe galopi üles ja lõi tagant mõne korra. Olime küll kuiva koa peal, aga ei, üks sopasem koht jäi meile ette ja hoidsin hinge kinni, et valge hobune kummuli ei käiks. Üritasin kordet järgi anda, et ta liikuda saaks võimalikult suurel ringil ja end kuidagigi kannaks. Viimaks rahunes ja sain üleminekuid natuke teha ja rahulikult tal kõndida lasta. No ei, mulle ei meeldi selle hobuse liikumine. Ma ei saagi aru, kas tal on püsiv käiguvahe või ta hakkab lonkama. Esimene ots on nii kinnine, kuigi üle jälje astub, aga no isegi mina saan aru, et ta kange on. Olgu, pärast jalutasime rahulikult veel ja läksime pesema. Jalg oli tõesti veidi paremaks läinud, aga no kauaks. Pärast jälle boksi seisma ju. Ciccio sidus hiljem talle pinded peale. Üleüldse on tal nüüd kaks tallitekki seljas ja mängimiseks on talle pall ka boksi pandud, kuigi ma ei ole näinud, et ta seda kasutaks.

Järgmiseks pidin ma Mattat kordetama, kelle kohta öeldakse "Grazy-horse". No grazy-girl ja grazy-boy ja grazy-horse... Minuarust on nad siin kõik väheke grazyd. see selleks, ma pole Mattaga varem midagi eriti teinud. Aa, ükskord pidin teda boksis puhastama, hea, et ellu jäin. Loomal on iseloom. Selline üleolev kohe. Arusaadav, kui su omanik ei tea hobustest suurt midagi, aga peab end Whitakeri isaks. Kuhu ma nende grazydega jäingi...

Kaitsmed, valjad, korde, piits, tekk... Lähme. Platsi peal olid Luisa (grazy-girl) ratsutamas ja tema kallis Piero (kirjapilt?)(grazy-boy, karutammuja omanik) teda õpetamas. Nii. Jalutan mina platsile ja üritan kordetamise kohale minna, kui poolel teel hüppab Matta oma 4 jalaga õhku ja peksab tagant üles. Olgu, tekk ei püsinud ka eest kinni ja libises väheke. Astuks 2 sammu edasi, et tekk maha võtta ja takistusele panna... Ei. Veel üks hüpe, püüe mind tappa ja tekk kukkus maha. Piitsa viskasin ise juba pärast esimest hüpet, sest ilmselgelt on see hetkel ebavajalik. Asjad jäid kus see ja teine, korde pikaks ja no anna minna... Hea, et ma teda üldse jaksasin kinni hoida. Tuletasin siinkohal meelde Marii sõnu: " See on see hobune, kes galoppi tehes lööb eest ja tagant üles, aga ei midagi eluohtlikku," või kuidas need sõnad olidki? Paremini klapiks vast: "Muidu ta sind võib tantseldes tappa..." Päris tabavalt oskab see hobune sihtida kordetaja pihta igaljuhul.

Piero lõpuks oli nii abivalmis, et tuli ja tõstis vähemalt teki posti otsa. Muidu ei olnud neil nii paljugi aega, et oma suumulk vähemalt kokku lükata kui mind vahtisid. Mina ja tegelen Mattaga. Olgu, kui hobune oli rahunenud enamvähem, siis alustas Luisa oma galoppi ja seepeale kiskus Mattal jälle katus sõitma. Olgu, ootame siis veel, kuni rahuneme. Hetkeks oli mul tunne, et see hobune täna teistpidi küll joosta ei saa, sest kordet ma ümber ei saa vahetada. Kordetatakse ka siin nii, et sisemiselt küljelt paned suuliserõngast läbi, korde üle kukla ja teisele poole kinni. Kuidas ma sellisel elukal korde küljest võtan, kui too iga hetk lendu võib pista? Saime sellega imekiiresti hakkama õnneks. Lõpus oli loom juba päris väsinud ja jalutas ka rahulikult, aga selline kaval läige on tema silmades pidevalt. Ma ei tea, mulle kuidagi ei meeldi see hobune. Esimest korda elus ma tunnen, kuidas mulle mõni hobune kohe ei meeldi. Eks nendega ole ennegi kokku puutunud, kellega hakkama ei saa ja kes ei sümpatiseeri nii väga, aga mitte nagu Matta. Pealegi ta on raudjas ja raudjad on üldse kuidagi mittemidagi ütlevad.

Saime autoga Metropolise juurde, käisime poes ja söömas ja läksime koju. Õhtul käisin tiiru väljas...

Jõuluõhtu Itaalia moodi

Äkki pildid räägivad täna rohkem minu eest. Ent eile õhtul käisime restoranis, saime sealt toidu kaasa. Kokku 6 keedumuna, 6 pakki fetajuustu, 2 tavalist juustukäntsakat, praetud.. see juurvili, kartulivormi, apelsine ja ananass. andsin neile meie poolt siis piparkooke ja selle peale toodi meile ka suur pudel veini kingituseks (:

Kell 8 läksime Ciccio juurde. Pidusöök... oh pidusöök. Esmalt spagetid kalahakklihaga. Seejärel sai kolme erinevat kala, rannakarpe, krevette, kalmaari, mõõkkala, mingit õlikastmes saia ja porgandihautist, kalmaari koos tomatitega... Juurviljahautis.

Kui oli aeg magustoite süüa, toodi ka sellist ... vilja. Välimuselt nagu suur sibul, olekult nagu kapsas, kuid maitselt nagu lagrits või aniis. Ma pean järgi küsima, mis selle asja nimi oli, kuna see oli väga huvitav maitseelamus.

Pühade keeksist on tehtud jäätise tort... See pruun ja valge on seal jäätis... maitse oli hea, kuid kõht oli juba liiga täis selle söömiseks. Ees pool on paisutatud mingisugusest viljaterast maiustus, mis on mee või karamelliga üle valatud ja peal on kirsid. Lisaks oli veel virsikumoosiga kooki, Elli tehtud šokolaadikooki ja minu viidud tiramisu. Tiramisu küpsis oli vähe vedel selle immutamise tõttu, aga muidu oli päris söödav. Kahju, et seal süüa nii palju oli, muidu oleks võinud ainult tiramisut süüagi.

Veel oli sellest pühade keeksist tehtud.. kompositsioon. Sokolaadiga ja ma arvan, et martsipaniga oli koostatud seik Jeesuslapse sündimisest. Kahjuks ei ole sellest pilti.

Miks ma seda pilti igal pool jagan, jah? Sest keskel, mustas ülikonnas on Ciccio vend, kes näeb välja nagu mõnest filmist väljakaranud maffioso. Tal on pisike pats ka selja taga. Tõeline Itaalia.

Viimane on maffiamehe pruut. Ei ole abielus, vist ei ela ka koos, sest Ciccio vend peaks kodus elama. Ah, kes neid asju siin teab. Üks vahva naine on igaljuhul. Pildil mängib jõuluvana.

Jõuluõhtuga on lood suht samad, ikka istutakse, süüakse, vaadatase televiisorist jõulukontseti ja Rooma paavsti, kell 12 aga hakatase üksteist õnnitlema, kui esimene jõulupüha on saabunud. Siis tuuakse kovi ja hakatakse kingitusi jagama alles. Pärast seda lobisetakse veel sutsu ja minnakse koju ära.

Meid toodi ka koju. Magama ei tahtnud minna veel, sest kõht oli hirmus täis ja olemine raske. Kahjuks maksis liigsöömine kätte ja kõiksugu uute asjade proovimine. Pärast kaht tundi magamist läksin sinna, kuhu kõik jala lähevad ja tuldud teed pidi leidis jõuluroog oma koha... Täna on paastupäev.

Buon natale! Häid jõule!

Eile oli huvitav päev. Alustuseks ma muidugi magasin kaua ja olin üksi kodus. Marii käis tallis ning kui koju jõudis, tõi Elli saadetud ravimeid ja muud nänni. Seejärel läksime sööma. Restoranis öeldi, et täna kella 16-17 vahel läheksime oma toidupakile järgi ning esmaspäeval tehakse ka meile pakk.

Pärast sööki läksime Ipanemasse kohvile, ent kohtasime seal üht meest, kes meid juba korra näinud oli ja meiega rääkinud. Suhteliselt tüütu tegelane, kuid tegi meile kohvid välja. Hiljem...

Assaa.. kõrvulukustav torupillimäng meie koridoris. Peagi heliseb uksekell ja kui selle avad, siis ta küsib raha oma mängu eest. Soovib häid jõule ka.

Ühesõnaga hiljem kutsus onu meid oma juurde jõuluõhtusöögile. Seletas ja seletas pressis aga peale. Barman oli õnneks asjalik ja kaitses meid selle onu loba eest. Ütles, et meie oleme jõuluõhtul temaga koos ja üldse oleme tema tüdrukud ja sõbrad jne.. Mees andis meile oma telefoni nr muidugi ikka, et äkki me mõtleme ümber. No mida...

Korterisse jõudes avastasime, et Raffaele oli meie maja juures käinud. Marii telefonile oli smsi saatnud, kuigi see oli kodus laadimas. Nujah. Vabandasime viisakusest Raffa ees, et ikka tema ootama pidi ja ega ma siis uuesti miksrit hakanud küsima. Joonistasin selle paberile, läksin oma suurepäraste itaaliakeele oskustega naabrite juurde, vabandasin hilise tülitamise pärast ja näitasin neile pilti. Tuli välja, et meie naabri-Michele oskab inglise keelt ja ta on 2004. aastal Tallinnat külastanud. Vahva.

Tegin piparkookidele glasuuri ja kokkuvõtteks tegin 3 tiramisut ka.

Üks on suurel alusel, mille vahele panin banaanilõigud ka. Teine, väiksemas vormis, mille viisin täna hommikul naabritele miksri eest ja kolmanda tegin ülejääkidest Mariile (aga ta ise ei tea veel seda). Loodan, et saan ise ka tüki maitsta kuskilt, kuigi see tuli päris kange värk. Amaretoga just ei koonerdanud ja vanilliga sain vähe tünga. Mitte ei olnud mul vanillisuhkur vaid lihtsalt vanilli, mis on puhtalt ikka päris kange kraam. Lisaks sellel mascarponel on minu arvates päris rõve rasva maitse või midagi.. Toorjuustuga oleks see asi ikka parem, ma usun. Aga eks näha, mis õhtul saab, kui inimesed kooki proovivad (:

Naabritelt sain jälle omakorda koogi eest vastu selle pühade keeksi. On ikka tegelased, kook oli ju miksri eest... Igaljuhul Sonja (naabri Michele ema, me ei tea ta päris nime, kutsume teda Sonjaks) küsis veel, et kas me koguaeg ainult õpime või me magame ka vahepeal. Nad ju näevad, et meil korteris koguaeg põleb kauem tuli, kui igal pool mujal... Oh, õpiks me siis... (:

Aga olgu, algavad ettevalmistused restorani minekuks ja oma toidu äratoomiseks ning seejärel õhtusöögile seadmiseks.

Teile, kallid blogilugejad, soovin ma ilusat jõuluõhtut, natuke lund, maitsvaid verivorste ja üllatavaid kingitusi ! 

Ps. Esimene jõulusoovidega pilt saabus mulle täna Katilt! Mulle väga meeldib, aitäh veelkord (:

Ragazza felice - õnnelik tüdruk

Mind võib nüüd ka jälle elavate kirja lugeda. Eile käisin esimest korda üle pika aja väljas. Plaan oli natuke ostelda ja õhtusöögile minna. "Natukesest ostlemisest" sai kaks rasket kilekotti ja ... 37 € kulutus. Vähemalt olen ma valmis tegema tiramisu kooki, piparkookide glasuuri ja jõuluõhtuks kodutoidu sarnast sööki, kui peame siin kahekesi istuma. Külmkapp sai ilusasti täis ja nii suurt šopingut enam sel aastal ette ei pea võtma.

Üle pika aja oli naljakas vaadata inimesi tänavapildis. No ma ei tea, inimesed on naljakad. Õhtusöögi ajal vaatasime noori itaallasi, kes pidasid sünnipäeva restoranis.. Vaikides sõime Mariiga oma pitsat ja lihtsalt vaatasime. Ning on teiega Eestis juhtunud sellist asja, et jooksed kahe poekotiga bussile, näed kuidas see peatuses suuna sisse lülitab ning ära sõidab. Sa isegi ei jookse bussile, vaid lepid faktiga, et oled maha jäänud... Ent siis peatub linnaliini buss 20 m pärast peatust, avab uksed ja ootab. Milline kergendus.

Koju tulles hakkasin piparkooke küpsetama. Panime jõululaulud mängima, küünla põlema ning lõime väheke jõulumeeleolu. Esimese plaaditäie kõrvetasin muidugi ära, aga oligi maja piparkoogi lõhna täis siis. Teised tulid enamvähem, aga glasuur peale ja ega itaallased tea, mis maitsega need olema peavad (:

Olgu olgu, tegelikult on nüüd tuju päris hea. Hommikul vaatasin, et Marii on jälle koju jäänud. Tegelikult oli juba plaan ratsavarustuse poodi minna, et Marlon oma sadula saaks. Siiski tuli tal midagi vahele ja minek jäi ära. Elli saatis Mariile smsi, et täna on nii külm ilm, püsige kodus ja ärge tulge talli. Nojah. Ei läinud siis.

Õhtul käisime söömas ja Ipanemas kohvil. Mu lemmik barman oli tööl ja küsis ka mu tervise kohta. Inimesed on nii hoolivad.. Või jätavad endast vähemalt hooliva mulje, see mulle siin meeldib. Koju tulles sain veel häid uudiseid. Nimelt MESi poolt saan 50 € preemiat, kuna keskmine hinne on olnud kõrgem kui 4,0 koguaeg ning see summa ei kuulu hiljem tagastamisele.

Miksri saan ka homme õhtu Raffaelelt laenata, siis saab piparkookidele glasuuri teha ja tiramisu kooki viimaks! Kõik asjad on olemas. Need õiged biskviitküpsised ja mascarpone ning loomulikult amareto liköör, mida leidsin ainult hästi suure pudeli. Noh, ega see vist niisama väga juua ei sünni, pole eriline likööri fänn. Aga koogi ja küpsetiste sees on hea. Seega ootan homset. Teen pilti ka siis (:

Ilusat jõuluootust kõigile teile ka (:

Ps. Jägermeistri leidsime ka poest. See seisab nüüd sügavkülmas mu tigude kõrval.

Jaanuaris võistlustele

Mul on endiselt palavik. Eile õhtul oli 37.3, kurk valutab ja nohu on ka. Kodused abivahendid enam väga ei paista aitavat. Homme ei ole minu jaoks ka tööpäev. Teisipäeval, kui Sandra oma tööpostile naaseb, küsin, mis saab. Kuna mul jääb juba nädala jagu praktikat vahele. Tahaks nagu terveks ka saada.

Hea uudis on vähemalt see, et saame jaanuaris võistlustele minna. Meie projekt leidis selle võimaluse ja raha on üle tulnud (: Suur aitäh !

Kingitus kõige nõrgemale

Eile me läksime samuti bussiga talli, Ciccio tuli üksinda meile vastu ja Elisat tallis polnud. Seega vahetasime riided, Marii võttis Lady ja mina Nearco. Puhastasime, puhastasin ka teki ja vaatasin üle, kabjad pealt harjaga puhtaks. Kui kapju alt puhastasin, näitasin Cicciole, et sealt alt on ju vaja lõigata, kuna naharibad ripuvad ja vahel on igasugu avaused, kuhu mustus koguneb. Ciccio tõi kabjanoa ja lõikas need rõvedused ära. Seejärel andis mulle vesinikku, spreipudelis vett ja tõrva. Kõigepealt puhastasin kabjad saepurust, lõikasin kiilud enamvähem normaalseks, sest see hiigel suur nuga ei võimaldanud rohkemat. Seejärel puhastasin vesinikulahusega kiiluvahed ja veega pesin vesiniku maha.Siis pidid kabjad kuivama ja viimaseks läks tõrv. Kabjarasv kapjade peale ja hobune võis varsti boksi minna. Järgmiseks Mendieta ja sama lugu.

Marlon ei olnud oma sadulat saanud, kuna poes olid tema suurusele vajalikud sadulad otsa saanud ja ta sai ainult 2012 a kalendri :) Seega ma ei tea, ei saanudki edasisest plaanist aru. Läheb veel aega, kuni uus sadul saabub.

Marii arvas,et me võiksime varasema bussiga koju minna. Mõlemal oli enesetunne kuidagi kehv ja väsinud. Ütlesime Cicciole ja ta oli nõus. Kui olin Petulia mingi viimase karvatuust eemaldanud, siis arvas Ciccio, et võime minna koos Metropolise juurde. Ta pidi Elli niikuinii peale võtma. Seega sõitsime. Kohtusime Elliga ja saime Metropolise juures maha. Võtsime sularaha, jõime kohvi ja läksime bussile. Täna õhtusöögile ei läinud, kuna olime kokku leppinud viimase õhtusöögi kogu meie korteri rahvaga. Reedel läheb ju Linda koju ja Benas ning Tommy lähevad minema, ega tulegi tagasi enam.

Enne õhtusööki mõtlesin korra pikali visata ja sinna ma jäin. Tommy andis pärast kraadiklaasi mulle ja mul oli 37,2 palavik. Igaljuhul istusin õhtu ära, sõime kolme sorti pitsat ja lõpuks saabus Benas oma sõbra Rafaelega (?). Sõime, jõime Fragolinot (viinamarjadest ja maasikatest vahuvein) ja lõpuks sõime Rafa toodud traditsioonilist jõuluajakeeksi, mida igal pool reklaamitakse. Päris naljakas magus sai.

Raffa, Tommy, Ciccio, Elisa ja Benas

Täna ärkasin umbes 12 paiku, istusin köögis teki sees. Mingi aeg helises uksekell, Marii avas ukse ja hüüdis mulle, et pakk tuli. Andsin allkirja ja sain omale selle eest tekikoti! (: Aitäh teile! Toppisin oma teki kohe sinna sisse ja istusin sellega veel mõnda aega köögis, enne kui riidesse panin. Nii kodune tunne oli kohe.

Saatsin Sandrale smsi ka, et kuna mõlemad haiged oleme, siis ei lähe me õhtusöögile ka. Tommy oli aga Euroformis keelekoolitusel ja tagasitulles tõi ta meile söögi koju. Seega söömata me ka ei jäänud. (:

Lady vajab uut sadulat!

TEISIPÄEV

Läksime 11.50 bussiga talli, nagu ikka. Peamine ülesanne oli pügada Petulia (Luisa hobune). Seekord oli siis Marii kord. Petuliale anti ka väike rahusti, kuid ilmselgelt oleme järgmine kord targemad, et alustada tuleb jalgade pügamisest. Lõpus jalgu pügada on suhteliselt võimatu, kui hobune kardab.

Vahepeal rääkis Elisa meile jaanuaris toimuvatest võistlustest. Nendega on selline lugu, et kestavad 3 päeva, R-P ja meie peame minema neljapäeval juba sinna. Seega tuleb 3 ööd koha peal veeta ja hotellis, kus 1 kahene tuba maksab 75€ öö. Kahe peale läheb see maksma 225€. Peame selle omast taskust maksma. Kõik muu on nagu organiseeritud, söömise pidime Ciccio ja Elisaga jagama, aga ööbimist nad meil kinni ei maksa. Nujah. Eks mõnes mõttes arusaadav ka, aga see võiks siis kuidagi projekti arvestatud olla. Kohapeal ei ole neil üldse minu arust aimugi, et me siin mingi projekti tõttu oleme ja mida me tegema peaks jne. Natuke jama korraldus. Euroformi ma ka ei hakanud selle küsimusega veel piirama, uurin enne Eestist, mis võimalused meil on või pole. Minemata võime ka jätta, aga siis on see praktika üks valus läbikukkumine küll tegelikult. Meile on siin algusest peale räägitud võistlustest ja nad vajavad meie abi jne. Kui me ei lähe, siis vahime 4 päeva tühja. Võib-olla saaksime hobustele õhtusööki minna andma ja see ka kõik. Seega kallis Jõuluvana, kui Sa mu blogi loed, siis saada meile raha jaanuariks (:

Mina hoolitsesin Lady eest. Vaatan seda turja ja mõtlen, et see on täiesti masendav. Hobune ei lase enam kätt seljalegi väga panna, sest me seda iga päev katsume ja sealt koorikuid üritame natuke ära nokkida. See teeb talle valu ja on ebamugav. Marlon oli öelnud, et ta ei sõida 10 päeva nüüd... See selg ei lähe aga 10 päevaga eriti paremaks ka, kuna hobune on 24/7 teki all ja turi ei saa õhku. Enam ei ole sinna mõtet seda rohelist spreid ka panna, kuna nahk on enamasti peal ja kärnad vaid. Nüüd peaks sinna salvi panema, ma arvan. Midagi helosani sarnast? Aga siis peab see õhku ka saama.

Pildid on paar päeva varem tehtud

Lisaks turjale tegin ka kabjad korralikult puhtaks, pesin veega ja vaatasin, mis seal all toimub. Kahju, et mul ei olnud fotokat kaasas tol päeval, aga ma hakkan teile kapju pildistama. Sellele sepale tahaks millegagi pähe virutada. Ma ei saa aru, need rauad on ikka jumala mööda omadega. Oeh..

Puhastasin Calita ka ära ja mõtlesin, et jalutaks temaga nööri otsas, söödaks teisele rohtu natuke, aga siis hakkas sadama. Jälle jama. Viisin ta boksi tagasi ja kitkusin neljale hobusele, kes taga nurgas elavad, natuke rohtu. Nad kõik oleks end boksist välja murdnud peaaegu, kuna kõik tahtsid ju rohtu saada. Lisaks avastasin saladuse, miks see lammas koguaeg magab, kui vana hobuse boksi juures käin. Lamba sõrad on nii 25 cm pikad ja tal on sõrgats täiesti paindunud ning hüppab 3 jala peal.

Kui Marii oli lõpetanud, vahetasime riided ja saime Ciccioga Metropolise juurde. Käisime kohvi joomas ja õhtusöögil ning koju minek. Ciccio ise pidi Marloniga kokku saama, et nad lõpuks lähevad Ladyle uut sadulat ostma. Tark tegu.

Silas käidud

LAUPÄEV

Hommikul me muidugi magasime, sest eelmine õhtu venis pikale. Päeval istusin netis ja puhaksin. Õhtul läksime Mariiga sööma, pärast seda tulime koju ja hiljem jalutasime vanalinna poole. Käisime korra el Mojitost läbi, tants ja möll käis, kõigi tuttavate nägudega, seega lasime sealt kiiresti jalga. Jalutasime teise kohta, mis vähe soliidsem, aga seal ei olnud istekohti, seega jalutasime ihtsalt mööda vanalinna. Leidsime ühe kitsa tänava, mis oli üsna pime ja seal oli üks nurgatagune, kus keegi kolistama kukkus ja me joosta saime.. Oeh.. selliseid asju juhtub öises vanalinnas. Istusime tänavaäärsele pingile ja rääkisime niisama juttu, kuni sõitis mööda üks punanae auto. Peatus, tagurdas ja kolm meest istusid sees. Juht püüdis meiega rääkida ja meie ütlesime, et ei oska itaalia keelt. Nagu see oleks neid huvitanud.. Selle auto taga seisis 3 autot veel, kes lasid signaali ja tahtsid mööda sõita, aga need tüübid ikka pläkutasid meiega. Lõpuks tõusime püsti ja marssisime minema. Istusime järgmisele pingile. Sealt avanes vade vana maja seinale ja rõdudele, kus askeldas üks suur rott. Pole ime, et siin rotte on, kuna prügi on palju ja eluruumi neil jagub.

Tagasi tulles vaatasin ühe filmi lõpuni ja Benas rääkis, et tema praktikajuhendaja tahab järgmine päev Silasse minna. See on mägi, üks suuremaid seitsmest mäest, mis Cosenza linna ümbritseb. Kuna meid on korteris 5 ja autos on vabu kohti 4, pidime otsustama, kes koju jääb. Lõpuks selgus, et Tommy jääb siia.

PÜHAPÄEV

Ärkasin mingi kell Benase kisa peale, et peame tunni pärast minema hakkama. Sõitsime Costantinoga koos Silasse. Seal on selline hoopis teistsugune tunne. Palju mände ja isegi puidust maju, mida Cosenzas ega Rendes näha pole. Kohati meenutas täitsa Eestit või põhjapoolust. Esimest korda sõitsin mingi asjandusega, mis meid mäest üles viis ja pärast alla tagasi tõi. 5 €, aga vaade oli ilus.

 Eriti pisikene maja

 Tuletas kohe mingit RMK grillimiskohta meelde

 Sellise asjandusega sõitsime mäele ja alla

Vaade oli võrratu

Eestlased, võtke eeskuju - garaaž ei pea üldse nii suur olema (:

Silast tagasi tulles käisime Metropolises ja ostsime pannkoogimaterjali. Costantino tuli meile ja tegime kooke, nagu iga pühapäev kombeks on. Pesin nõud puhtaks ja pärast seda kadus vesi ära. Ei mingit pesu. Elagu Cosenza!

ESMASPÄEV

Panin äratuse kell 5.00 lootusega pesema minna.. Ei, vett ei olnud ikka veel. Magama ja 6.00 üles. Enne minekut tuli vesi ka. 7.00 võttis Michele peale meid.

Farmis ei teinud tuhkagi. Lõpuks sõitsime jälle sinna talli, kus võistlusedki olid, aga lõunapausi paiku, seega kedagi ei olnud ja kohta ikka ei näidatud. Jalutasime seal tallide vahel ja vaatasime hobuseid veidi. Ma ei tea, koht oleks äge, kui keegi seda korras hoiaks. Kõik on nii räämas ja lohakas kuidagi. Tagasi tulles läksimegi bussi peale ja sõitsime Rendesse, et Euroformist läbi minna ja öelda, et 2 päeva nädalas farmis käia on mõttetus.

Õhtul läksime sööma, siis jõime kohvi ja käisime vaatamas, mis elu käib el Mojitos nädala sees. Tõeliselt armas, hubane koht. Sõin magustoidu seal, šokolaadi suflee ja klaas punast veini. Kaks vana meest mängisid vaheldumisi kitarri ja laulsid ning atmosfäär oli kui filmis.. Marii asemel oleks pidanud olema ainult mõni kena meesterahvas (:

L´lmmacolata Concezione ehk 8. detsember Itaalias - riigipüha

KOLMAPÄEV

Ärkasime hommikul vara, 7.30 oli Michele autoga kohal ja sõitsime farmi juurde. Käisime kohvi joomas ja cornettot söömas. Seejärel istusime farmis, kaminasse tehti tuli ja meie hakkasime oma itaalia sõnu käänama.

Päris täpselt ma ei saa aru, miks me peame oma kaks päeva seal veetma, kui me seal midagi erilist ei tee. Isegi laudavahel ei jalutanud täna. Michele jooksis ringi ja ajas aju, meie istusime, lugesime oma itaaliakeelset hobuseajakirja, mille eelmine päev olime ostnud ja vahtisime tühja. Lõpuks oli Michel mingi oluline külaline ka ja siis saatis ta meid oma "Garden" poodi vaatama. Lõputult suur pood, kus oli kõike aiapidamiseks vajalikku ja tiba mööblit, taimi ja sisekujunduseks vajalikke elemente. Varsti viis Miche meid bussi peale ja oligi kõik.

Bussiga sõites läksime Metropolise juures maha ja külastasime Euroformi kontorit. Rääkisime Rosaliaga veidi ja palusime Sandral edasi öelda, et me ikka marineeritud ja külma kala õhtusöögiks süüa ei taha. Tegime listi, mida me kindlasti ei taha süüa. Väheke nõudlikud oleme, aga iga itaallane teab, et Mare Luna ei ole parim koht söömiseks.

Kaebused esitatud läksime Metropolise McDonaldsisse sööma. Vahelduseks oli ikka hea juustuburgeri maitset tunda. Ainus asi, mis kodu meenutab. Korra poest ka läbi ja siis koju. Enesetunne oli kuidagi kehv ja väsinud, natuke külmavärinaid ka sinna juurde. Viskasin hetkeks pikali ja tudusin mõnda aega. Siis kuulsin, et Luigi käis meie korteris, kuna eelmisest päevast saati ei olnud meil sooja vett. Marii läks esimesena duši alla ja siis mina. Muidugi soe vesi sai kohe varsti otsa ja pea oli šampooniga koos. Maailma parim tunne, kui vesi lõppeb... Lõpuks keetsin omale kannuga vett ja loputasin pea ära. Tige nagu ma olin, läksin jälle magama ära, ega läinud isegi õhtusöögile mitte.

Marii käis ja tõi mulle pasta ja põhiroa korterisse. Pasta oli ok, teiseks söögiks oli 2 sõõrikut ja toorsalat. Kõik ilus ja tore, aga salatit ma ei söönud, sest see oli äädikaga üle valatud. Sõõrikud olid küll head (:

Õhtul otsustasime tüdrukutega välja minna.Külastasime Mojito baari ja õhtu oli lõbus, kuigi väga veider. Igaljuhul saime autoga koju ja kodus juhtus ka kõiksugu kummalisi asju.

NELJAPÄEV (8. dets, Itaalia riigipüha)

Magasime hommikul. Talli ei läinud. Planeerisime Elisaga, millal õhtul kokku saada, et ta saaks meid oma vennale tutvustada. Käisime õhtust söömas, saime pitsat ja pärast seda tulime koju. Elisa helistas, kui nad venna Marcoga siia jõudsid ja läksime ühte kohta kohvi jooma. Vend ei räägi tal inglise keelt üldse, aga tahtis meid kutsuda tantsima, bowlingut mängima ja igale poole mujale ka. Järgmine kord tutuvustab meid oma sõpradele ka.

REEDE

11.50 bussiga talli. Elisa ja Ciccio tulid veidi hiljem vastu ja pidime natuke jala käima. Selle aja joksul jõudsi vähemalt 6 või 7 autot meile signaali lasta. Kõik vahivad meid nagu ilmaimet linnast väljas. Talli jõudes vahetasime riided ja minu ülesanne oli täna Matilde (?) ära pügada. See karutammuja hobune, kes kardab kõike. Cicci andis talle mingit rahustit, seda ma ei näinud. Aga muidu see hobune kardab pügamist ja ei seisa paigal. Igatahes ma tegin terve hobuse peaaegu üksi puhtaks ja sealt pika karva alt tuli igasugu koledaid asju välja. Mees, kes temaga sõidab, veedab küll palju aega pärast trenni hobust pestes ja niisama tarka mängides seal, kuid sadula alune oli suksul täiesti kõõmane ja inetu. Katki ei olnud, aga sellised kõõmased kärnad olid täpselt turja peal ja tagumise sadulakaare all. Samuti tagajalgade kaitsmete all.

Pärast pügamist tegin hobuse niiske riidega puhtaks ja loom nägi hoopis parem välja. Kabjad puhtaks ja kabjarasv peale, tekk selga ja loom nägi välja nagu uus (: Üritasin ta rahulikult boksi ka viia, sest iga kord ta jookseb sinna ja kui keegi talli vahel end liigutab, siis ta satub paanikasse. Seega jalutasime hästi rahulikult boksi, keerasin ta ümber ja võtsin päitsed rahulikult peast. Pärast seda hüppas ta eemale, kuid jäin rahulikult seisma ja lahkusin alles siis, kui ta mind uuesti vaatas või huvi tundis. No nii kahju on sellest hobusest.

Vahepeal külastas talli ka veterinaar. Nearco peksab oma esijalgadega pidevalt vastu boksiust. Ilmselgelt igavusest. Boksi uks on tal polsterdatud, kuid no palju see aitab. Vasakul esijala randmel oli muna, kuhu oli vedelik tekkinud. Vet lasi sealt vedeliku väja ja pani mingit rohtu. Side peale ja oligi korras.

Tagasi tulime Elisaga. Ta oli täna oma autoga ja sõidutas meid Metropolise juurde, et saaksime otse sööma minna. Autos rääkisime, et mehed tallis olid nalja visanud, kuidas Marii Marloniga (Lady omanikuga) abiellub ja Marii viib Lady endaga Eestisse kaasa :D No vot sellised teemad meil tallis jutuks.

Ajasime Elisaga naiste juttu ka, uurisime lõpuks, mis siis tema ja Ciccio vahel on. Praktiliselt nagu oleks midagi, aga Ciccio on tüüpiline Itaalia mees, kes 40aastaselt elab koos oma perekonnaga ja tema hobused asuvad ka seal. Nagu hobusemeestel ikka seda aega kohtamisteks palju ei jää. Elisa õpib hetkel aga advokaadi tööd ja kui ta oma ala peal töötada tahab, siis ei jää tal ka nii palju aega enam hobuste jaoks. Seega sai müsteerium lahendatud.

Õhtul läksime jälle välja, el Mojito ring ja tuttavad näod juba ees. Saime jälle autoga koju, vähe teise seltskonnaga, aga nuh.. jalutama ei pidanud. Elu on ikka kummaline, ma räägin.

Pühapäevast teisipäevani...

PÜHAPÄEV

Hommikul tulid Ciccio ja Elisa meile veidi pärast 10.00 järgi. Läksime võistlusi vaatama. Juhuslikult toimusid need selles tallis, mis oli meie teiseks praktikakohaks märgitud. Kuna olin selle koha läbi ja lõhki google-mapsis selgeks teinud, oli päris huvitav.

Koht on ise suur, palju hooneid, tall, välitallid, võistlusväljak, muruväljak, soendus-treeningväljak ja isegi jalgpalliväljak. Sinna jõudes ütles Elli, et seal ei ole palju võistlejad ja palju rahvast, sest kõik kohalikud teavad seda talli ja tunnevad omanikku.

Itaallaste arvates ei ole koht normaalne, kui neil pole tribüüni ega istumiskohti platsi ääres, korralikku baari ja omanik ise mingit jama korraldab. Eelmiste võistluste ajal oli vesi kinni keeratud ning hobuseid ei saanud enam pesta. Raha pidi omanikul olema, aga oli näha, et väljakuäärne aed on vana, muru pole eriti niidetud ja tiba selline õnnetu välimus on asjal. Samas oleks see väga mõnus võistluskeskus ning Elli ütles ka, et nad võiksid olla selle regiooni parim tall, kui ainult vaeva näeksid. Kahjuks pidid nad vist seda kohta kinni tahtma panna, kui ma õigesti aru sain.

Kohtasime võistlustel ka meie hulle hobuseomanikke. Luisa koos oma armsamaga. Oleks te neid nägusid näinud, kui nad meid nägid. No mamma mia.. ma vist naudin seda isegi väheke.

Ciccio tervitas veel üht meest, kes oli selline keskmise pikkusega, kõhukas ja ilma ülemise külgmise hambata. Juuksed vähe sassis, ruuduline flanellsärk seljas ja suured kossid jalas. Otseloomulikult oli see sepp. No ma poleks ausaltöeldes teisiti arvanudki, sest ta kohe näeb selline sepp välja. Aga.. Ma ei tea, sellele sepale peaks vist kohe eraldi postituse pühendama.

***
Calabria regiooni sepp.

Nagu juba kirjeldatud, siis ta näeb väga vahva välja, mõnus muie on ka koguaeg näol. Sõidab pisikese rohelise vana Fiatiga. Juuste värvi järgi võib oletada, et vanust kõvasti üle 40. Nii... Päevas teeb ta ühe hobuse korraga. Siis peab ka Ciccio näiteks koguaeg tema kõrval seisma, et mees ikka tööd teeks, kuna muidu on teine selline hajameelne ja võib kapja valesti värkida. Uute raudade allapanek maksab 60€, raudade ringitõstmine 50€, eraldi transpordi eest raha ei arvestada. Kui tahtsin küsima hakata, et miks nad kedagi teist ei kutsu, siis Elli juba jõudis vastata, et ta on seal piirkonnas ainus sepp. No pole ime, et ta sellist jama endale lubab.

Lisaks veedab ta pool oma päevast lihtsalt tallis istudes, mitte tööd tehes. Temal vist muud elu ei ole, kuna naist pole, elab koos vanematega ja armastab oma ema väga. Teate... Mida iganes.

***

Ühesõnaga võistlustest veel nii palju, et vaatasime kolme sõitu. Esimene oli minu meelest 60-70 ja teine 80-90. Kuigi Elli ütles, et teine sõit on meeter, ma ei tea, need olid nii madalad takistused. Enamasti sõitsid ponid ja neilt ei nõudnud see just palju pingutust.

Paljud noored ratsanikud on rikaste vanemate lapsed ja seetõttu omavad hobust, sest no andke andeks, aga pooled neist ei oska sõita ja lõhuvad hobuseid. Meie noortesport on ikka heal tasemel võrreldes sellega. Olid üksikud, kes tegid ka väga head tööd. Hobused olid ikka paremad ja võimekamad.

Üks mees sõitis ka seal noorte seas. No üks vanem ja suurem mees ikka. Ciccio võrdles teda meie talli pastamaoga, kes Ladyga sõidab. No stiil oli sama ning teise takistuse peal hobune tõrkus ja mees kukkus alla. Äkki moraal - kui ei oska, ära tule! Ilmselgelt polnud ju võistlemiseks valmis veel.

Kolmas võistlusala oli minu lemmik. Seal võistles kolm ratsanikku kahel hobusel. Võistlejad olid kõik oma klubi riietes ja umbes meetripikkused. Ratsudeks olid šetlandiponid. Juhtimisparkuur. Esmalt käisid nad koos treeneriga rada läbi- kes lohistas oma stekki järgi, kes näppis oma püksisäärt ega pannud midagi tähele. Võistlesid nad samuti treeneri abiga platsil. See oli tõsiselt armas. Ületasid mõned kavaletid, traavis ja mõnes kohas tuli teha peatus ja jätkata sammus... Oleks meil Eestis ka neid võistlusi rohkem.

Poole ühe paiku toodi meid koju tagasi, sest Ciccio läks koju hobuseid söötma. Ilm oli samuti vihmane natuke, seega olime kodus terve päeva.


ESMASPÄEV

Pidime minema 13.05 bussiga farmi. Seega jalutasime bussijaama, istusime bussi ega mäletanud enam, millises peatuses maha minna. Eelmine kord bussiga minnes oli meil kaasas Luigi ja buss oli rahvast täis. Seega Marii mäletas, et see oli pärast mingit suurt kurvi. Nojah, aga aknast nägime ju seda peatust, kust me tavaliselt peale tulime. Vaatasime, et see on seesama koht ja läksime maha. Alles bussist välja astudes saime aru, et me oleme omadega ikka väga vales kohas.

Michele helistas ka ja mina temaga rääkida ei tahtnud, kuna ma ei saa tema jutust tuhkagi aru. Eriti telefoni teel. Seega jalutasime ja Marii rääkis. Kuna olime mingi poe kõrval, üritas Marii talle meie asukohta seletada: "Next to a xxx shop" Kui ta kõne lõpeas, ütles, et ei saanud Michest midagi aru ja jalutasime edasi. Muideks, see kurv, pärast mida peatus pidi olema, paistis otse ees. See on ikka päris suur kurv :) Jautasime siis edasi ja Michele helistas jälle. Ma ei jõudnud vastu võtta ja saatsin talle smsi, mis oli inglise ja itaalia keele segu. No lõpuks rääkisin ja seletasin talle mida ma näen. Ristmik, bussipeatus ja tänavanimed. Kuidagi jõudis ta samasse bussipeatusesse ja siis oli nalja kui palju. Tema oli Marii jutust aru saanud, et meie läksime shoppama ja meil aega küll :D Oeh.. Sõida veel bussiga eikusagile.

Läksime farmi, panime jalad põleva kamina ette sooja ja andsin talle oma itaaliakeelset juttu kontrollida. Mõned parandused ja asi ants. Siis vaatasime, kuidas lehmale poegimisabi anti ja uus vasikas ilmale toodi. Lehmad on ikka hullud loomad ja nende värk on hoopis teine kui hobustel. Vasikas saadi lõpuks suure punnimise peale väja ja temaga oli kõik korras. Kui lehm vasikat lakkus, tuli Michele, vaatas vasikat ja ütles, et selle nimeks saab nüüd Maria :) Meil on nüüd põhimõtteliselt omanimeline vasikas farmis.

Lõpuks läksime Michelega koos poodi. Pidime rääkima temaga itaalia keeles ja ühtteist seletas meile jälle. Sinistra e destra (parem ja vasak) ja siis nalju sellest, kui hästi tema süüa oskab teha ja kui tubli tema ikka on.
Käisime ühes Trony kaubanduskeskuses (Trony on kaubanduskett umbes nagu Kaubamaja Eestis) Ta läks elektroonikapoest endale faksi ostma. Mina tegin samal ajal Trony fuajees olevast pulmavankrist pilti, mis oli ilus ja meeletult suur. Vaatasime poes ka ringi ja sõitsime siis Metropolise juurde. Leppisime kokku, et kolmapäeval võtab ta meid jälle kodu juurest peale ja läksime laiali. Meie käisime poes, ostsime puuvilju õhtuks ja läksime kohvi jooma.

Kella seitsmeks läksime Mare Lunasse, seal seletasin jälle itaalia keeles, et täna sööme ainult pastat siin ja teise roa võtame kaasa. " Oggi noi mangiamo qui solo pasta.. "

Korterisse jõudes panime kõik Ciccio ja Elisa saabumiseks valmis. Pidi ju olema meie pitsaõhtu. Meie poolt oli kaetud laud, viinamarjad ja kiivid, hõõgvein ja 2 pitsat. Ciccio ja Elisa tulid kolme SUURE pitsaga ja ühe väikse pitsaga ning lisaks oli Elisa ise teinud šokolaadikooki. Võrratu. Õhtul sõime-jõime ja ajasime niisama juttu. Vaatasime lisaks mõned hobuste videod, sealhulgas Ciccio ja Elisa võistlustest ning näitasin neile Ruila talli pilte. Cicciole vähemalt meeldis, suur ja ilus kompleks nagu see ju ongi. Vähemalt nüüd nad teavad, et Eestis ka midagi ilusat on.

TEISIPÄEV

11.50 bussiga läksime talli. Vihma sadas jälle vahelduva eduga. Kuna nad said uued plaadid pügamismasinale, saime Lady lõplikult ära pügatud. Jalad ja pea poolenisti. Pead tervenisti ei püganud, kuna väike masin oli neil katki läinud ja suurega on suht võimatu. Vahepeal külastas talli sepp, mõtlesin, et ta istub seal kõigepealt ja siis hakkab ehk tööle, aga ei. Ta ei tulnud tööle, ta veedab lihtsalt aega seal. Hommikul oli ta ühe hobuse ära värkinud, seega oli tema töö tehtud. Küll homme jälle saab mõnele rauad alla :)

Puhastasin 2 paari valjaid ja pesin suulisi korralikult, kuna tundus, et neid pole keegi tükk aega pesnud. Marii rasvatas ka meie Calita sadula ära. Kuulsime veel, et Lady omanik omab ainult hobust ning sadul, mida ta kasutab, on Ciccio oma. Samuti ka valjad ja kaitsmed, tekid ja muu. Temal on ainult hobune. Õääeh. Tegelikult ma ei imesta enam millegi üle, aga noh..

Kõige odavamad kaitsmed pidid olema 8 euri, neid see hobune vajab, nagu jalgadest näha võib. Pagana päralt, ma kingin talle need kaitsmed jõuludeks, kui ta aru pähe ei võta. Ise pidi advokaadina töötama, ta ei tohiks just vaesena elada, seega võiks ju oma hobusele sadula ka osta, mis SOBIB!

Teine päeva nali oli see, et Luisa, kelle hobusel need punnid on.. Tema helistas Cicciole, et las Ciccio pangu nüüd hobusele rohtu. Kui sõita ei saa ja niikunii ilmateade lubab terveks nädalaks sadu, siis tema sõidab linnast ära üldse. Sellised hobuseomanikud on siinkandis.

Oeh.. meie sõitsime autoga bussipeatusesse, seal rääkisime jälle toidust ja Elisa rääkis mulle mingist kohvivariandist alkoholiga. Veneziano.. Seega mõtlesin täna Iquanemas seda proovida. Olin tubli ja otsisin sõnastikust, kuidas küsida, et kas neil ka sellist kohvi on. "Avete veneziano?" See asjalik barman tegi mulle kohvi valmis, maksin raha ära ja seejärel küsis, mis mu nimi on :) Hästi loogiline.

Muide siin on minu nimi Maria. Maarja on itaalastele natuke liiga keeruline. Pealegi, kui ma väike olin, siis ma tahtsin alati, et mu nimi oleks hoopis Maria olnud :D Vanemad vist mäletavad, kuidas ma nime tahtsin vahetada.

Sööma minnes saime täna pettumuse osaliseks. Eelroaks olid ravioolid valges kastmes. Ma vist sõin elus esimest korda ravioole. Poleks ma seda "lihatükki" näinud, mis seal sees oli, oleks kõik hästi olnud. See nägi välja nagu beebikaka. Vabandage mu väljendeid toidu osas, aga päriselt. Suutsin selle ära süüa kuidagi, kuid siis sai minu taluvusele ka piir peale. Teiseks roaks oli kala. Iseenesest hea, eks? Aga eelmine kord oli kala külm ja imeliku maitsega. Täna oli terve kala, pea ja sabaga. Kala kõrvale oli asetatu osa tema elukeskkonast. Kujutate ju ette, kui kalad akvaariumis elavad, siis neil on need rohelised laialehelised taimed. Novot. Aga marineeritult. Mariiga vaatasime seda ja ei tahtnud kohe kuidagi oma kahvlit sellesse kompositsiooni torgata. Tegime ilusasti näo, et meil said kõhud täis ja võtame selle kala nüüd endaga koju kaasa. Kui me seda poolel teel kodutute peale mõeldes maha poleks jätnud, oleksime saanud tuppa akvaariumi teha.

Ma tahan kartuliputru hakklihakastmega ja hapukurki!! Klaas lehmapiima sinna kõrvale oleks fantastiline.

Gente stupido - lollid inimesed

Laupäeval tulid Benas ja Linda meiega talli kaasa. Tahtsid ka hobuseid näha ja natukene ratsutamist proovida. Vaatasid meie igapäevaseid tegemisi ja nägid sama jubedust mida meiegi laupäeviti taluma peame. Igaljuhul me sõitsime 11.50 bussiga talli peatusesse ja jalutasime siis edasi. Esimest korda käisime selle maa jalgsi täies pikkuses. Jalutasime nagu 4 turisti päikesepaistes ja detsembrikuu alguses.


Igaljuhul.. Natuke lähemalt rääkides oli Ciccio hommikul kehavs tujus. Elisa rääkis, et põhjus on meie Grazy-girl'i (Luisa) hobuses. Nagu juba maininud olen, siis sõidab ta hobusega päevas 3 tundi ja arvab, et nii peabki see asi käima. Esmalt on oluline hobune lühikese korde otsas lolliks jooksutada, siis seljast teda edasi nühkida ja lõpuks veel hüpata ka. Praegu käib ta ainult 2 korda nädalas sõitmas, kuid suveperioodil iga päev.

Seega hobusega on lugu selline, et sadula all ja sadulavöö kohal on hobusel punnid, mis on pealt kärnased kuid kuivad. Paistavad olevat valulikud või tundlikud, sest hobusele ei meeldi, kui neid katsutakse. Hobune on alles 7 aastane, lahja ja turi on samuti valulik. Elisa palus mul seda vaadata, kuid nad ise läksid platsile. Ma pidin küll boksis nutma hakkama kohe. Arvan, et mõned lugejad oskavad ette kujutada, kui õnnetul pilgul see hobune mind vaatas ja oma nina mulle ohates pihku pistis. Läksin Elisale ütlema, et see ei ole normaalne, mis toimub. Nii ei saa edasi kesta see asi. Kas neil ka mingi loomakaitse on või ülse pole? Elli ütles, et on küll, kuid keegi pole sinna teatanud ja kas arvan, et asi nii tõsine on. No arvan, et siin ikka on asjad päris tõsiselt jamasti...


Ciccio sõitis esimesna Nearcoga. Hüppas ka ja mina Elisaga tõstsin takistusi. Nearco hingas lõpuks väga imelikult, ma loodan, et tal mingit probleemi pole. Olgu, järgmiseks panime Mariiga koos valmis Electra, kellega sõidab Elisa. Seejärel panin mina Calita valmis ja läksin esimesena sõitma. Traavisin lõpuks mõned korrad üle kavalettide, üritasin sõita diagonaale, kus võimalik, või sirgeid, sest seda on seal platsil raske teha. Lõpuks Ciccio palus kaks hüpet ka teha, ikka sellised madalad ja seejärel tegin mõlemast jalast galoppi natuke.

Pärast mind tuli sõitma tüdruk, kes sõidab ainult kordel sammu. Siis sõitis Marii, tegi üht latiharjutust mõne korra ja siis jalutasime Lindat ja Benast. Tore oli, nad istusid päris hästi algajate kohta ning said ilusti hakkama.

Samal ajal, kui mina sõitsin, lasi Luisa oma hobuse jooksuaeda. Olime vähemalt õnnelikud, et ta ei hakka hobusega ratsutama täna. Selle eest lasi ta hobuse lahti ja hakkas teda kohe nööriga hirmutama ja taga ajama, et too jookseks. Mina ei tahtnud aia lähedalt mööda sõita, sest arvasin, et Calita võib sellist jama karta, kui tädi nii koledal kombel oma hobust edasi sunnib. Mõneks ajaks jättis ta looma rahule, sest platsile tuli mees, kellel on see karutammuja hobune.

Mees tõmbas omale tähelepanu, kui hobune astus kavaleti latile ja sai selle eest peksa. Mitte ainult kavalettide juures vaid ka kolmes järgnevas kohas. Hiljem tegi ta galoppi, mis tähendas seda, et nurgast tõstis galopile, kihutas teda edasi, andis peksa, hobune lõi tagant üles ja kihutas (!) platsile tiiru peale. Ciccio tegi sel ajal juba kordet Calitaga ja nägi, ütles midagi, aga mees sõitis edasi ega öelnud midagi. See on haige, saate aru? See on haige, mida me näeme siin! Kõik.

Lõpetuseks viisime Calita pessu, tegin ta puhtaks ja saime riideid vahetama minna. Ciccio ja Elisa viisid meid Rendesse. Istusime neljakesi taga. No ei ole hullu, see on siin Itaalia, ärge unustage. Siin ei ole enam midagi imestada.

C'è il sole - päike on väljas

Reede hommikul läksime ikka varakult bussijaama ja 11.44 hakkas sõitma buss, millel polnud meile tavapärast C2 ette märgitud, kuid selle peatuste listist jooksis läbi meie peatuse nimi. Mina ikka arvasin, et kuna see nii vara läheb, on see vale buss. Eih.. Loomulikult mitte.

Marii helistas Elisale ja nii me läksime poodidesse kolama selleks ajaks, kuni järgmine buss tuleb. 13.25. Küsisin bussis igaks juhuk kahelt naisterahvalt üle, kas see buss ikka on õige asi ja kas sõidab sinna. Kõik läks hästi. Jõudsime veidi hilja talli küll, kuid Ciccio tuli meile ilusasti vastu ja kõik oli ok. Panin Calita valmis ja Erica tuli sõitma. Pärast seda läksin mina, siis tuli üks tüdruk trenni, kes teeb kordel ainult sammu ja seejärel alles Marii. Pisut üllatav, et nii palju inimesi ühe hobusega sõidab, kuid muud tunnikat siin ei ole. Calita on tõesti hea hobune ja peab sellele koormusele vastu. Kuigi üritame nüüd vabu päevi talle saada ja tema jalgade eest ilusti hoolt kanda.

Tegin mõned pisikesed hüpped. Kasutasin nippi, et traavisin rahulikult takistusest mööda vahepeal, et hobune ei kihutaks alati takistusele peale. Ciccio jäi sellega väga rahule. Sain mõlemast jalast ka natuke galoppi teha ning peaks mainima, et pärast hüppeid oli teda küll väga lihtne galopile tõsta. Mulle meeldis.

Pärast Marii sõitu pesime hobuse puhtaks ja kuivatasime jalad. Panime tema kabjakiilule seda lillat desinfitseerivat vahendit ka, kuna kiil on väga pikka ja kabjad koledad. Loodan, et tal mingit kiilumädanikku ei teki.

Meie vahetasime riided, hobune äks boksi ja meid viidi Rendesse Metropolise juurde autoga ära. Nagu tavapäraselt - Iquanemast läbi, caffé latte ja sealt Mare Lunasse pastat mugima. Ahjaa, Elisa andis meile maitsta Moka Drinki, mida saab ainult Itaalia Calabria rajoonist. See kujutab endast coca-cola taolist jooki, mis on tegelikult nagu gaseeritud kohvi. Maitse on hea ja gaasi pole ka liiga palju, kui mul veab, transpordin seda ehk Eestissegi (sõltub, kui palju ma oma riideid minema viskan)

Reede õhtu, käisime väljas ka.. Mina, Marii ja Benas. Jalutasime jäätist sööma, siis Beat music clubi, kus istusime veidi, seejärel Mojitost kiire läbikäik ja miski Fashion club, kus võtsime viimase joogi enne kojuminekut. Huvitav õhtu. Ei ühtki itaallasega jutustamist. Only in english.

Oliva - oliiv

Neljapäeva hommikul olime valmis kell 7.00. Mucca-Miche võttis meid maja eest peale ja sõitsime farmi. Vaatasime lehmad üle. 4 uut vasikat ja ühes aias oli üks surnud vasikas ka. Seal ikka on päris palju neid loomi, kellel on probleeme.

Seejärel sõitsime natuke kõrgemale mäkke, kus vaatasime oliivide korjamist. Seda tehakse traktori järel oleva kompressori abil (isver, ma ei tea enam eestikeelseid sõnu ka, tükk aega mõtlesin, kas on kompressor või mitte). Nagu hargi moodi asi, millega puud läbi käiakse, et oliivid alla kukuks. Sõitsime teise kohta, kus oli traktori ees masin, mis puud raputas ja oliivid ühte kohta suunas. Sõitsime järgmiseks tehasesse, kuhu need oliivid edasi viiakse.

Kõigepealt need kaalutakse, siis pannakse masinasse, kus sorteeritakse lehtedest ja pestakse need puhtaks kuuma veega ja siis lähevad enamvähem sorteerimisse, kus rohelised ja tumedad oliivid eraldi lähevad. Need pressitakse katki, mingiks seguks ja eraldatakse paks osa ja vedel osa (õli siis). Paksust massist eraldatakse veel kivid ja ülejäänud läga läheb kuskile biokütuseks. Oliivikivid purustatakse ja kuivatatakse ning pakitakse kottidesse, et neid kütteks kasutada. Päris ökoloogiline teema.

Nägime veel lisaks masinat, mis pakendab õli pudelitesse või plekkkanistritesse ja käisime kiiresti läbi piimatehasest, kust saime ainult tüki juustu proovida. Veel läksime Michele kasvuhooneid vaatama, kus kasvatatakse jõulutähti ja kannikesi. Aloed olid ka. Marii ilusa pärismisoskuse peale kinkis Michele meile ka kas jõulutähte. Üks suur ja üks selline väiksem. Seega olen avatud nõuannetele, kuidas seda lille elus hoida. Pole just eriline lillefänn, aga kui see jõuludeni vastu peab, siis olen hästi hakkama saanud.

Õhtul käisime söömas, nagu ikka, ja käisime uisuväljakul. Marii uisutas, mina vahtisin niisama. Jää ei olnud just kõige parem olnud, aga nu mida sealt ikka loota, kui päeval on umbes 20 kraadi sooja.

Mercoledi - kolmapäev

Hommik oli tore, sest kuigig teisipäeval Sandrat külastasime Euroformis (meie põhiorganisaator), siis arvasin, et ei ole oluline meili õhtul lugeda. Äratus oli kell 10.00, aga 9.20 helises telefon. Luigi. "Pronto! Where are you.. ?" Möh?

Tuli välja, et me pidime olema 8.30 bussijaamas, et oma kuupiletid ära teha detsembriks. Vahva. Olime 20 min pärast all ja Luigi ütles, et kõik on ok, sõitsime bussijaama. Saime oma piletid 10 min kätte ja Luigi läks oma teed.

Istusime ühte kohvikusse, sõime oma hommikusöögi... Loomulikult kohvi (cafe latte), mingi pirukalaadne asi, mis oli tõesti hea ja cornetto (kreemisaiake). Läksime kolasime linnas veel ringi, ostsime kaks pakki porgandeid talli ja Marii ostis lõnga, et kuduma hakata. Vahva on see, et ta otsis vardaid ka, aga kuskilt ei leidnud.

10.50 bussiga sõitsime talli, Ciccio ja Elisa tulid vastu. andsime neile porgandid, tvahetasime riided ja tõime paar mandariini. Lady omanik tuli jälle sõitma ja Ciccio pani üht oma hobust valmis. Nearco. 9 a vana. Puhastasin tema kabjad ja panin kaitsmed peale. Seejärel läksime platsile sõitu vaatama. Nearcole õpetati väheke hüppamist ja LAdy omanik põntsus oma galoppi jälle. Marii läks juba päris pöördesse ja tahtis, et Elisa mehele edasi ütleks, kuidas ta istuda võiks. Asi lõppes sellega, et Lady omanik hakkas ka hüppama ja meie Mariiga käskisime tal sadulas istuda ja hobust edasi sõita ning oma põlv kinni hoida. Ciccio jalutas ja vaatas ning seletas ka midagi. Onu isegi sai lõpuks hüpatud ja Marii sai ka hobust proovida. Ilma stekita hüppas see hobune ka, mida oligi vaja tõestada. Kaks pisikest 50-60 hüpet tuli.

Tallis kuivatasin Nearco jalgu ja varsti tõin Calita (siiski Calita, mitte Caleta). Kell 15.00 pidi tulema Erica sõitma ja panin hobuse selleks valmis. Samal ajal tegelesid Ciccio ja Elisa Electraga (hobune, kellega Elisa sõidab peamiselt)

Calita läks Ericaga sõitma, võtsin kaska ja läksin platsile vaatama. Saabus ka Serena (?), kes on 16-17 a vana tütarlaps. Tema tuli täna valge hobusega (Mendieta, Mendita.. Kuidas kunagi kutsutakse) sõitma. Selline ilus tütarlaps, oskab inglise keelt ka, aga peab ennast natuke liiga tähtsaks vist. Pidevalt jälgis, kas me ikka pöörame talle tähelepanu ja vaatame teda. Sõitnud pidi ta juba kaua olema, aga noh, säär loksus koledasti ja ise oli nii ettepoole kaldu, et kohe-kohe kukub maha.

Sõitsin pärast Ericat Calitaga ja tegin mõned pisikesed hüpped. Esimene õnnestus ilusasti, aga teisele juba kihutasime peale. Nipp on selles lihtsalt, et pärast hüpet tuleb teha ring või paar rahulikku traavi või sammu. Kui hobune takistust näeb, siis tahab kohe minna. Korra tekkis mingi lahkarvamus sel teemal, aga sain ilusti hakkama ja Marii karjus, et ma oma varbad ka ette poole suunaks. Nüüd pean lihtsalt hobusega rohkem kaasa minema ja mitte maha jääma, ning hakkaks juba asjast täitsa asja saama.

Varsti panen Mariilt pilte pihta riputan siia ka. Eile õhtul jalutasime väljas ka. MArii ikka meeleheitlikult tahtis omale vardaid leida, aga vist sama lugu, mis tekikotigagi. Mida pole, seda pole. Jalutasime lihtsalt bussijaamani ja seal võttis üks onu meid rajalt maha. Hästi najakas ja vahva onu oli. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, ainult "yes" ja "car" ja "no speak english". Üllatavalt hästi saime suheldud ja sain ta jutust isegi aru. Oskasime talle vastata natuke rohkem ka kui ainult "Si". Onu näitas meile uisuväljakut, mis asub teises linna otsas ja naeris Marii kontsakingade üle... :) Ja kui see onu naerma hakkas, siis pidime meie krambid saama. Nii heledat ja haledat naeru pole meeste rahvalt varem kuulnud. (: Vähemalt oli ta viisakas ega jälitanud meid koduni nagu üks õhtu enne seda.

Jah, kolmapäeval käisime ka jalutamas, teises linna otsas jäätist söömas ja kui jalgpall oli lõppenud, astus ühest jalgpalli baarist välja vana mees, hallide juustega, pika mantliga ja ilma hammasteta. Seletas, mis ta seletas, meie ei saanud midagi aru ja kui saimegi, siis rääkisime inglise keeles vastu, et tal ikka enam huvi poleks. Järgi jalutas meil ikka ja lõpuks õnnestus meil ennast põõsasse peita :D Ei, ärge mõelge, et siin õhtuti ohtlik on. Ei ole. Situatsioonikoomika on aga tasemel.

Ja kas ma seda ka juba mainisin, et lõpetasin lifti kasutamise ja käin nüüd iga päev treppidest 5. korrusele. Kati, ma tean, et Sa naerad praegu minu üle, aga no 5. korrus on ikka minu jaoks muidu ilmatuma kõrgel.

Käige teie ka treppidest palju ja olge võõraste vastu sõbralikumad. Teeb tuju heaks.